Meil kõigil on oma aiaäärne tänavas - see ei pruugigi alati olla mingi mõnus maakoht, vaid kasvõi lihtsalt paik, millega seovad soojad mälestused lapsepõlvest. Minul on selles mõttes kahtlemata vedanud, kuna mu vanaema elas hiiglasuures ja põneva aiaga talus, kus oli miljon salasoppi, kus võisin lõpmatuseni mängida. Tänavat kui sellist aia taga muidugi polnudki, selle asemel laiusid talu ümber külluslikult õitsevad heinamaad, natuke niisket kuremarjast sood, täis kummalisi pehmeõielisi lilli (villpead) ja mets oma niiskelt lõhnava salapäraga, kus leidus kõike – maasikaid, metsvaarikaid, sügiseti rikkalikult kõikvõimalikke seeni.
Sageli käis maal ka hulgaliselt väikeseid linnasugulasi, kellega koos siis kõiksugu vahvaid ettevõtmisi korda saadeti. Vahel proovisime põnevaid vanu riideid selga, kaevasime liivakasti alla terve tunnelite võrgustiku, püüdsime tiigist kala, ehitasime lõpmatuseni kõikvõimalikke onne, mängisime takjasõda, lasime katuse otsast liugu, uitasime mööda põlde ja heinamaid, korjasime aias küpseid maasikaid. Meil kõigil oli oma peenar, oma nimeline roos ja isegi enda õunapuu. Minu roos oli suurte helepunaste õitega.
Mina olen sel pildil see keskmine ja täiesti blondijuukseline päkapikk.
Vanaema talu maalähedus ja külluslik ümbritsev loodus on mind tegelikult hilisemas elus päris palju inspireerinud. Olen veetnud seal kõik oma lapsepõlve päikseküllasuse järele lõhnavad suved - vaadelnud tärkavat loodust, maitsnud esimest küpset valget klaari, jälginud hiiglasuurt punaseid lehti poetavat vahtrapuud aianurgas, silmitsenud üle sammaldunud aialippide põllul vilja koristavat punast kombaini, mille tulek mulle alati ilmeksimatult sügise saabumist kuulutas; maganud lakas värskelt kuivatatud heinte sees ja jälginud läbi lippkatuse sisse piiluvaid päiksekiiri, saatnud pilguga sumedas suveõhtus metsa poolt aegamisi immitsevat valget udu ja selles peituvat salapära.
Ma unistasin alati millestki määramatust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar