Mu kirjanduslike katsetuste alghetkedeks võin arvatavasti pidada põhikooli kirjandustunde. Kirjandite kirjutamine kujunes minu jaoks üheks kõige suurepärasemaks ja nauditavamaks tegevuseks, tänu millele sain oma fantaasiale anda piiramatu vabaduse. Mu kirjandid kippusid alati olema pikad, seiklus- ja fantaasiarohked. Millegipärast tavatses emakeeleõpetaja neid nii mõnigi kord klassi ees ette lugeda.
Pidasin ka päris mitmeid aastaid päevikut, mis oli minu jaoks mingi omamoodi maailma tõlgendamise ja lahti mõtestamise viis. Ilmselt oli sellest hilisemas palju kasu keelelise arengu mõttes, võib-olla kujuneski sellest pikapeale harjumus end kirjaridade kaudu väljendada.
Tegelikult polnud mul hulga aega aimugi, et võiksin üldse hakkama saada mingi niivõrd suurejoonelise sammuga, nagu seda on raamatu kirjutamine. Üks mu lapsepõlve ja noorukiea meelistegevusi oli tol ajal hoopis joonistamine, milleta ei möödunud ilmselt ükski mu päev. Mulle meeldis kujutada inimesi, eriti ilusaid naisi. Kuumadel suvepäevadel, vanaema talus, valmis mul kuidagi iseenesest isegi paar sündmusterohket koomiksit, mille mu õed suure huviga läbi lugesid.
Teine mu suur armastus oli miskipärast jänesed. Teised tüdrukud olid nagu ikka, hullud nukkude järele, ent mina palusin endale alati kinkida mängujäneseid. Mul oli ka päris oma jänes, keda käisin vanaema juures söötmas. Minu jaoks on nad lihtsalt kuidagi äraütlemata armsad loomad ja mul on nendega mingi täiesti eriskummaline side.
Tegelikult pole mul päriselus neid kuigi palju olnudki, praegune Sarah on kolmas.
Ilmselt selle suure jänesearmastuse tõttu sattus ka mu „Lepatriinupüüdjasse“ otsekui iseenesest sisse Grey tegelaskuju, mis paistis sinna kummalise ja värvika ameeriklase lemmikuks isegi üsna hästi sobituvat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar