Artikkel "Eneseteostus romaanide kaudu" Eesti Naises

Kel suvel tahtmist rannas päevitamise kõrvale või pikas praamisabas seistes midagi lugeda ja ühtlasi kuulda, kuidas mul läheb, soovitaksin näituseks sirvida rohelisekaanelist juulikuu "Eesti Naist," mille esikaanelt naeratab rõõmsal meelel vastu Angeelika Kang.
Artkli "Eneseteostus romaanide kaudu" meisterdas valmis Krista Link, kes pöördus mõni aeg tagasi meilitsi minu poole ja puistas mu postkasti küsimusterahe, millele toetudes artikkel kirja panna. Pisuke üllatus ta mulle muidugi oli, et Eesti Naine minu käekäigu vastu huvi tunneb, ent seda meeldivam. Seega tuli pisut aega varuda ja vastused valmis sepitseda.
Artikkel pole otseselt persoonilugu minust, vaid räägib lisaks veel kahest kirjutamise kaudu end teostavast naisest. Oma loo sellest, miks nad kirjutavad ja mida see neile annab, räägivad ka ettevõtja ja projekteerija Piret Lai ning doktorant ning lektor Katrin Oja.

Artikli tarbeks juttu koondada polnudki tegelikult teab mis lihtne, et see ei mõjuks liialt enese kordamisena. Kokkuvõtvalt mahutaksin selle ühte lausesse: "Kirjutamine on positiivne põgenemine argipäeva eest – võimalus olla kõikvõimas iseenda loodud maailmas."

Kogu artiklit lugege ajakirjast ja kaanepilti ning teemavalikut saab vaadata siit: http://eestinaine.ee/v%C3%A4rske_ajakiri/18438/#Juulikuu Eesti Naine 

Foto sai tehtud koduaias roosasid õisi poetava punalehise õunapuu all ning selle tarbeks sai samuti varutud päris mitu hetke, enne kui paari ülesvõttega enam-vähem rahule jäin. Kõige keerulisem on mulle olnud lapsepõlvest saati vaadata kaamerasse niimoodi, et päike oma intensiivse kiirguse tõttu silmi hiinalikeks kitsasteks piludeks ei moondaks. Seega tuli otsida õiget pildistamisnurka ning hetke, mil õunapuu oleks päikese käes. Mõlemal pildistamise päeval oli erakordselt palav, nii et pintsakut seljas hoida oli tükk tegu.
Lühidalt öelduna räägib artikkel sellest, mida annab kirjutamine ning mis tähendus on romaanitegelastel autorite endi jaoks. "Eneseteostus romaanide kaudu" on üsna täpne olukorrakirjeldus sest seda see tegelikkuses näikse meile ka olevat.

Lisan ka foto, mis näeb ajakirjas trükituna isegi pisut parem ja intensiivsemates toonides välja. 

Novell "Üksildaste südamete tänav" Saladuste juulinumbris

Ajakirja Saladused juulinumbris ilmus mu värskeim novell "Üksildaste südamete tänav."
Loo peategelane Hanna usub, et on sünge mineviku ja mälestused kasuisa jõhkrusest selja taha jätta suutnud, elus uue lehekülje pööranud ning end tööalaselt edukalt teostamas. Sellegipoolest ei näi minevik temast nõnda lihtsalt lahti lasta tahtvat. Hanna teele joonistub taas minevikuvarje, ületöötamine kipub tervist kimbutama ning ka tulevik näib ühe kalli inimese kahepalgelisuse pärast ta teele veeretavat uusi pettumusi.
Siiski ei raatsinud ma lugu lõpetada läbinisti sünge noodiga, kuna ka Üksildaste südamete tänaval võib kohata mõnd teist üksikut hinge ning seeläbi tunda end pisut vähem üksildasena. 
Kes see salapärane tegelane aga on, sellega tee tutvust ajakirja juulinumbris!

Lisan siia lugu tutvustava katkendi.

Üks ebamugavamaid hetki Hanna elus oli üks pilvine kolmapäeva pärastlõuna, mil üle ta kontori ukseläve astus isa.

Naine tõstis arvutiekraanilt silmad, suutes suurivaevu võpatamast hoiduda.

«Ma väga vabandan, ta lihtsalt trügis sisse,» vabandas sekretär silmanähtava piinlikkustundega. «Ma kutsun kohe turvamehe,» lisas ta, pidades meest tänavalt tüütama tulnud hulguseks, kes tulija sisuliselt ka oli.

«Pole vaja,» ütles Hanna kiiresti ja ta pilk rändas üle mehe turske kogu. Isa punase ja paistes näolapi nägemine elustas ainsa hetkega kõik ta lapsepõlvehirmud. «Ole hea, jäta meid kahekesi.»

«Muidugi,» kohmas sekretär viisakalt ja sulges vaikse klõpsatuse saatel ukse.

Isa kõndis mõõdetud sammul lähemale ja jäi siis keset ruumi seisma, just nagu kaaluks, mida peale hakata. Vahtis ühte ja näppis teist, viites meelega aega.

«Tere, isa,» lausus Hanna püüdlikult neutraalsel toonil.

Mees mõmises vastuseks midagi arusaamatut. Ringivahtimisega lõpuks ühele poole jõudnud, peatusid ta karmid terashallid silmad kasutütrel.

«Kena sooja pesa endale saanud, mis?» urises ta siis. «Läheb hästi, jah?»

Hanna tajus isa häälekõlas varjatud ärritust, ent manas sellegipoolest näole lepitava ilme. «Pole viga.»

«Või pole viga?» Mees rögises naerda, astus sammukese lähemale, nii et Hanna tundis ilmeksimatult temast hoovavat kirbet mustuse ja viina lõhna. «Elad nagu mingi kuradima printsess! Aga oma viletsat isa, kes vaevu ots otsaga kokku tuleb ja kolkas virelema peab, pole mahti vaatama tulla, mis?»

Hanna lõi pilgu maha. Tõsiasja, et ta peale ema surma maakoju jalgagi polnud tõstnud, ei olnud tal millegagi siluda, sestap püsis ta vait.

«Sellised need lapsed on,» jätkas mees ja näppis määrdunud sõrmega rulood. See plaksatas vastu klaasi nagu piitsahoop ja pani naise võpatama. «Toida ja poputa neid nagu kuningatütreid, aga lõppeks on see ikka enda mure, kuidas omadega hakkama saad.»

«Millegipärast mulle küll ei meenu, et sa mind kunagi poputanud oleks,» sähvatas Hanna, hääles jahe pahameel.

«Soh, ülbe ka veel!» nähvas mees.

Hanna tundis, et hakkab kannatust kaotama. «Miks sa tulid?» Ta heitis närvilise pilgu arvutiekraanil pooleli jäänud tööle. «Ma vabandan väga, aga mul on tõesti kiire.»

«Kiire ja kiire,» torises mees. «Sellised need tänapäeva noored on – kogu aeg on neil kiire. Aga kuhu, kas nad seda ise ka teavad? Minul, näh, pole kuhugi kiiret. Kui, siis ainult surnuaiale su muti kõrvale.»

Ruumi täitis käre naer, mis kasvatas Hannas ebamugavust.

«Võiksid sinna tõesti tihemini sattuda, et ema haud korras hoida. Kui ma viimati kalmistul käisin, võttis umbrohi võimust. Päris nukker oli vaadata.»

Seesuguse jutu peale tõmbus mehe nägu pilve. Tulija naaldus rusikatele toetudes lauaservale, kummardus ettepoole ja üle ta lauba joonistus tuttavlik tige korts, mida Hanna liigagi hästi mäletas.

«Sina, plika, ära tule mulle õpetama, mida mina tegema pean!» raksatas mees kõuehäälel. «Arvad, et kui sul on raha, võid kogu maailma käsutada. Tühjagi! Ennegi nähtud sinusuguseid lehtsabasid, kes end maailmanabadeks peavad. Natuke aega teevad tähtsat nägu, lendavad uhkete autodega ringi ja klõbistavad arvutiklahve, aga siis läheb miski rappa ja hiilivad saba jalge vahel minema. Ära tee siin parem näidendit, et sa millestki üldse midagi tead! Nagunii soojendasid mõne mõjuka rasvamao küljealust, et end mugava koha peale nihverdada!»

Alusetu süüdistustelaviin tekitas Hannas iiveldust. Ta oli juba jõudnud unustama hakata, kui ebamugav võis olla kasuisaga suhtlemine. Naine nõjatus vastikustundega tahapoole, ristas rinnal käed ja kahetses sisimas, et polnud sekretäril siiski palunud turvameest kutsuda.

«Kas me peame alati riidlema?» küsis ta viimaks külmalt, hääl vaoshoitud ja kuiv. «Sa ei pruugiks tegelikult olla väga imestunud, et ma kodus käia ei taha. Aga kui sa arvad, et ma olen nagu ema, kes endal tallata ja endale kõike öelda lasi, siis sa eksid.»

«Seda ma usun jah,» irvitas mees. «Ei tulnud sinu suust kunagi piiksugi, kui naha peale said.»

Vastutahtsi elustus Hanna meeltes hetk, mil isa ta raevuhoos peaga vastu seina oli tõuganud ja tal suust ojana verd hakkas voolama. Põlgus ja masendus võttis naises maad ning ta pilk rändas otsustavalt sisetelefoni poole, et tõepoolest turvamees kutsuda. Viimasel hetkel muutis ta siiski meelt.

«Mis sa tahad? Raha?» küsis ta külmalt.

«Raha?» käristas mees naerda. «Eks igaüks tahab siin ilmas raha. Selle peale kogu võidujooks ju käibki. Sina peaks seda õige hästi teadma, tibulinnu, kui endale selle magusa koha oskasid kahmata.»

Hanna koukis rahakoti välja, võttis sealt huupi kogu sularaha, mis tal olema juhtus, ja ulatas isale. Mees napsas pakutu lennult pihku ning pistis rahulolevana taskusse.

«Kui pakutakse, tuleb vastu võtta,» muigas ta. «Kui aus olla, ei tulnudki ma raha küsima.»

«Mida siis?»

Mees mõõtis kasutütart pika vesise pilguga. «Noh, kuniks sa siin kõikvõimast mängid, tee midagi asjalikku ka ja muretse mulle üks kena soe töökoht, kus su vana isa end eriti vaevama ei peaks, vaid muretult päeva õhtusse saab veeretatud.»

Hanna kulmud kerkisid kuuldust juuksepiirile. «Töökoht? Siin firmas? Mida tead sina reklaamindusest?»

«Midagi ikka. Seepi ja pesupulbrit ma omavahel just segi ei aja ning libedat juttu on mulle eluaeg meeldinud rääkida. Mida muud siin tarviski läheb?»

«No vabandust, aga meil töötavad ainult professionaalid.»

Isa punsunud nägu muutus ärritusest punaselapiliseks. «Ja kes siis mina sinu arvates olen?» kärkis ta. «Mingi tänavalt sisse karanud lakard või?!»

Täpipealt, mõtles Hanna, kuid ütles kuuldavalt: «Kahjuks on mul nüüd tõesti tegemist. Sekretär juhatab su välja.»

«Käi kuradile oma sekretäriga!» räuskas mees ja raske rusikas raksatas lauale. «Kus nüüd on tähtsust täis!»

Ühe pika õudse viivu vältel kartis Hanna tõepoolest, et mees tormab talle kallale ja lööb ta taas peaga vastu seina, et trotslikule kasutütrele koht kätte näidata, ent isa jäi liikumatuks. Õhus püsis äikest täis vaikus, milles Hanna kuulis kõigest oma südame ägedat kloppimist. Siis eemaldus tulija raskel sammul ning uks mürtsatas tema järel kinni.

Ühe pika viivu jõllitas Hanna sulgunud ust tummas vihas ja peitis siis nuuksudes näo kätesse.

Jaanipäevahetki Hiiu saarelt

                                                                                        

Sel aastal lõõmas jaanituli Kärdla rannas, Rannapaargu mäe all otse rannaliival.  

Vaemla villavabriku lähedal aedikus olevad lambad tõttasid tulijaile kohe rõõmsal meelel vastu, lootuses head-paremat põske pista. 

Vaade Vaemla villavabriku aknast. Koha peal on võimalus mälestuseks kaasa osta kaunist maavillast käsitööd kampsunite, mütside-sokkide jm. erinevate kudumite näol. 

Orjaku sadamas lõõskas jaanipäeva paiku kirgas päike, kuigi tuul tõi merelt selget värsket õhku. Turiste jagus nii kohviku jahedusse kui õuele.

Keset majesteetlikku rohelust seisab Kassari kabel, mille siseruum lõhnas jasmiinide järele, mis loendamatutes vaasides õilmitsesid.

Pilguheit kabeliaknast õuele viis vaataja hetkeks justkui kuhugi teise aega, mil elekter oli kõigest tundmatu nimisõna. Nüüdselgi ajal toimuvad kabelis jumalateenistused küünlavalgel.

Soera koduloomuuseum kui minevikutraditsioonide hoidja. Uudistajail oli võimalus oma käega järele proovida, kui raske töö oli muistsel ajal käsikivi ringi ajamine.

Rookatusega taluelamu Soeras.

Kaunid kaltsuvaibad, mida ühe kõrvalhoone katuse all võis silmailuks vaadata või mälestuseks kaasa osta.  

Hellamaa jaanitulelised. Kõige ehedam saare jaanituli on ikka kusagil mere ääres, kadakate vahel. Otse kuumalt pannilt sai näljane jaanituleline kõhukinnituseks maitsvaid ülepannikooke.

Loomulikult ei puudunud jaanipeolt ka punakirja riietuses rahvatantsijad, kelle särtsakas olek tõmbas lõpuks ka pealtvaatajad lavale tantsima.

Muljeid kohtumiselt Kirna mõisas

Pühapäeva varahommik. Tõotatud vihmasaju ja äikesetormi asemel näib taevas aegamisi hoopis selginevat. Kahel pool maanteed auravad kastest märjad heinamaad, mis jäävad kiiresti seljataha.
Natuke aega hiljem nõjatun praami reelingule ja vaatan, kuidas kodune Hiiu saar aegamisi kaugeneb ning mõtisklen eesootavast reisist, mis viib mind sedapuhku Järvamaale, Kirna mõisasse.

Kuujagu päevi tagasi potsatas mu postkasti üpriski ootamatu meil Luuleliidu esimehelt Ingvar Luhaäärelt, milles ta teatas, mu luuletused, mille konkursi "Luulekevad 2013" tarbeks saatsin, on valitud paremikku ja lähevad luulekogumikku avaldamiseks ning ühtlasi olen kutsutud ka Kirna mõisasse pidulikule finalistide väljakuulutamisele. Otsusele jõudmine, kas minna või mitte, sündis enam-vähem kohe.
"Igal juhul tore vaheldus," leidsin ning meenutasin mõttes, kui tore ja muljeterohke oli aastal 2011, kui käisin Tallinnas kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. See reis oli pisut teistsugune juba seetõttu, et läksime seltskonnakesi ning lisaks oli üpris kiire, et samal päeval Järvamaalt tagasi saarele jõuda. 

 

Haapsalu-Paide maantee ei pakkunud unisele silmale suuremat vaatamisrõõmu – ilmetuvõitu segametsad vaheldusid üksluiste heinamaadega nagu mõne vaimuvaese kunstniku joonistus. Küll aga hoidis meeli erksana ja tekitas mõneti ka segadust kaks GPSi, millest üks karjus aeg-ajalt kange robothäälega "pööra paremale", teine aga soovitas samal ajal inglise keeles hoopis kurakätt eelistada. Kuna aega nappis, sai lõpuks juhindutud pigem loogikast ning jõutud hoolimata eksitavate tehnikavidinate arvamustest esimeste hulgas kohale.

Vana mõisapargi avara õue ning sissesõidutee oli tihedasti hõivanud kõikvõimalikes mudeleis ja värvitoonides plekkruunad.
"Õnneks ei saja veel," nentisin ja sihtisin arupidava pilguga suuri, valget mõisahoonet ümbritsevaid põlispuid, millede tumerohelised lehed tasa tuules sahisesid.
Mõisamaja tervitas jaheda õhu ja avatud uste vahelt hoovava kerge tuuletõmbusega. Nimi osalejate lehel esimesena kirjas, julgustas hallipäine, valges jakis Ingvar Luhaäär mind mõisahoone ja pargiga tutvust tegema.
"Kõige kaugemalt tulija on ikka esimesena päral," muigasin ning kõndisin maja taha aeda, kus peenardel vohas hulgaliselt erinevates toonides pojenge ja kiviktaimlas õilmitses rikkalik valik kõikvõimalikke suvelilli. 

Mõne makrovõttega ühele poole saanud, oligi aeg koguneda varjulisse aiasoppi mõisamüüride vahele, mida mööda roomas lopsakas metsviinapuu ning tulijate hulgas koht sisse võtta. Iga osaleja pihku rändas värskelt trükist tulnud roosakaaneline luulekogu ning kohalviibijail oli võimalus osa võtta finalistide valimisest.

Pisut hiljem tutvustas iga tulija end ning rääkis luule juurde jõudmise teest. Kõlasid rõõmsad ning kurvad luuletused. Hetked inimeste eludest, mis olid saanud luule läbi kõige kaunisõnalisema vormi. 

"Ma aimasin õigesti, et läheb luule lugemiseks," ütlesin. "Varahommikul jõudsin neist mõne igaks juhuks kaasa võtta," ning tõin kuulajaini kaks oma värskeimat luuletust, millest ühe pealkiri saab ilmselt algselt plaanitud "Nõiutud vihma" asemel ka luulekogumiku pealkirjaks, mille 2014. aastal välja anda plaanin.
"Miks just "Võilillelein?" küsiksite võib-olla. Küllap seetõttu, et see sõnaühend kõlab keeleliselt kuidagi hästi ning annab ehk pisut aimu ka kogumiku sisust ning stiilist.

Võilillelein

Mu südames sajab vihma
Piiskadest saab kokku
Terve jõgi igatsust
Mis veab vägisi allavoolu

Kuid sina, mu kullake,
Ei näe

Tuul puhub su meeltest leina
Kerge ja kaalutu
Nagu peotäie võililleebemeid

Oh, oskaks ise ka nii

Põuapilvede aeg

Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid

Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt

Paljakäsi?

"Ma armastan allegooriat," tunnistan end vahepeal vihma varju, suure põlispuu kaitsvate okste alla ümber kolinud publikule. "Mulle ei meeldi luules kunagi rääkida otse mingit sirgjoonelist ja üheselt mõistetavat tõde, vaid pigem kõike edasi anda läbi mõistukõne. Ilmselt on mu eelistus seda liini jätkata ka edaspidi. Tõtt-öelda pean end siiski pigem prosaistiks kui luulejajaks," nendin. "Luule viljelemine on pigem vahend, mis aitab kaasa kirjasõna tundlikumaks ja stiilipuhtamaks lihvimisel, kuid samas ei kirjuta ma kohe kindlasti luulet seesugusel, tehnilisel põhjusel, vaid pigem siiski sisemisest sunnist. Vajadusest väljendada mõnd emotsiooni. Jürgen Rooste on päris hästi luule viljelemise kohta öelnud, mis võtab üsna tabavalt kokku ka mu enda mõtte: "Ma olen aru saanud, et oskan sõnu seada. Ja veel olen ma aru saanud sellest, et see ei päästa mind."

Hiljem pakutakse kuumust hõõgava puupliidi kõrval mõisaköögi ümmarguse laua taga tulikuuma kanasuppi ja kellaviietee ajal ka viinamarju ning muud head-paremat. Selleks ajaks on taevas akna taga juba päris tintmustaks tõmbunud ning ladistab paduvihma sadada. Pikapeale annab sadu siiski armu, vaibub ning osalejaid ootab ees ekskursioon mõisa pargis, mille viib läbi muheda olemisega mõisavalitseja ise, näidates mõisaümbruses paiku, millel olla energeetiliselt tervendav mõju.
Kuna finalistide väljakuulutamine venis päris õhtusse, jätsin Luhaäärega pisut varem hüvasti, et õigel ajal praamile jõuda. Tulemustest loe luuleliidu kodulehelt, mida saad teha siin: http://luuleliit.edicypages.com/

 

Tagasiteel sai korraks läbi põigatud mu kunagisest elupaigast, kevadpealinnast Türilt. Selleks ajaks näitas taevas vaheldumisi päikest ning tinajaid pilvi ning asfalt läikis äsja sadanud vihmast. Keskväljakut ning gümnaasiumi lähedal asuvat lopsakat pärnapuuparki ümbritsesid rikkalikud lillekompositsioonid. Koolimaja piilus hiigelsuurteks sirgunud elupuude varjust mulle vastu sama sõbralikult nagu vanastigi.
"Siit leidsin oma õpilastega kunagi unise kassikakupoja," meenutan ja näitan koolimaja taga asuva aia suunas.
Peale põgusat ringkäiku kooli aias ongi aeg tagasi kodusaare poole tüürida, taskus kullavärvi tunnistus Eesti Luuleliidu liikmeks vastuvõtmisest, mis sai teoks 16. juunil, sel vihmasel ja muljeterohkel päeval Kirna mõisas.

Pisut infot Kirna mõisa kohta lähemalt Vikipeediast:

Ajalugu

Kirna mõis rajati 1620.aastatel, mil Gustav II Adolf kinkis selles Eestimaa rüütelkonna peamees Hans von Fersenile, kelle suguvõsa kätte jäi mõis1787. aastani.

Carl Gustav von Ferseni ajal rajati esinduslik mõisahoone. Tema surma järel päris mõisa tema vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga ja hiljem vürst Mihhail Gortšakoviga (1768–1831)

Osten-Sackenite valdusse jäi mõis 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, kelle perekonna valdusse jäi Kirna kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Mõisakompleks

Hilisbarokne mõisahoone rajati Carl Gustav von Ferseni eestvedamisel tõenäoliselt 18. sajandi viimasel veerandil. 19. sajandi algul lasi tollane omanik Karl Magnus von Osten-Sacken mõisa klassitsitlikus stiilis ümber ehitada. Fassaadi keskosale lisati kuue sambaga portikus ning külgrisaliitidele kolmnurkfrontoonid.

Sajandi lõpus lisati hoone vestibüülile neogooti stiilis kujunduselemente.

Peale võõrandamist asus hoone peahoonesse kool ning hiljem sovhoosikontor ja -söökla. 1990. aastatel läks hoone eravaldusse. Härrastemaja on korrastatud ja seal asub tervenduskeskus.

Mõisa lähedal asub ka mõisaomanike perekonnakalmistu koos klassitsistliku hauakabeli varemetega.

Kohtumine Kirna mõisas

Uudist on vahepeal olnud veelgi, kuigi on lihtsalt aega nappinud, et sellest kõigest pajatada.
Pühapäeval, 16ndal juunil toimus Järvamaal, Kirna mõisas Eesti Luuleliidu poolt korraldatav Luulekevad 2013 finalistide kokkusaamine. Tegu oli läbinisti kirjandusliku üritusega, mida üritas pisut küll rikkuda väike vihmasabin. Istusime suvelillede ja niiskuse järgi lõhnavas mõisapargis, lugesime luulet ning avanes võimalus kohtuda mitmete meeldivate luulekunsti viljelevate  inimestega.

Sellest kõigest on plaanis natuke hiljem pisut pikemalt kirjutada ning ka pilte üles laadida. 

Hetkel toon teieni värskest luulekogust Luulekevad 2013 enim meeldinud luuletuse, mille autoriks on Hirviö, kes on juba jõudnud ka oma luulekogu väljaandmiseni. Äratundmist pakkus luuletuse viimane salm kõige kaduvusest. 
Ihaldatust, mis ühel või teisel viisil jõuabki  lõpuks ootajani ning kahjuks ka kaob. Küllap Saalomon teadis, millest rääkis.

Saalomoni tarkus

Tark Saalomon kunagi väitis,

et tarkus teeb inimest kurvaks.

Ta teadis, mida ta rääkis,
miks asjata kuningas kurdaks?

See kurbus on sügav kui kaev,

ja helge kui vaadata kaevust.

Või must nagu karidel laev,

Kui keegi võrdlema vaevuks.

Kui mõttega kõrgele lendad

ja ihaldad avastusrõõmu,
siis nukrust sa valmistad endal -
kõik tuleb, ja saabub, ning möödub.

Hirviö

"Ruubeni liblikad: Jordan" sisukokkuvõte lastekas.ee lehel

Marko Tiidelepp teeb lastekas.ee lehel üpris täpse kokkuvõtte mu viimati ilmunud romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan." Ma ise pole vajalikuks pidanud sisu päris üks-ühele ette ära rääkida, ses mõttes olen ehk sel teemal pisut napisõnaliseks jäänud ja piirdunud kõigest raamatu kaante vahele trükitud sisukokkuvõtte edastamisega. Kuid kellel on huvi enne lugemist teada saada, mis raamatuga siis täpsemalt tegu, soovitan tema poolt kirja pandud kokkuvõtet lugeda.

Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina.
„Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg. 

Kiiri Saare põnev raamat ”Ruubeni Liblikad: Kirsipiia” on saanud järje ja see on väga vahva. Mul oli selline tunne, et midagi jäi nagu eelmise teose lõpus pooleli ja nii see oligi.
Aastad on mööda läinud ning Kirsipiia poeg Jordan on peaaegu täiskasvanud mees. Ka Jordani õde Berniike pole enam väike plikatirts, vaid teismeline neiu.
Alguses näib, et Jordan on täiesti tavaline noormees, kes käib koolis ja kellel on tüdruksõber Janne ning kes igatseb oma isa Tammetit, kes sai mõned aastad tagasi autoavariis surma.
Õige varsti saab lugeja aru, et Jordaniga pole asjad ei lihtsad ega tavalised. Ta hakkab tundma kummalisi peavalusid ja nägema veidraid asju. Jordan mõjub üsnagi halvasti ka oma tüdruksõbrale, kes lausa haigeks jääb. Eriti ootamatuks lähevad asjad siis, kui noormees märkab, et tema ema ajab kellegi nähtamatuga juttu. Kui Jordan selgitust palub, siis saame teada, et esimeses raamatus hukkunud deemon Ruuben on elus. Ja see pole veel kõik! Jordan on osaliselt nii Ruubeni kui ka Tammeti poeg – ainulaadne ühendus tavainimesest ja deemonist, kellel on uskumatud võimed ja vägi.
Jordan üritab oma võimeid näidata Jannele ja Berniikele, kuid nooruslikus tuhinas unustab selle, mida Ruuben talle õpetas – on asju, mida isegi deemonid teha ei tohi. Seetõttu vihastab Jordan välja Kõigevägevama ehk Jumala isiklikult.
Miks Jordan ja Berniike Jumala palge ette jõuavad, seda peate juba ise lugema.

Kiiri Saare uus raamat on kaasahaarav lugemine ning mõeldud noortele, mitte pere pisematele. Siin on vaimolendeid ja deemoneid, mitmeid suhteliine, armastust ning ootamatuid süžeepöördeid. Kõike saadab mõnus ja omamoodi filmilik põnevus. Tundub, et autor püüab öelda sedagi, et oleme Jumala palge ees võrdses staatuses – olgu siis inimene, deemon või vaimolend.

Tekst: Marko Tiidelepp

Selles mõttes on Markol õigus, et käsikiri saigi välja pakutud kaheosalisena, ning esimese osa lõpus võis tõepoolest mõningaid süžeeliine jääda õhku rippuma, mis leiavad lahenduse romaani teises osas. Samas olen "Jordani" kirja pannud niimoodi, et teos sobib lugemiseks ka esimese osaga tuttav olemata ning romaani võib kõigest mõtteliseks järjeks pidada, sest sisuliselt on see siiski iseseisev teos.
Pisut kummastav oli paaris raamatupoes leida "Ruubeni liblikate" sari lastekirjanduse riiulilt, kuna tegemist on siiski pigem noortele suunatud kirjandusega, ka sai teine osa keeleliselt märksa keerukam ning viimistletum kui esimene ning on pigem gümnasistide ja täiskasvanute lugemisvara.

Teose filmilikkusest niipalju, et romaan hargneski mu peas süžeeliinidena justkui film, sestap polnud seda ka kirja panna kuigi keeruline, vaid kirjutamisprotsess nägigi välja pigem niimoodi, nagu vaataksin filmi ning paneks seda samal ajal kirja. 

Vaata ka allikat: http://www.lastekas.ee/index.php?go=jutt&w=104&news_id=3553

Juunikuu Saladuste loo sisukokkuvõte

Juunikuu looks Saladustele saadetud novell räägib 15aastasest Beritist, kes elab ühes Eesti väikelinnas peale vanemate lahutust oma isaga kahekesi võrdlemisi rahumeelset elu. Paraku puruneb kogu illusioon seebimullina selsamal hetkel, mil ühel soojal kevadpäeval muretuna koolist koju lonkinud tüdruk leiab esikupõrandalt võõrad erepunased naistekingad. Peagi selgub jahmatama panev tõde – tema muidu nii mõistlik ja vaoshoitud isa on saanud hakkama millegi sootuks enneolematuga – leidnud endale tibist silmarõõmu. Barbilikkuse kehastus Lily näol näib enda kerglases hooletus isikus esindavat kõike, mida tõsine kultuurihuvidega tüdruk sisimas põlgab ja pahaks paneb. Tibist võõrasema pöörab mugava ja turvalise kodurahu pea peale, muudab nende maitseka modernse kodu "roosaks põrguks" ja istutab teismelise tüdruku südamesse segadust ning vaenu.

Lugu mõtiskleb dilemma üle, kas väga erinevate taustade ja maailmavaadetega inimeste vahele võib üldse sugeneda mingilgi tasandil ka teineteisemõistmine või on tegemist kõigest kaosega, millest väljub elusana olukorras tugevam.

Katkend novellist "Võitlus barbiga ehk lugu sellest, kuidas ma endale võõrasema sain."

Postitan siia juunikuu Saladustes ilmunud katkendi novellist "Võitlus barbiga ehk lugu sellest, kuidas ma endale võõrasema sain."
Täismahus lugu loe värskest ajakirjast

Tagasi koju pöördusin täis otsustavust ja märksa paremas tujus kui ennist. Oli taas seesugune õhtu, kui toona, kolm kuud tagasi, mil leidsin esikupõrandalt esmakordselt punased kingad ja isa blondi tšikiga köögilaua tagant vestlemas – õhk oli täis kuldset päikest ning soe. Olnule mõeldes tabas mind veider mõrkjas nostalgiahetk, kuigi selles puudus positiivne alatoon.

Üle läve sisenedes lootsin nad mõlemad tabada, kuid köögis oli kõigest isa, kes istus laua taga nagu nooruslikkuse kehastus – lavendlikarva triiksärgi kaks ülemist nööpi avatud, juuksed moodsas sasisoengus, ja luges süvenenud ilmel päevalehte.

Lasin pilgul ringi käia ja muigasin mõrult – muidugi mõista polnud siin enam miski endine. Lily oli köögi täielikult ümber kujundanud. Nüüd nägi see välja nagu mingi Barbi buduaar – roosad kardinad, roosa laualina, valged vaibakesed ja kõikjal plastikust kunstlilled, mis tekitasid minus tülgastust ning matusemeeleolu. Tundsin hämmeldust mõttest, kuidas isa säärases veidraks moondatud interjööris üldse nii rahumeelselt viibida suutis.

«Berit, tere!» rõõmustas isa mind nähes. «Kuidas sul läheb?»

Ma ei lasknud end ta võltsmagusast toonist petta, kuna teadsin, et kogu ta poolehoid kuulub nagunii ainuisikuliselt Lilyle.

«Normaalselt,» laususin tuhmilt ja vedasin tooli kolinal laua alt välja, et istet võtta. «Lilyt polegi või?»

«Tal on natuke tegemist. Läks korraks linna peale.»

«Parem ongi,» alustasin tõsisel toonil, vahtisin ainiti enda ette ja vedasin küünega mööda lauaplaadi puidumustrit. «Ma tahtsingi tegelikult sinuga rääkida.»

«No räägime siis,» nõustus isa leplikult ja kallas oma kohvitassi täis. Teda toimetamas jälgides kangastus mulle korraks seesama endine muhe paps, kelle läheduses olin end alati õdusalt tundnud, ning mu kurgus kriipis kahetsus, et see kõik on nüüdseks möödanik.

«Lugu on nimelt nõnda, et mul on viimased kuud tunne, nagu elaks ma põrgus,» tunnistasin vastutahtsi.

«Mis mõttes?» Isa hääles kõlas siiras imestus.

Tõusin ja lonkisin külmkapi juurde, et aja võitmiseks endale klaasitäis jääkülma apelsinimahla valada. Külmkapi sisemus nägi välja säärane, nagu oleks seal pomm plahvatanud. Kahtlemata oleks vaatepilt mu perfektsionistist emale hoobilt infarkti tekitanud. Üritasin energia säästmise mõttes valitsevale kaosele mitte tähelepanu pöörata.

«Vaata paps,» alustasin tõsiselt ja lõin kapiukse tagakätt kinni. Miski läks valju kolinaga ümber, aga ma jätsin sellele reageerimata. «Kas sulle ei tundu, et see sinu Lily on natuke nagu ee ... pöörane?»

Isa tõstis lehe kohalt silmad ning puhkes naerma. «Pöörane? Ei usu. Ta on kõige lõbusam inimene, keda ma tean.»

«Kui vana ta üldse on? Kaheksateist?»

Isa naeris uuesti. «Kakskümmend kuus.»

Köhatasin. Teema oli ebamugav, ent pidin sellega sellegipoolest kuidagi ühele poole saama. Millegipärast tundus mulle taas, nagu oleksin ma täiskasvanu rollis, kes üritab ulakale jõnglasele väevõimuga aru pähe panna. «Heakene küll. Ma saan aru, et sul on lõbus ja nii edasi. Kui sa kavatsed selle veidra naisega lihtsalt natuke kodu mängida või koos vanaks saada, on see muidugi sinu enda asi.»

Isa näole ilmus imestus ning ta ei paistnud ikka veel ära tabavat mu häälde sugenenud rahulolematu noodi põhjust.

«Berit. Mul on tõesti lõbus. Ma tunnen end üle hulga aja taas elusana. On see siis kuritegu?»

Vaikisin ja nohisesin. Teadsin, et olen astunud pinnale, kus ma parema meelega ei viibinuks, sest mul polnud vähimatki õigust kellelegi õnne suhtes ettekirjutusi teha. Sellegipoolest kippus mulle vägisi nutt kurku. Lisaks tundsin endal lasuvat ületamatut süüd, justkui oleksin taganenud emale antud lubadusest isa eest hoolitseda. Ma ei saanud endagagi hakkama ja, nagu näha, ei vajanudki isa peale selle elusa Barbi kedagi.

«Jah, ma mõistan, et te olete Lilyga väga erinevad inimesed, aga võib-olla polegi asi nii hull. Küllap harjud lõpuks ära.»

«Harjun ära?» Mu hääl omandas kileda varjundi. «Selle hullumajaga? Selle roosa põrguga? Oled sa üldse märganud, milline külmkapp välja näeb? Milline meie kodu välja näeb? Mul on häbi sõprugi siia kutsuda!»

Rabasin laual vaasis tilpnevad kunstkannikesed pihku ja virutasin meelepahaga kraanikaussi.

Isa heitis lehe kõrvale, vaatas põgusalt köögis ringi ja jäi siis tähelepanelikult mu nägu uurima. «Tjah, selles mõttes on sul õigus, et Lily maitse on natuke...ee ... ebatavaline, aga ... asi polegi ju selles, eks? Räägi, mis sind häirib? Ma tean, et olen su viimasel ajal pisut unarusse jätnud, aga kindlasti võiksime koos kuhugi minna ja lõbutseda.»

Vaikisin.

«No lase tulla, kui sa juba teema üles võtsid,» õhutas isa ja ma ei tuvastanud ta hääles midagi peale siira heatahtlikkuse.

Peale pikka vaikushetke, mil minus mäslesid ühtaegu nii taktitunne kui viha, muutusin lõpuks uuesti kõnevõimeliseks. Ladusin endast sõnahaaval välja kogu sisemusse settinud vimma ja rahulolematuse, rääkisin Marekist ja plaanist ema juurde jalust eest kolida.

Isa kuulas mu rahulikult ära ning pikapeale mõistsin, et see lahe paps, keda ma sisimas taga igatsesin, polegi temas õnneks kuhugi kaduma läinud, kõigest korraks muude sündmuste varju jäänud.

Veel Luulekevadest lähemalt

Nüüd on Eesti Luuleliidu poolt väljaantav luulekogumik "Luulekevad 2013", mis sisaldab valikut ka minu ilmunud luulest, saanud ka kaanekujunduse veebi üles. Kogumiku kaanepilti saab piiluda siit:
http://www.apollo.ee/luulekevad-2013.html

Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit) koondab luulehuvilisi, kes soovivad end luulekunstis arendada ja on huvitatud ka suhtlemisest teiste samahuvilistega.

Luuleliit korraldab aastas kaks suurt luulevõistlust:

Luulekevad (tähtajaga 15. mai)
Kuldne Kaseleht (tähtajaga 15. oktoober)

Huvi korral sirvi Eesti Luuleliidu kodulehte
http://luuleliit.edicypages.com/

Ja valikut paremikust, mis läks luulekogumiku kaante vahele:
http://luuleajakiri.blogspot.com/2013_04_01_archive.html

Luulekevad 2013

Viimane ja kõige värskem uudis on siis see, et ilmunud on Eesti Luuleliidu poolt väljaantav uus luulekogumik Luulekevad 2013, mis on müügil nii Apollos kui ka Rahva Raamatus.

Ettevõtmise tarbeks korraldatavast konkursist juhtusin lugema tegelikult täiesti juhuslikult Hiiu Lehest ning saatsin suhteliselt spontaanselt ja niisama prooviks mõned luuletused, kuna neid on vahepeal kogunenud omajagu oma isikliku luulekogumiku tarbeks.
Mu enda isikliku luulekogu materjal pole veel päriselt koos, kuna tahaksin üht-teist veel lisada ega kiirusta ses mõttes selle väljaandmisega, sest aeg-ajalt on lihtsalt mõnus argipäevast välja lülituda ja kirja panna mõni uus luuletus, mis justkui annab mingit sisemist hingamist.

Nüüdseks on konkurss lõppenud ning selgunud, et mu esialgu lihtsalt niisama enda jaoks sepitsetud värsid polegi jäänud vastukajata, vaid mõned neist on jõudnud ka trükki verivärske luulekogumiku Luulekevad 2013 kaante vahele.
Valikuga, mille tegi Luuleliit, saate tutvuda luuleajakirja kodulehe vahendusel, ma ise pole ka veel kogumikku käes hoidnud.

http://luuleajakiri.blogspot.com/2013_04_01_archive.html 

Luulekevad 2013 laureaadid selguvad peagi Kirna mõisas.

Üks mu armsamaid luuletusi, mis kätkeb endas mingit nukrusesegust paratamatuse ilu, pälvis ka Luuleliidu tähelepanu: 

KEVAD TARTUS

Sel päeval mil läksid linna

Voolas jõgi läbi su jalgade

Ja su põues ajasid vargsi võrseid

Kuldkollased kasepungad

Naeratus taskupõhjas
Hulpisid üksipäini

Mööda vihmavärsket teed

Põikasid kõrvale viidikaparvede eest

Vaatasid üht vana maja

Ja kõik selles helehallis päevas

Mil õhk lõhnas nagu õnn

Oli veel võimalik