Marko
Tiidelepp teeb lastekas.ee lehel üpris täpse kokkuvõtte mu viimati
ilmunud romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan." Ma ise pole
vajalikuks pidanud sisu päris üks-ühele ette ära rääkida, ses
mõttes olen ehk sel teemal pisut napisõnaliseks jäänud ja
piirdunud kõigest raamatu kaante vahele trükitud sisukokkuvõtte
edastamisega. Kuid kellel on huvi enne lugemist teada saada, mis
raamatuga siis täpsemalt tegu, soovitan tema poolt kirja pandud
kokkuvõtet lugeda.
Kui
Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole
tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks.
Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest
veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata
hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate
sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia,
muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad
teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga
on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid
ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile
jõudmine mõjub lõpuks külma dušina.
„Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.
Kiiri Saare põnev raamat ”Ruubeni Liblikad: Kirsipiia” on saanud järje ja see on väga vahva. Mul oli selline tunne, et midagi jäi nagu eelmise teose lõpus pooleli ja nii see oligi.
Aastad on mööda läinud ning Kirsipiia poeg Jordan on peaaegu täiskasvanud mees. Ka Jordani õde Berniike pole enam väike plikatirts, vaid teismeline neiu.
Alguses näib, et Jordan on täiesti tavaline noormees, kes käib koolis ja kellel on tüdruksõber Janne ning kes igatseb oma isa Tammetit, kes sai mõned aastad tagasi autoavariis surma.
Õige varsti saab lugeja aru, et Jordaniga pole asjad ei lihtsad ega tavalised. Ta hakkab tundma kummalisi peavalusid ja nägema veidraid asju. Jordan mõjub üsnagi halvasti ka oma tüdruksõbrale, kes lausa haigeks jääb. Eriti ootamatuks lähevad asjad siis, kui noormees märkab, et tema ema ajab kellegi nähtamatuga juttu. Kui Jordan selgitust palub, siis saame teada, et esimeses raamatus hukkunud deemon Ruuben on elus. Ja see pole veel kõik! Jordan on osaliselt nii Ruubeni kui ka Tammeti poeg – ainulaadne ühendus tavainimesest ja deemonist, kellel on uskumatud võimed ja vägi.
Jordan üritab oma võimeid näidata Jannele ja Berniikele, kuid nooruslikus tuhinas unustab selle, mida Ruuben talle õpetas – on asju, mida isegi deemonid teha ei tohi. Seetõttu vihastab Jordan välja Kõigevägevama ehk Jumala isiklikult.
Miks Jordan ja Berniike Jumala palge ette jõuavad, seda peate juba ise lugema.
Kiiri Saare uus raamat on kaasahaarav lugemine ning mõeldud noortele, mitte pere pisematele. Siin on vaimolendeid ja deemoneid, mitmeid suhteliine, armastust ning ootamatuid süžeepöördeid. Kõike saadab mõnus ja omamoodi filmilik põnevus. Tundub, et autor püüab öelda sedagi, et oleme Jumala palge ees võrdses staatuses – olgu siis inimene, deemon või vaimolend.
„Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.
Kiiri Saare põnev raamat ”Ruubeni Liblikad: Kirsipiia” on saanud järje ja see on väga vahva. Mul oli selline tunne, et midagi jäi nagu eelmise teose lõpus pooleli ja nii see oligi.
Aastad on mööda läinud ning Kirsipiia poeg Jordan on peaaegu täiskasvanud mees. Ka Jordani õde Berniike pole enam väike plikatirts, vaid teismeline neiu.
Alguses näib, et Jordan on täiesti tavaline noormees, kes käib koolis ja kellel on tüdruksõber Janne ning kes igatseb oma isa Tammetit, kes sai mõned aastad tagasi autoavariis surma.
Õige varsti saab lugeja aru, et Jordaniga pole asjad ei lihtsad ega tavalised. Ta hakkab tundma kummalisi peavalusid ja nägema veidraid asju. Jordan mõjub üsnagi halvasti ka oma tüdruksõbrale, kes lausa haigeks jääb. Eriti ootamatuks lähevad asjad siis, kui noormees märkab, et tema ema ajab kellegi nähtamatuga juttu. Kui Jordan selgitust palub, siis saame teada, et esimeses raamatus hukkunud deemon Ruuben on elus. Ja see pole veel kõik! Jordan on osaliselt nii Ruubeni kui ka Tammeti poeg – ainulaadne ühendus tavainimesest ja deemonist, kellel on uskumatud võimed ja vägi.
Jordan üritab oma võimeid näidata Jannele ja Berniikele, kuid nooruslikus tuhinas unustab selle, mida Ruuben talle õpetas – on asju, mida isegi deemonid teha ei tohi. Seetõttu vihastab Jordan välja Kõigevägevama ehk Jumala isiklikult.
Miks Jordan ja Berniike Jumala palge ette jõuavad, seda peate juba ise lugema.
Kiiri Saare uus raamat on kaasahaarav lugemine ning mõeldud noortele, mitte pere pisematele. Siin on vaimolendeid ja deemoneid, mitmeid suhteliine, armastust ning ootamatuid süžeepöördeid. Kõike saadab mõnus ja omamoodi filmilik põnevus. Tundub, et autor püüab öelda sedagi, et oleme Jumala palge ees võrdses staatuses – olgu siis inimene, deemon või vaimolend.
Tekst: Marko Tiidelepp
Selles mõttes on Markol õigus, et käsikiri saigi välja pakutud kaheosalisena, ning esimese osa lõpus võis tõepoolest mõningaid süžeeliine jääda õhku rippuma, mis leiavad lahenduse romaani teises osas. Samas olen "Jordani" kirja pannud niimoodi, et teos sobib lugemiseks ka esimese osaga tuttav olemata ning romaani võib kõigest mõtteliseks järjeks pidada, sest sisuliselt on see siiski iseseisev teos.
Pisut kummastav oli paaris raamatupoes leida "Ruubeni liblikate" sari lastekirjanduse riiulilt, kuna tegemist on siiski pigem noortele suunatud kirjandusega, ka sai teine osa keeleliselt märksa keerukam ning viimistletum kui esimene ning on pigem gümnasistide ja täiskasvanute lugemisvara.
Teose
filmilikkusest niipalju, et romaan hargneski mu peas süžeeliinidena
justkui film, sestap polnud seda ka kirja panna kuigi keeruline, vaid kirjutamisprotsess nägigi välja pigem niimoodi, nagu vaataksin filmi ning paneks seda samal ajal kirja.
Vaata ka allikat: http://www.lastekas.ee/index.php?go=jutt&w=104&news_id=3553
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar