Katkend novellist "Võitlus barbiga ehk lugu sellest, kuidas ma endale võõrasema sain."

Postitan siia juunikuu Saladustes ilmunud katkendi novellist "Võitlus barbiga ehk lugu sellest, kuidas ma endale võõrasema sain."
Täismahus lugu loe värskest ajakirjast

Tagasi koju pöördusin täis otsustavust ja märksa paremas tujus kui ennist. Oli taas seesugune õhtu, kui toona, kolm kuud tagasi, mil leidsin esikupõrandalt esmakordselt punased kingad ja isa blondi tšikiga köögilaua tagant vestlemas – õhk oli täis kuldset päikest ning soe. Olnule mõeldes tabas mind veider mõrkjas nostalgiahetk, kuigi selles puudus positiivne alatoon.

Üle läve sisenedes lootsin nad mõlemad tabada, kuid köögis oli kõigest isa, kes istus laua taga nagu nooruslikkuse kehastus – lavendlikarva triiksärgi kaks ülemist nööpi avatud, juuksed moodsas sasisoengus, ja luges süvenenud ilmel päevalehte.

Lasin pilgul ringi käia ja muigasin mõrult – muidugi mõista polnud siin enam miski endine. Lily oli köögi täielikult ümber kujundanud. Nüüd nägi see välja nagu mingi Barbi buduaar – roosad kardinad, roosa laualina, valged vaibakesed ja kõikjal plastikust kunstlilled, mis tekitasid minus tülgastust ning matusemeeleolu. Tundsin hämmeldust mõttest, kuidas isa säärases veidraks moondatud interjööris üldse nii rahumeelselt viibida suutis.

«Berit, tere!» rõõmustas isa mind nähes. «Kuidas sul läheb?»

Ma ei lasknud end ta võltsmagusast toonist petta, kuna teadsin, et kogu ta poolehoid kuulub nagunii ainuisikuliselt Lilyle.

«Normaalselt,» laususin tuhmilt ja vedasin tooli kolinal laua alt välja, et istet võtta. «Lilyt polegi või?»

«Tal on natuke tegemist. Läks korraks linna peale.»

«Parem ongi,» alustasin tõsisel toonil, vahtisin ainiti enda ette ja vedasin küünega mööda lauaplaadi puidumustrit. «Ma tahtsingi tegelikult sinuga rääkida.»

«No räägime siis,» nõustus isa leplikult ja kallas oma kohvitassi täis. Teda toimetamas jälgides kangastus mulle korraks seesama endine muhe paps, kelle läheduses olin end alati õdusalt tundnud, ning mu kurgus kriipis kahetsus, et see kõik on nüüdseks möödanik.

«Lugu on nimelt nõnda, et mul on viimased kuud tunne, nagu elaks ma põrgus,» tunnistasin vastutahtsi.

«Mis mõttes?» Isa hääles kõlas siiras imestus.

Tõusin ja lonkisin külmkapi juurde, et aja võitmiseks endale klaasitäis jääkülma apelsinimahla valada. Külmkapi sisemus nägi välja säärane, nagu oleks seal pomm plahvatanud. Kahtlemata oleks vaatepilt mu perfektsionistist emale hoobilt infarkti tekitanud. Üritasin energia säästmise mõttes valitsevale kaosele mitte tähelepanu pöörata.

«Vaata paps,» alustasin tõsiselt ja lõin kapiukse tagakätt kinni. Miski läks valju kolinaga ümber, aga ma jätsin sellele reageerimata. «Kas sulle ei tundu, et see sinu Lily on natuke nagu ee ... pöörane?»

Isa tõstis lehe kohalt silmad ning puhkes naerma. «Pöörane? Ei usu. Ta on kõige lõbusam inimene, keda ma tean.»

«Kui vana ta üldse on? Kaheksateist?»

Isa naeris uuesti. «Kakskümmend kuus.»

Köhatasin. Teema oli ebamugav, ent pidin sellega sellegipoolest kuidagi ühele poole saama. Millegipärast tundus mulle taas, nagu oleksin ma täiskasvanu rollis, kes üritab ulakale jõnglasele väevõimuga aru pähe panna. «Heakene küll. Ma saan aru, et sul on lõbus ja nii edasi. Kui sa kavatsed selle veidra naisega lihtsalt natuke kodu mängida või koos vanaks saada, on see muidugi sinu enda asi.»

Isa näole ilmus imestus ning ta ei paistnud ikka veel ära tabavat mu häälde sugenenud rahulolematu noodi põhjust.

«Berit. Mul on tõesti lõbus. Ma tunnen end üle hulga aja taas elusana. On see siis kuritegu?»

Vaikisin ja nohisesin. Teadsin, et olen astunud pinnale, kus ma parema meelega ei viibinuks, sest mul polnud vähimatki õigust kellelegi õnne suhtes ettekirjutusi teha. Sellegipoolest kippus mulle vägisi nutt kurku. Lisaks tundsin endal lasuvat ületamatut süüd, justkui oleksin taganenud emale antud lubadusest isa eest hoolitseda. Ma ei saanud endagagi hakkama ja, nagu näha, ei vajanudki isa peale selle elusa Barbi kedagi.

«Jah, ma mõistan, et te olete Lilyga väga erinevad inimesed, aga võib-olla polegi asi nii hull. Küllap harjud lõpuks ära.»

«Harjun ära?» Mu hääl omandas kileda varjundi. «Selle hullumajaga? Selle roosa põrguga? Oled sa üldse märganud, milline külmkapp välja näeb? Milline meie kodu välja näeb? Mul on häbi sõprugi siia kutsuda!»

Rabasin laual vaasis tilpnevad kunstkannikesed pihku ja virutasin meelepahaga kraanikaussi.

Isa heitis lehe kõrvale, vaatas põgusalt köögis ringi ja jäi siis tähelepanelikult mu nägu uurima. «Tjah, selles mõttes on sul õigus, et Lily maitse on natuke...ee ... ebatavaline, aga ... asi polegi ju selles, eks? Räägi, mis sind häirib? Ma tean, et olen su viimasel ajal pisut unarusse jätnud, aga kindlasti võiksime koos kuhugi minna ja lõbutseda.»

Vaikisin.

«No lase tulla, kui sa juba teema üles võtsid,» õhutas isa ja ma ei tuvastanud ta hääles midagi peale siira heatahtlikkuse.

Peale pikka vaikushetke, mil minus mäslesid ühtaegu nii taktitunne kui viha, muutusin lõpuks uuesti kõnevõimeliseks. Ladusin endast sõnahaaval välja kogu sisemusse settinud vimma ja rahulolematuse, rääkisin Marekist ja plaanist ema juurde jalust eest kolida.

Isa kuulas mu rahulikult ära ning pikapeale mõistsin, et see lahe paps, keda ma sisimas taga igatsesin, polegi temas õnneks kuhugi kaduma läinud, kõigest korraks muude sündmuste varju jäänud.