Eeltutvustav katkend novembris ilmuvast novellist "Võhivõõras"

Jah, lõpuks tekib mul tahtmine kirjutada ka päriselust, läbielatust ning kunagi ammu toimunust. Nagu omandaks minevikusündmused alles teatud aja möödudes kaalu ja tähenduse, selle õige kullaproovi. Või, mine tea, võib-olla oskan olnule alles nüüd vaadata selgema ja läbinägelikuma pilguga. Leida sealt seda, mida toona oluliseks ei pidanud. 

Üksühele autobiograafia see kahtlemata ei ole, ilukirjandusliku nüansi lisamine annab minu jaoks loole teatava lisavürtsi. Võimaluse möödanik pöörata pisut teises suunas, rääkida mitte täpselt sama, vaid hoopis üks teine lugu. Nõndaviisi segunevadki mu novembriloos "Võhivõõras"  ühtaegu tõde ja väljamõeldis. 

Maakond, kuhu Inger pikemalt mõtlemata kolis, oli talle võõras. Üksildasemat kohta andis tõepoolest otsida. Peale lõputute metsade, rabade ja hinge vaakuva asula polnud siin midagi. See sobis Ingerile suurepäraselt.

Elutoa akna ette ihaldas Inger bambusrulood, kuid kuna see oli kallis ja kättesaamatu importkaup, mida polnud sügaval nõuka-ajal kusagilt võtta, laenas ta ühel õhtupoolikul sõbralikult külamehelt, keda ta millegipärast vaistlikult rohkem usaldas kui teisi, ratta ning väntas jõe äärde. Sinna, kuhu teda abivalmilt oldi juhatatud. Soistel kallastel kasvas ohtrasti pilliroogu. Inger kukkus õhinal lõikama, köitis roo pampu, kuhjas pakiraamile ja tassis koju. Köögipõrandal valmis pilliroost ja pruunist heinapallinöörist paari järgmise õhtu jooksul võrdlemisi nägus aknakate. Inger oli rahul nagu ta jäi rahule kõige muugagi, mida ette võttis. Talle meeldis, kuidas valgus ruloo pragude vahelt tuppa paistis ja põrandat triibutas. Just selle lummava valguse pärast, mida ta ühes kataloogis oli silmanud ja sealtpeale endale ihaldama hakanud, ta pika tee ette oli võtnudki.



Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.

Pilt: internet