Parema homse nimel

Lähiajal tuleks ilmselt mõtteid koondada detsembriloo tarbeks. Võibolla võiks see olla jõulutemaatiline või siis lihtsalt üks talvelugu, eks näis. Hetkel sellega kaugemale pole jõudnudki, vaatab, kuidas enesetunne lubab. Valmis kirjutada selle siiski plaanin.
Nädal tagasi vestlesime Anne-Mariga mu kolmanda novellikogumiku avaldamise teemal ja hea uudis on see, et mu kohati autobiograafiline "Ella Ulrikese kadunud maailm", millest siin keskkonnas põgusalt varemgi juttu olnud, ilma igasuguse kahtluseta ilmub. Täpset sünnihetke ei oska me hetkel kumbki öelda, aga lubadus on jõus ja tema sõnutsi head ilukirjandust pole mõtet ülejala teha. Mille osas kahel käel nõus. Kõige optimistlikuma versiooni kohaselt ilmub novellikogumik veel sel aastal, ma vähemasti väga loodan.

Tõbine-olekul on omad eelised. Satud mõtlema asjadele, millele vahepeal üldse pole aega mõelda olnud. Mis on olnud, mis võib-olla tuleb, mis omab tähtsust, mis mitte ja nii edasi. Tubane olek seab olemisele omad konkreetsed raamid. Hämmastav, kuidas perspektiivid nihkuvad paika, kui on mahti lasta neil seda teha. See, mis varem näis põletavalt oluline, pole seda korraga teps mitte. Lihtsalt üks väsimuse tekitatud tühi-tähi, millele ei olegi vaja mingit tähelepanu pöörata. Palju probleeme jääks olemata, kui me ei teeks otsuseid väsinud olekus, emotsioonidest tagant piitsutatuina. 
Vahel tahaks endale küll piki pead anda ja end juba ruttu rattarööpasse tagasi veeretada,  et hullunud oravana ringirähklemist jätkata, nagu olekski see tavanormaalsus, aga võta näpust. Kõigeks on oma aeg. Vahel lihtsalt keha tahab aja maha võtta. Siis tuleb teda kuulata. Ega ilmaasjata pole perearstikeskused praegu patsientidest umbes. Küllap siis on aeg selline. Pimedam, kõledam. Inimesed pole harjunud uue reaalsusega.


Teatavaid võlusid on siiski, kui neid leida püüda. Nurruv kass külje all, kelle põrin on äraütlemata rahustav. Aeg märgata, kuidas päike tõuseb ja loojub, tasapisi üha punasemaks muutub ja puude taha variseb. Mõtiskleda, et võib-olla jaksan varsti ühe raamatu läbi lugeda. Juua rahus teed, selle asemel, et see käigult sisse kallata ja ummisjalu uksest välja tormata. Magada, kui und on, vahet siis pole, kas parajasti on öö või päev. Tuustida mööda e-poode ning ikka ja jälle hämmelduda, kui kohutavalt veider on hetkemood ja kuidas ma sealt (peaaegu) ühtegi asja ei taha. Lugeda internetist loodusravi kohta ja keeta ise kokku ingveritee, mis ei lõhnagi nii jubedalt, kui alguses võis arvata. Olgugi, et salapärane keedus ei too mingeid märgatavaid muudatusi enesetunde osas, on ikkagi palju parem tunne, et olen püüdnud tervenemise osas ka ise midagi ära teha. Ja lootus jääb, et homme (homne) on parem.


Pilt: internet