Omadega otsapidi talves

Õhk on külm ja selge. Harjumatult karge. Esimene lumi nii valge. Sel aastal sai talve lausa oodatud. Kes seda täpselt teabki, miks. Suvi on väldanud kaua, tavapäratu soojalaine on ulatunud otsaga poolde novembrisse. Kõik see kokku on tekitanud teatava tüdimuse. Suvetüdimuse. Et tahaks vahelduseks tõepoolest juba midagi muud. Eks seepärast tundubki mõte talvest, valgest tühjusest ja tardunud vaikusest, mis ei sisalda endas praktiliselt mitte midagi, erakordselt paeluv. Sellises hetkes korraks seisma jäämine on väga vabastav. Vaikuseteraapia, mida polegi vaja kusagilt kaugelt ja raske raha eest otsima minna, kuna see on siinsamas Hiiumaal kõikjal priipärast saadaval. 

Kui keegi muidugi küsiks mu välisukse kõrval rippuvalt punaseõieliselt amplilt arvamust, siis tema õitseks meelsasti veel ja veel. Kui ainult nii külm ei oleks. Paistab, et mu raudürt paotaks heal meelel muudkui oma verevaid õisi. Tõesti imestan ta elutahet, võimast soovi õilmitseda mis iganes olude kiuste. Isegi siis, kui see töötab totaalselt tema vastu. Külm tuul, jäised vihmasagarad, miinuskraadid. Jah, kummaline. Loodus on visa, ehkki enamasti me seda ei märkagi. Nüüd nopin ära ta pruunikaks tõmbunud õienuppe ja ootan, millal taim talvele lõplikult alla vannub. Uuel kevadel tahaksin osta uue raudürdipuhma, tänuväärse õitseja. Riputada ta jälle ukse kõrvale päikese kätte, kasta ja väetada. Aga kes teab, kes seda teab, mis on uuel kevadel...


Pilt: internet