Ilmunud on novembrinovell "Võhivõõras"

Kuidagi tore, et Anne-Mari ikka mu lugusid avaldab. Meeldiv ja rõõmus hetk on seniajani igal uuel kuul oma värsket lühiugu ajakirjast trükituna eest leida olnud. Lugu ise omandabki oma täie tähenduse justkui alles siis, kui ta on mustvalgel kirjasõnaks saanud. Vähemasti minu enda jaoks küll. Trükk annab sõnadele mingi seletamatu mõjujõu, palju suurema tähenduse kui neil on siis, kui nad on alles mu koduarvutis ootel, ainult mu enda silmadele, salajas ja peidus. Miks see nii on, kes teab. Võimalus laiema üldsusega oma emotsioone jagada? Sama hästi piisaks ka blogist. Või siis mitte. 

Ma ei tea, aeg-ajalt olen ikka mõelnud, kas tasub üldse üht või teist lugu avaldada lasta. Mõned mõtted ja sündmused on nii isiklikud, isegi häirivalt. Maailmal ei ole neid vaja teada. Enamasti olen oma lugudes isikliku elu paljastusi üldse vältinud ja selle juurde ma ka jään, olenemata, on see hetkel moes või ei. Kuid eks vahel sekka satub üht-teist kildude viisi siiski sisse, see on paratamatu. Kirjutada täieliku eraldiseisjana, nii, et teema ennast üldse ei puudutaks, polegi vist võimalik. Selle loo puhul kahtlesin kõvasti, kas seda tasub trükki lasta. Aga kuna ta leidis minust tee välja, siis järelikult on selleks õige aeg. Võtke või jätke. 

Novell "Võhivõõras" on lugu minevikust, tegelikkusest. Sellest jahedast, pruuni tapeediga toast, mille külma nelja seina vahel ma kunagi seisin ja mida enda esimeseks koduks nimetasin. Kõik oli võõras ja ma ise kohalike jaoks niisamuti. Võhivõõras, tulnukas teisest galaktikast, keda varjamatu huviga uuriti. Esiotsa. Hiljem, jah, hiljem, kui olin sisse elanud ja aru saanud, kes on kes, oli kõik muidugi juba hoopis teistmoodi ning tore, kuid millegipärast eelistasin kirjutada sellest vaiksest üksildasest perioodist, mis kätkes eneses seletamatuid avastamisi. Vaatasin iga maja ja teekäänakut esmakordselt, kõndisin mõnikord tundmatu metsatukani, olemata kindel, kas ma üldse oskan tagasi tulla. Leidsin seeni ja jõhvikaid. Punusin pilliroost ruloo. Kummaline oli olla paigas, millega mind mitte miski ei sidunud. 

Oli hoopis teistmoodi aeg. Vaene aeg, krooni alguse aeg, mil poest polnud midagi saada. Mil kõige eluks vähegi vajaliku tarbeks tuli kõndida jala Võhmasse ja sealt sõita bussiga Viljandisse. Bussipilet oli imeodav, sain seda endale lubada, millal iganes soovisin. Istusin tihti kohvikus ainuüksi seepärast, et sealne telekas näitas MTVd, läänemaailma ihaldusväärset muusikakanalit. Toona vist ainsamat üldse, mida vaadata sai. Videod, mis ära jõudsin näha, sööbisid pikaks ajaks mällu. Kõigel oli tollal teistmoodi tähendus. Kõike oli vähe ja iga sündmus, ese või minupärast kasvõi teele sattunud sõber, kes heast südamest elus edasi aitas, seetõttu palju hinnalisem.

Aga lugege ise. Novembrinovell "Võhivõõras" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest numbrist. 

Pilt: erakogu