Mis teeb meist inimese? Millega seda mõõta ja läbi mille defineerida, kui vahel kipub kaalukauss sootuks kummuli kalduma? Õigemini, kui inimesed, kes meist tegelikult ei hooli, kellele oleme kõigest vahend raha teenimiseks, isikliku tengelpunga täitmiseks, kipuvad seda õite ägedasti loksutama. Kui suure töökoormuse tõttu kaob ära inimeseks olemise tunne, kui me ühel päeval enam isegi ei tea, kes me oleme, mis saab siis?
Lugu Andost, lihtsast keskealisest mehest, pisiputukast suures halastamatus masinavärgis, kel saab ühel päeval oma rõõmutust ja vähe motiveerivast ametist lõplikult kõrini. Ta laksab ülemuse lauale lahkumisavalduse, et ette võtta seda, mida ta pikki aastaid tegelikult teha on tahtnud. Olla iseenda jaoks ja tunda lihtsast elust rõõmu. Nii-öelda, elada tõeliselt. Koduseinad seavad soovitule piirid ja lõpuks läheb mees rändama, et näha, kas laias maailmas on ehk äkki olemas rõõmupisku ja omaenda õnnenatuke, mis seniajani leidmata.
Uue kuu lugu on peatselt loetav ajakirjas "Saatus ja Saladused".
Pilt: Joel Robison Photography
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar