Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast septembrinovellist "Inimeseks olemise mõõt"

Ühel päikesekullasel septembripäeval sai Andol tööl käimisest lõplikult villand. Ta oli tüdinud olemast tähtsusetu mutrike suures karmivõitu masinavärgis, mis nõudis temalt iga päevaga üha enam. Robotlik töökiirus ja ebainimlikuks pingutuseks kohustav normide täitmine ei saa olla inimeseks olemise mõõt, leidis Ando, kritseldas valmis lahkumisavalduse ja poetas selle ülemuse lauale.
„Kuhu sa siis sedasi, nii äkitsi?“ ehmatas ülemus, natuke verekoera meenutav sire naisterahvas, kelles oli kõik funktsionalistlik – alates kõnemaneerist ja lõpetades viimase lihvini läbimõeldud riietusega. Ei midagi edevat ega ebapraktilist – kõik temas oli tagasihoidlik, heamaitseline, asjakohane ning kvaliteetne. Samasuguse kindlameelsusega juhtis ta ka asutust, kus kõik sujus nagu kellavärk ja polnud ruumi liigsetele emotsioonidele.
„Pole see nii äkitsi midagi,“ leidis Ando. Ta oli mõtet salahilju heietanud juba aastakest pool ja leidnud, et nüüd on küll viimane aeg plaan teoks teha.
Suvi oli asutusse tööle toonud igasugu isevärki inimesi, kellest enamiku nimegi ta ei teadnud. Rahvast oli palju ja seda võõramaks ligemine ligemisele jäi. Sellest oli muidugi kahju, kuigi iseenesest polnud Ando kunagi kellegagi eriti lähedane olnud. Ikka sundis mingi salavägi meest end vaos hoidma ja mitte usaldama. Mine tea, võib-olla isegi põhjusega. Ega teisedki üksteist lõpuni omaks võtnud ja isiklikke asju laia suuga ladranud, seega valitses asutuses üksmeelne ning viisakas mitteusaldamise õhkkond.
Sellest, et aeg on lahkumiseks küps, sai Ando aru hiljutisel kohvipausil. Ühel hommikul tundis Ando järjekordset hõrku maitseelamust lootes joogis veidrat hallitusemekki. Tee maitses nii vastik, et ta ei suutnudki tassi tühjaks juua. Ando meelest oli see väga imelik, lausa enneolematu.
Kogu elu siin on minu jaoks hallitama läinud, mõistis ta sealsamas erilise selgusega. See on selge märk sellest, et minu aeg siin majas on ümber saamas. Miski pole enam nii nagu vanasti. Hing ihkas taga mõnusaid rahulikke aegu, aga uued tuuled olid toonud inimestele teistsuguseid ja kõrgendatud ootusi. Ando oli juba keskealine ega leidnud endas mingisugust tahet muutusteks. Ma olen selle kõige jaoks liiga vana, mõistis ta.

Täispikk lugu on leitav ajakirja "Saatus ja Saladused" varsti ilmuvast septembrinumbrist.
Pilt: flickr.com