Katkend oktoobrinovellist "Surm saabub hiilides"

Öö saabudes võtan motellitoa. See on suvaline teeäärne urgas, rääbakate kardinate ja logisevate aknaluukidega, mida päriselt sulgeda ei õnnestugi. Voodi madratsist immitseb jälki rõskuselehka. Kuid pole lugu. Ma ei maga suurt nagunii. Ta on mul pidevalt jälil. Ma tean. Haistan seda õhust. Palgamõrtsuka kurjakuulutav vari heljub kõige kohal, kuhu ma vaatan, mida puudutan. Isegi sellel, mida kavatsen puudutada. Ilmselge paranoia, aga kohati tundub mulle, nagu oleks ta kõrvaltoas ootel, mil ma valvsuse kaotan. Pingeseisundis on võimatu end välja puhata. Mu käed on külmad ja mitte mingi nipp ei too neisse tagasi loomulikku soojust. Ma tean, et mu jälitaja ei jäta enne, kui on mu tapnud.
Praegu see ei loe. Olen elus ja see on peamine. Mitte miski muu pole hetkel oluline. Ma olen elus! Puhuti tekitab see teadmine peadpööritava õnnetunde, mis küll sama kiiresti kaob. Võib-olla on õigus neil, kes väitsid, et raha ei tee õnnelikuks. Olen kaugel sellest, et olla nüüd, kahekümne miljoni euro võrra rikkamana, mingil moel õnnelikum. Pigem mitte. Mind valdab hoopistükkis mure, kuhu oma varandus turvaliselt paigutada ja seejuures ise ellu jääda. Kas ma suudan veel üldse naasta tagasi normaalsete inimeste maailma? Kahtlane.
Mu kõrvad kuulatavad iga krõpsu, kõike, mis vähegi tavapärasest argimürast erineb. Surm tuleb alati hiilides. Ma tean. Mina tean seda paremini kui keegi teine. Taipan, et olen varemgi kriitiliste olukordadega silmitsi seisnud, kuna mu närv püsib pingeolukorrast hoolimata erakordselt rahulik ja külm. Kätteõpitud oskus. Selle taga on kõva treening. Nii füüsiline kui vaimne. Aga millal ma sellega tegelesin? Kelle juures? Ma ei mäleta ikka veel.

Tegelikult on praegu mu peamine probleem see, kuidas teemandid rahaks teha. Tuleb leida keegi, kes asja tunneb. Kellel on kontakte. Keegi, kelle jaoks pole mustalt ostmine ja edasimüümine mingi probleem. Mul on vaja elus püsimiseks korralikku toitu, esmaabitarbeid, praktilisi riideid ja jalanõusid. Ma ei saa ju teemantidega poodi marssida ja üht sädelevat pudinat letile poetada, et vajaminev välja lunastada.
Mu aju töötab pingeliselt. Üksainus nimi. Ma tean, et see on kusagil seal ajusagarate vahel olemas. See nimi. See neetud nimi! Oli ju mingi tüüp, kes selliste asjadega tegeles. Ostis, müüs, vahetas. Keegi, keda võis usaldada. Maran teadis, et võis. Ma isegi mäletan häguselt ta nägu. Kandiline lõug, traksid paljal rasvunud ülakehal, külmad kivisilmad. Nimi? Ei õnnestu. Kas see algas R-tähega? Raimond? Ei. Lõpuks murrab öö mind ja ma kukun jalapealt unne.
Silmi avades ma tean. Ma ei tea ikka veel peamist, ei tea oma mälukaotuse põhjust, aga tean seda, mida hetkel kõige rohkem vaja. Mitte Raimond, vaid Ramon.
Tõreda silmavaatega, alati higistav Ramon. See on peaaegu pääsemine. Lipsan motellist minema ja ärandan kätteõpitud vilumusega uue auto. Selleks osutub keskpärane, igavat oliivivärvi sedaan. Pole ei võimast mootorit ega automaatkäigukasti. Aga paak on silmini täis ja kummid uued. Seegi asi. Toksin GPSi vajalikud koordinaadid. Sõita on pisut üle kahesaja kilomeetri. Ramon, ma tulen! Pane rahapakk valmis! Ma vähemasti loodan, et sina oled veel elus.

Täispikk novell on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Pilt: FB