Nüüd on sul võimalus rahvusraamatukogust mu ilusvalusatest sõnadest kogumik endaga kotipõhjas koju kaasa viia ja seda hääbuvas päevavalguses või laualambi soojas valgussõõris sirvida. Aru pidada, mida kõike ma kunagi öelda tahtsin ja seista silmitsi sellega, kuidas küll valutasin. Sedavõrd, et see lihtsalt pidi kogu oma eheduses kaante vahele saama. Ja ehedus, teadagi, müüb, kuigi see polnud mu mingi otsene eesmärk. Kui sa muidugi üldse viitsid möödanikku veel mingil moel tähendusrikkaks pidada. Aeg viib olnult võlu ja riputab sõnadele tolmu ja ämblikuvõrke. Paljude jaoks. Enamiku jaoks... vist. Pealiskaudsemate inimtüüpide jaoks kindlasti.
Kas ma nii enam ütlekski, nagu aastal 2011, vaevalt. Kuigi mõte sellest, kuidas mu sõnu loed ja neist aru saada üritad, lõbustab mind mingil omamoodi moel. Anna minna. Möödanik on alatiseks möödanik ja luulekeel mitut moodi dešifreeritav. Hetkel ma isegi ei usu, et paneksin kokku veel mõne luulekogu. Praegu pole selleks mingit soovi ega sisemist sundi. Olen siiski eelkõige proosakirjanik, kes lihtsalt harjutas luulega kätt. Tollal lootsin, et see mingitviisi aitab. Ei aidanud, aga kogumik sai tõeliselt ilus.
Eks
on inimhingedki – ka sinu oma - täis igasugu tarbetut prahti ja õigete emotsioonide varjamise liiva. Seetõttu on neist puhuti raske, suisa võimatu aru saada, mõista nende sõnade ja käitumiste tagamaid. Kunagi arvasin, et inimesed on
põnev ja avastamist väärt müsteerium. Tegelikkus on enamasti palju tavalisem, paraku. Erakordsust kohtab harva ja ega seegi seesuguseks jää. Ja eks enamasti näemegi eelkõige seda, mida näha tahame, olgu see tegelikkusega haakuv või sellest sama kaugel kui Kuu Maast.
Su
süda
nagu liiva täis merikarp,
kaotsi läinud võtmega võlukirst,
mille sisse ei näe
nagu liiva täis merikarp,
kaotsi läinud võtmega võlukirst,
mille sisse ei näe
24.
juuli, 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar