pühapäev, 19. juuni 2016

Katkend peagi ilmuvast juulinovellist "Hetked rannas"




Novell kätkeb endas väga erisuguseid hetki rannas, igaüks neist omamoodi meeldejääv ja tähendusrikas, nagu oleks tegemist omamoodi järjefilmiga, millele iga uus käik kordumatut lisa loob.
Täismahus tekst ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbris. 









PADUVIHM

Jõuan randa ühes tumeneva taeva ja esimeste raskete piiskadega. Käed on õistaimede eest hoolitsemisest karedaks muutunud ja nõgese puudutus kirvendab peopesas, aga aed on nii ilus ja vaeva väärt. Kõnnin seal õnneliku ja tänulikuna.
Taeva äär on ühtlaselt tumesinine, kusagil kaugel kallab paduvihma. Küllap jõuab varsti siiagi. Vihmapiisad põrkuvad veepinnalt tagasi nagu pisikesed pingpongipallid. Peidan riided kiletüki alla. Servake spordipüksi jääb küll välja, aga sellest pole lugu. Suures suves pole pisiprobleemidel mingit tähtsust ega tähendust. Sadu tiheneb, aga see on meeldiv soe suvine vihm, mis nahka ei heiduta. Vesi voolab niredena üle näo ja läbi juuste. Jahutav, paitav. Nagu sõber.
Selles suves on olnud juba nii mõndagi. Metsmaasikate magusat maitset palaval päeval, valmivaid murakanupse päikseküllases rabas, põldmarjade musti päid, esimese täisküpse suveõuna mahlast maitset. Pikki rahulolust kantud õhtuid raamatuga aia rohelises varjus. Lõpuks ometi on aega lugeda. Töökiires kippus juba ununema, kuivõrd teraapiline see on.
Vihmasadu lakkab. Tagasiteel on ainsaks heliks on valmiva vilja sahin. Põikan poest läbi ja ostan jäätist. Külmadele põrandaplaatidele jääb minust maha lõbus märg jäljerida.




Pilt: FB









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar