Postitan tutvumiseks täismahus artikli, mille pisut lühendatud versiooni saab lugeda reedesest (5. veebruaril ilmunud) Hiiu Lehest.
Õnneraamat on ilmunud
Kiiri
Saar
Trükivalgust on näinud minu kümnes ilukirjandusteos,
novellikogumik „Õnn algab homme“. Teos sisaldab mitmeid
lühilugusid, mida olen aastate vältel ajakirjades avaldamise
tarbeks kirjutanud. Kui kirjastaja Anne-Mari Alver tegi ettepaneku
novellid raamatuna välja anda, olin rõõmuga nõus. Kaante vahele
valisin lugude paremiku, mida sai kokku neliteist psühholoogilise
ainestikuga novelli. Kogumik sai pealkirja
samanimelise lühiloo järgi, mis on leitav ka käesoleva raamatu
kaante vahelt. Nimiloo emotsionaalne toon tundus mulle endale kõige
mõjusam, hingele armsaim ja samuti stiililiselt üks tugevamaid.
Kõigi mu novellide puhul on punase niidina läbiv joon ilukirjanduslike karakterite enese- ja õnneotsingud. Soov ning võime kogeda õnne on inimheaolu üks põhieeldusi, küllap seetõttu peetaksegi õnne defineerimist ja õnnekäsitlust tänapäeval nõnda oluliseks. Seda eriti praeguses edukusele ja materiaalsusele orienteeritud maailmas, kus vastukaaluks mittemateriaalse turuväärtus üha tõuseb.
Kes me oleme? Mida tõeliselt tahame? Kuidas hoida õnne ja heaolutunnet püsivalt enda lähedal? Need on küsimused, mis painavad paljusid hetkeajastu inimesi. Suhtumist "õnn algab homme" võib mingil määral pidada eneseirooniliseks ja pessimistlikuks, sest selles tõlgenduses jääb õnn sisuliselt saabumata, kuna pikisilmi oodatav „homme“ jääb alati kusagile eemale, haardeulatusest välja.
Nagu on kirju ja mitmepalgeline inimloomus, on seda ka mu kirjanduslikud karakterid. Mõni neist on laenatud väikeste variatsioonide ja mugandustega päriselust, mõni seevastu pelk eneselõbuks loodud fiktsioon. Sellegipoolest pole miski inimlik – eelkõige kõikvõimalikud inimlikud nõrkused – mu novellitegelastele võõrad. Salajased kired, igatsused, soovid ja unelmad ning nende põrkumine ühiskonna jäiste eelarvamustega või väärate valikutega, kuhu rahulolu ei mahu. Ometi võib see tihtipeale olla ka võimalus uueks alguseks.
Autorina armastan oma lugusid, kõik nad on mulle ühel või teisel moel kallid ja neid on omal ajal ajendanud kirjutama väga erinevad mõtted ning emotsioonid. Kuigi iga mu novell on erinev, kajastades minategelase elu väga isesuguseid sõlmpunkte ja kriisihetki, leidub paljudes peategelastes, nende hoiakutes ja suhtumises ka sarnaseid nimetajaid. Kõik nad on erinevate elukäänakute tõttu iseenda jaoks kuidagi kaotsi läinud ega tea, kuhu välja jõuda tahavad. Sellegipoolest on nad sisimas täis head usku, et käega katsutav homne võib siiski millalgi ka päriselt pärale jõuda. Seega kumab teatava negativismi varjus alati killuke lootust heledamavärvilisemast homsest. Kokkuvõtvalt on mu lugude stereotüüp vastandlik karakter – omapärane segu pessimistist ja optimistist, kelle isiksuseomadused võimaldavad lugudesse sisse tuua ootamatuid pöördeid ja haaravaid sündmuskäike.
Heal juhul võiks loetav raamat mõjuda teraapiana, omamoodi hingepalsamina, seda olen kirjutades alati oluliseks pidanud. Loetav peaks lugejasse jätma hea tunde, pakkuma võimalust samastumiseks, andma lootust homseks. Selle paistavad olevat ära tabanud ka mu lugejad, ristides mu värske kogumiku tabavalt õnneraamatuks.
Nagu elus ikka, tulevad mõned mu peategelased õnne tabamisega toime, mõned mitte. Kõik mu novellid on ainestikult realistlikud ning suunatud eelkõige neile, kellele meeldib vahel endasse heita sisekaemuslik pilk. Oma lugudes ei paku ma valmisretsepte, sest õnnemääratlus ja inimeste vajadused on erinevad. Sellegipoolest on vastused tihtipeale meie endi käeulatuses olemas.
Lõppeks ongi õnn eelkõige otsus, suhtumise küsimus, hoiak. Sisuliselt peaks õnne lähtepunkt asuma meie endi sees ja õnne võti meie enda, mitte kaasinimeste taskus. Mõistmine, et me ise oleme enda õnne sepad, tuleb tihtipeale aja ja läbielatud kogemuste najal. Just sellist hoiakut üritabki õnneraamat lugejaisse sisendada.
Kogumiku nimilugu räägib kõrvaltvaatajale tihtipeale mõistetamatu, keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, millega kokkupuude muudab mõlema peategelase elu. Meeleolutõve mustas haardes vinskleva Aura jaoks algab õnn justnimelt homme, see tähendab – mitte kunagi. Oma loos kujutan alevikuinimeste lihtsakoelist ja võimalustevaest elu, kajastades põgusalt tööpuuduse ning valikute vähesuse probleeme ning neist lähtuvaid sisepingeid. Samavõrra leidub loos ka äratuntavat poolehoidu maalähedase elustiili vastu.
Kaks maapoissi satuvad lehekuulutuse peale tööle ekstsentrilise linnaproua juurde, kellest kohalikud parema meelega pigem eemale hoiavad. Naist ümbritseb saladuseloor, millest vaid sosinal räägitakse. Milliseid deemoneid tuleb Aural taltsutada ning kas rajalt, millele Kaur heauskselt astub, ongi enam tagasiteed?
See on lugu inimlikust rõõmust, valust, ränkadest siseheitlustest ja sellest, kuidas kahe väga erineva inimese ootamatu teineteiseleidmine võib korraks kõige ehedama õnnekübeme täiesti maksuvabalt peopesale poetada. Samuti on mu loos sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik meie ümber on kaduv ning muutumises.
Kõigi mu novellide puhul on punase niidina läbiv joon ilukirjanduslike karakterite enese- ja õnneotsingud. Soov ning võime kogeda õnne on inimheaolu üks põhieeldusi, küllap seetõttu peetaksegi õnne defineerimist ja õnnekäsitlust tänapäeval nõnda oluliseks. Seda eriti praeguses edukusele ja materiaalsusele orienteeritud maailmas, kus vastukaaluks mittemateriaalse turuväärtus üha tõuseb.
Kes me oleme? Mida tõeliselt tahame? Kuidas hoida õnne ja heaolutunnet püsivalt enda lähedal? Need on küsimused, mis painavad paljusid hetkeajastu inimesi. Suhtumist "õnn algab homme" võib mingil määral pidada eneseirooniliseks ja pessimistlikuks, sest selles tõlgenduses jääb õnn sisuliselt saabumata, kuna pikisilmi oodatav „homme“ jääb alati kusagile eemale, haardeulatusest välja.
Nagu on kirju ja mitmepalgeline inimloomus, on seda ka mu kirjanduslikud karakterid. Mõni neist on laenatud väikeste variatsioonide ja mugandustega päriselust, mõni seevastu pelk eneselõbuks loodud fiktsioon. Sellegipoolest pole miski inimlik – eelkõige kõikvõimalikud inimlikud nõrkused – mu novellitegelastele võõrad. Salajased kired, igatsused, soovid ja unelmad ning nende põrkumine ühiskonna jäiste eelarvamustega või väärate valikutega, kuhu rahulolu ei mahu. Ometi võib see tihtipeale olla ka võimalus uueks alguseks.
Autorina armastan oma lugusid, kõik nad on mulle ühel või teisel moel kallid ja neid on omal ajal ajendanud kirjutama väga erinevad mõtted ning emotsioonid. Kuigi iga mu novell on erinev, kajastades minategelase elu väga isesuguseid sõlmpunkte ja kriisihetki, leidub paljudes peategelastes, nende hoiakutes ja suhtumises ka sarnaseid nimetajaid. Kõik nad on erinevate elukäänakute tõttu iseenda jaoks kuidagi kaotsi läinud ega tea, kuhu välja jõuda tahavad. Sellegipoolest on nad sisimas täis head usku, et käega katsutav homne võib siiski millalgi ka päriselt pärale jõuda. Seega kumab teatava negativismi varjus alati killuke lootust heledamavärvilisemast homsest. Kokkuvõtvalt on mu lugude stereotüüp vastandlik karakter – omapärane segu pessimistist ja optimistist, kelle isiksuseomadused võimaldavad lugudesse sisse tuua ootamatuid pöördeid ja haaravaid sündmuskäike.
Heal juhul võiks loetav raamat mõjuda teraapiana, omamoodi hingepalsamina, seda olen kirjutades alati oluliseks pidanud. Loetav peaks lugejasse jätma hea tunde, pakkuma võimalust samastumiseks, andma lootust homseks. Selle paistavad olevat ära tabanud ka mu lugejad, ristides mu värske kogumiku tabavalt õnneraamatuks.
Nagu elus ikka, tulevad mõned mu peategelased õnne tabamisega toime, mõned mitte. Kõik mu novellid on ainestikult realistlikud ning suunatud eelkõige neile, kellele meeldib vahel endasse heita sisekaemuslik pilk. Oma lugudes ei paku ma valmisretsepte, sest õnnemääratlus ja inimeste vajadused on erinevad. Sellegipoolest on vastused tihtipeale meie endi käeulatuses olemas.
Lõppeks ongi õnn eelkõige otsus, suhtumise küsimus, hoiak. Sisuliselt peaks õnne lähtepunkt asuma meie endi sees ja õnne võti meie enda, mitte kaasinimeste taskus. Mõistmine, et me ise oleme enda õnne sepad, tuleb tihtipeale aja ja läbielatud kogemuste najal. Just sellist hoiakut üritabki õnneraamat lugejaisse sisendada.
Kogumiku nimilugu räägib kõrvaltvaatajale tihtipeale mõistetamatu, keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, millega kokkupuude muudab mõlema peategelase elu. Meeleolutõve mustas haardes vinskleva Aura jaoks algab õnn justnimelt homme, see tähendab – mitte kunagi. Oma loos kujutan alevikuinimeste lihtsakoelist ja võimalustevaest elu, kajastades põgusalt tööpuuduse ning valikute vähesuse probleeme ning neist lähtuvaid sisepingeid. Samavõrra leidub loos ka äratuntavat poolehoidu maalähedase elustiili vastu.
Kaks maapoissi satuvad lehekuulutuse peale tööle ekstsentrilise linnaproua juurde, kellest kohalikud parema meelega pigem eemale hoiavad. Naist ümbritseb saladuseloor, millest vaid sosinal räägitakse. Milliseid deemoneid tuleb Aural taltsutada ning kas rajalt, millele Kaur heauskselt astub, ongi enam tagasiteed?
See on lugu inimlikust rõõmust, valust, ränkadest siseheitlustest ja sellest, kuidas kahe väga erineva inimese ootamatu teineteiseleidmine võib korraks kõige ehedama õnnekübeme täiesti maksuvabalt peopesale poetada. Samuti on mu loos sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik meie ümber on kaduv ning muutumises.
Teos koondab mulle endale kõige hingelähedasema, on kõvakaaneline ja kvaliteetne, hea suurusega formaadis, mahult 204 lehekülge. Seega paras ports psühhoanalüütilist ilukirjanduslikku lugemist, millega sombuseid õhtuid täita ning kevadeootust leevendada. Raamatu andis välja kirjastus Kentaur, toimetas Anne-Mari Alver ja kaanekujunduse tegi Margus Leibak. Raamatu hallitooniline kaanevärv sobib minu hinnangul hästi lugude kergelt unistusliku tooniga, mis on mu kirjanduslikule stiilile omane.
Kirjastuse plaanides on veel sel aastal anda välja ka kogumiku teine osa, mis sisaldab samuti perioodikas ilmunud paremikku, täpsemalt öeldes neid lugusid, mis esimesse ossa ei mahtunud. Kogumiku teine osa saab tõenäoliselt pealkirjaks „Tuulemüüja tütar“ ja see ilmub kirjastuse Kentaur toel veel sel aastal.
Novellikogumik „Õnn algab homme“ on saadaval kõikjal üle Eesti, sealhulgas ka Magnuse äris ja Hiiu Valla raamatukogus. Pikemalt saab novellide saamisloost ja lugude kirjutamise telgitagustest lugeda mu blogist: kiirisaar.blogspot.com
Novellikogumiku
„Õnn algab homme“ tagakaanetekst:
Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Kas ta jääbki saabumata, sest pikisilmi oodatav „homme” on alati kuskil eemal, haardeulatusest väljas.
Õnneotsingute ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik Kiiri Saare lugude tegelasi. Mõned neist leiavad ennast, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel teel nii mõndagi üllatavat, mida inimeseks olemise kirev värvispekter pakub.
Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Kas ta jääbki saabumata, sest pikisilmi oodatav „homme” on alati kuskil eemal, haardeulatusest väljas.
Õnneotsingute ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik Kiiri Saare lugude tegelasi. Mõned neist leiavad ennast, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel teel nii mõndagi üllatavat, mida inimeseks olemise kirev värvispekter pakub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar