Katkend novellist "Mustsõstratango"

„Mida me maal tegema hakkame?“ pärib minult Paul, kui oleme Tallinna selja taha jätnud ja mööda siledat asfaldilinti Tartu poole suundume. Ta hääl on tasane, alistuv ja emotsioonitu. See viib mu küsimuseni, millega ma küll ta nii ära hirmutada olen suutnud. Kas tõesti, isegi oma hingelises mõõnaseisus, olen ma tema jaoks liiga domineeriv natuur, keda kartma peab? Panen tähele, et mu kaasa vahepeal juuksuris käinud ja uue polosärgi selga ajanud. Roheline ei sobi talle, aga ma ei hakka oma meest ilmaasjata heidutama ja sellest numbrit tegema.

„Kõike, mida pähe tuleb,“ lausun. „Maal juba tegutsemispuuduse üle kurta ei saa. Kindlasti on vaja lehti riisuda, lõõridest tahm välja rookida ja elamine soojaks kütta. Vanale majale ei mõju niiske siseõhk kuigi hästi. Võib-olla võiksime isegi seenelkäigu ette võtta.“

„Jah,“ nõustub Paul ning paistab seenelkäigumõttest kohe pisut rõõmsam.  

Kilomeetrid kaovad vaikuses ja me kumbki ei tea, mida teineteisele öelda. Oleme justkui võõrad, kuigi sisimas ei taha ma seda. Ma ei saanud abielluda telefonipostiga. Ma ei tee kunagi midagi lihtsalt tegemise pärast, kõigest selleks, et massiga sarnaneda. Kohe kindlasti pidi Paulis midagi erilist leiduma, mis ta minu jaoks ligitõmbavaks ja atraktiivseks muutis. Ainult et mida? Seiran kaasat silmanurgast. Taanduv juuksepiir, punnkõhuke ja kortsus teksad. Ideaalist kaugel, samuti kaugel sellest Paulist, kes ta oli kunagi ammu, meie tutvuse algul. Siis meenub mulle tühjaks joodud õllepurkide virn Pauli riiete taga ja liisunud alkoholi lehk, kui ma taskulampi otsides kogemata tema kapiukse lahti tõmbasin ja avastusega silmitsi seisin. Mälupilt suunab mu uue küsimuseni.

„Miks sa jood, Paul?“

Paul pilgutab oma heledaid silmi ja on otserünnakust ehmunud. Väga ammu pole ma enam huvi tundnud tema tegemiste vastu.

„Ma ei joo ju,“ kaitseb mees ennast. „Pole hulk aega tilkagi võtnud.“

„Su kapi sisu räägib teist keelt,“ jätkan ründavalt, kuid taipan otsekohe oma viga ja pehmendan tooni. „Ma tean, et sa jood, Paul.“

„Pisuke laupäevaõhtune saunaõlu pole mehele mingi patt,“ vabandab ta ja tõmbub näost punaseks. „Kõigest vana taara, mida pole olnud aega ära viia.“

„Kas põhjus on minus?“ küsin, kuigi tean, et peaksin vältima naiste igiomast kommet end alailma kõiges süüdistada.

Paul nohiseb ega vasta.

Otsustan ristküsitluse lõpetada ja keskendun juhtimisele, kuna tean, et Paulist ei saa ühtki tõde vägisi välja kangutada, kui ta seda ise ei taha.

Maastik vaheldub, selles on juba nii palju sügist, et nähtav teeb meele nukraks. Mu mõte rändab kadunud memmele, ta kodu soojale puhtale lõhnale, pirukate päikesemaitsele ja maja taga vohavatele mustsõstrapõõsastele, mille vahele oli lapsena nii vahva end ära peita. Kurvastan mõttest, et need ajad on kahetsusväärsesse kaugusse jäänud.

„Huvitav, kas mustsõstraid ka veel on?“ mõlgutan kuuldavalt.

„Ei usu, suur sügis juba käes,“ arvab Paul.

Nõustun üminal ja jään siis kaaluma, kas rääkida talle kunagi Evast ja kuidas säärane ülestunnistus võiks meie suhtele mõjuda.

„Naabri Liidel on kindlasti terve kelder mustsõstramoosi täis,“ avaldab korraga Paul. „Ma lähen ütlen talle õige „tere“ ja toon sulle ühe purgi.“

„Arvad?“

„Muidugi. Mis on üks maalkäik ilma korraliku mustsõstramoosita?“

Naeratan. Paul oma tavalisuses on korraga nii liigutavalt omane. Vaatan ta tedretäpilisse näkku ja otsustan, et lükkan ebamugava jutuajamise pigem määramatusse tulevikku. Ajale, mil tõetunnistuseks piisavalt tugev olen.

Pöörame suurelt maanteelt kruusateele. Tuttavad hõbepajud kiigutavad tervituseks oma pikki rippuvaid oksi. Kuulan, kuidas kruusakivid rataste all lõbusasti krabisevad ning olen täis head usku, et ehk tuleb mul kunagi seegi meelde, mille pärast ma Pauli valisin. 

Täispikkuses loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist!

Pilt: peasantpattie.blogspot.com