„Mida
me maal tegema hakkame?“ pärib minult Paul, kui oleme Tallinna
selja taha jätnud ja mööda siledat asfaldilinti Tartu poole
suundume. Ta hääl on tasane, alistuv ja emotsioonitu. See viib mu
küsimuseni, millega ma küll ta nii ära hirmutada olen suutnud. Kas
tõesti, isegi oma hingelises mõõnaseisus, olen ma tema jaoks liiga
domineeriv natuur, keda kartma peab? Panen tähele, et mu kaasa
vahepeal juuksuris käinud ja uue polosärgi selga ajanud. Roheline
ei sobi talle, aga ma ei hakka oma meest ilmaasjata heidutama ja
sellest numbrit tegema.
„Kõike,
mida pähe tuleb,“ lausun. „Maal juba tegutsemispuuduse üle
kurta ei saa. Kindlasti on vaja lehti riisuda, lõõridest tahm välja
rookida ja elamine soojaks kütta. Vanale majale ei mõju niiske
siseõhk kuigi hästi. Võib-olla võiksime isegi seenelkäigu ette
võtta.“
„Jah,“
nõustub Paul ning paistab seenelkäigumõttest kohe pisut rõõmsam.
Kilomeetrid
kaovad vaikuses ja me kumbki ei tea, mida teineteisele öelda. Oleme
justkui võõrad, kuigi sisimas ei taha ma seda. Ma ei saanud
abielluda telefonipostiga. Ma ei tee kunagi midagi lihtsalt tegemise
pärast, kõigest selleks, et massiga sarnaneda. Kohe kindlasti pidi
Paulis midagi erilist leiduma, mis ta minu jaoks ligitõmbavaks ja
atraktiivseks muutis. Ainult et mida? Seiran kaasat silmanurgast.
Taanduv juuksepiir, punnkõhuke ja kortsus teksad. Ideaalist kaugel,
samuti kaugel sellest Paulist, kes ta oli kunagi ammu, meie tutvuse
algul. Siis meenub mulle tühjaks joodud õllepurkide virn Pauli
riiete taga ja liisunud alkoholi lehk, kui ma taskulampi otsides
kogemata tema kapiukse lahti tõmbasin ja avastusega silmitsi seisin.
Mälupilt suunab mu uue küsimuseni.
„Miks
sa jood, Paul?“
Paul
pilgutab oma heledaid silmi ja on otserünnakust ehmunud. Väga ammu
pole ma enam huvi tundnud tema tegemiste vastu.
„Ma
ei joo ju,“ kaitseb mees ennast. „Pole hulk aega tilkagi võtnud.“
„Su
kapi sisu räägib teist keelt,“ jätkan ründavalt, kuid taipan
otsekohe oma viga ja pehmendan tooni. „Ma tean, et sa jood, Paul.“
„Pisuke
laupäevaõhtune saunaõlu pole mehele mingi patt,“ vabandab ta ja
tõmbub näost punaseks. „Kõigest vana taara, mida pole olnud aega
ära viia.“
„Kas
põhjus on minus?“ küsin, kuigi tean, et peaksin vältima naiste
igiomast kommet end alailma kõiges süüdistada.
Paul
nohiseb ega vasta.
Otsustan
ristküsitluse lõpetada ja keskendun juhtimisele, kuna tean, et
Paulist ei saa ühtki tõde vägisi välja kangutada, kui ta seda ise
ei taha.
Maastik
vaheldub, selles on juba nii palju sügist, et nähtav teeb meele
nukraks. Mu mõte rändab kadunud memmele, ta kodu soojale puhtale
lõhnale, pirukate päikesemaitsele ja maja taga vohavatele
mustsõstrapõõsastele, mille vahele oli lapsena nii vahva end ära
peita. Kurvastan mõttest, et need ajad on kahetsusväärsesse
kaugusse jäänud.
„Huvitav,
kas mustsõstraid ka veel on?“ mõlgutan kuuldavalt.
„Ei
usu, suur sügis juba käes,“ arvab Paul.
Nõustun
üminal ja jään siis kaaluma, kas rääkida talle kunagi Evast ja
kuidas säärane ülestunnistus võiks meie suhtele mõjuda.
„Naabri
Liidel on kindlasti terve kelder mustsõstramoosi täis,“ avaldab
korraga Paul. „Ma lähen ütlen talle õige „tere“ ja toon
sulle ühe purgi.“
„Arvad?“
„Muidugi.
Mis on üks maalkäik ilma korraliku mustsõstramoosita?“
Naeratan.
Paul oma tavalisuses on korraga nii liigutavalt omane. Vaatan ta
tedretäpilisse näkku ja otsustan, et lükkan ebamugava jutuajamise
pigem määramatusse tulevikku. Ajale, mil tõetunnistuseks piisavalt
tugev olen.
Pöörame
suurelt maanteelt kruusateele. Tuttavad hõbepajud kiigutavad
tervituseks oma pikki rippuvaid oksi. Kuulan, kuidas kruusakivid
rataste all lõbusasti krabisevad ning olen täis head usku, et ehk
tuleb mul kunagi seegi meelde, mille pärast ma Pauli valisin.
Täispikkuses loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist!
Pilt: peasantpattie.blogspot.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar