Katkend Saladuste augustinumbris ilmunud novellist " Tuulest viidud õunapuuõnn."
Üle
kõige armastas Rasmus neid õhtuid, mil ta Jaana elutoa laial
samblarohelisel diivanil istudes vaatas, kuidas vana õunapuu tuule
käes oksi kõigutab. Need hetked süstisid temasse mingit
ebatavalist rahu, mille jäädvustamiseks tahtnuks ta taas haarata
oma pastellkriitide karbi või söepliiatsi, et seda kiiresti käest
libisevat viivu visandada ja niiviisi alatiseks talletada.
Jaana
pakkus teed ja küpsiseid, oli viisakas ja neutraalne ning mõlemad
tegid püüdlikult nägu, et veedavad niisama, ilma igasuguse
tagamõtteta mõnusasti aega.
«Mis
eriala sa peale gümnaasiumi lõppu õppima kavatsed minna?» uuris
Jaana Rasmuselt ühel sellisel õhtul. Ta kandis lühikest lillelist
kleiti, mis varjas vaevu ta saledaid päevitunud põlvi ja nägi
selles välja väga noor.
«Ma
ei tea,» lasi Rasmus oma hääles meelega kõlada ükskõiksusel.
«Mis ambitsioone siin kolkas ikka omada tasub? Kõrgelt lennata
ihkamise risk on alati ka kõrgelt kukkumise võimalus.»
«Noo?»
Jaana vangutas pead ja jäi korraks endamisi mõttesse. «Tead, mis,»
tunnistas ta lõpuks, «sa oled üks kummaline poiss.»
«Ma
ei vaevugi vastu vaidlema.»
«Sa
räägid meelega seda, mida sa tegelikult ei mõtle, et endast kehvem
mulje jätta. Sina oled viimane inimene, keda ma kahtlustaks
ambitsioonide puudumises. Sinus on palju enamat varjul, kui sa välja
näidata tavatsed.»
«Võimalik.
Iga inimene ei peagi olema avatud raamat.»
«Mulle
jääbki vist mõistatuseks, miks sulle inimesed huvi ei paku.»
«Mõni
isegi pakub, kujutad ette.»
Naine
lasi komplimendil kõrvust mööda libiseda.
Rasmus
õngitses pakist sigareti, ent naine napsas selle osava liigutusega
ta sõrmede vahelt ära ja muljus pihus puruks. «Sa võiks vähem
suitsetada.»
«Palju
asju võiks olla.»
«Näiteks?»
Pruunidesse silmadesse ilmus kelmikas säde, mis näis uut meelitust
norivat.
Rasmus
tegi näo, nagu juurdleks küsimuse üle. «Ma parem säästan sind
sellest pikast loetelust,» põikles ta lõpuks vastusest kõrvale.
«Ma
ei tahaks uskuda, et su elu on läbinisti talumatu.»
«Mõnel
hetkel kindlasti mitte.» Rasmus silmitses oma kätt, mis puhkas
diivani seljatoel Jaana paljast õlast vaid sentimeetri kaugusel, ent
hoidis oma igatsevad sõrmed siivsalt samblarohelisel katteriidel.
«Ma olen mõelnud Tallinnasse juurat õppima minna.»
«Asjalik
valik. Kuigi mulle näib, et sa kaldud pigem kunsti poole. Näita
mulle õige seda pilti, mille sa minust enne joonistasid.»
«Ei
näita.»
Jaana
tõmbas hetkeks kulmu kortsu ja lõi käed rinnale risti nagu
rahulolematu jõnglane, et siis viivu pärast kõige vallatumal moel
naerma puhkeda. Sellistel puhkudel ei suutnud Rasmus uskuda, et tegu
on kahekümne kolme aastase naisega. Jaana nakatav elurõõm näis
istutavat temasse midagi olulist, mis oli seal varem kõigest nigela
taimena kiratsenud või sootuks surmaunes suikunud.
«Miks
sa siia õpetajaks tulid?» küsis Rasmus.
«Sa
mõtled: miks keegi täie aruga inimene vabatahtlikult sellisesse
kolkasse elama tulla tahab?»
«Ma
pole seda väitnud,» väitis Rasmus viisakalt, «aga mõte oli umbes
seesugune jah.»
Jaana
naeris. «Pole siin viga midagi. Rahulik ja roheline. Tasuta
elamispinda ei pakuta igal pool ning palk on ka normaalne.»
Jaanaga
oli hea rääkida. Nende ühised taimeteeõhtud akna taga kasvava
õunapuu okste rahustava kiikumise seltsis venisid üha pikemateks.
«Vahel
ma mõtlen, et õnn eksisteerib kusagil ka päris reaalsel kujul,»
ümises Rasmus ja õngitses kausist uue küpsise. «Näiteks neis
õunapuuokstes. Tuleb ja pesitseb seal roheliste lehtede varjus ja
loodab vargsi, et tuul teda endaga kaasa ei viiks.»
Jaana
silmitses tuules mühavat puud ja naeris: «Oled sina alles
romantiline!»
«Tegelikult
mitte. Teatud inimestel lihtsalt on seesugune mõju, et nad panevad
tavapärasest erinevalt käituma. Nõnda satudki vahel rääkima
seda, millest tavaliselt eelistad vaikida.»
«Seda
nimetatakse vist sümpaatiaks.»
«Mine
tea. Polegi vist kõige vääram olukorrakirjeldus.»
Jaana
seiras Rasmust. «See on vist kõige veidram viis, kuidas mulle on
öeldud, et ma meeldin kellelegi.»
«Originaalsus
tuleb alati kasuks.»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar