Katkend "Saladustes" ilmunud novellist

„Mis sinuga toimub?“ küsis minult mõni päev hiljem Anni. /.../
Kohvikus oli soe ja pisut lämbe. Laual seisvasse vaasi surutud näputäis nartsisse sirutus läbematult aknast sisse tulvava varakevadise valguse poole. Vahtisin mõtlikult kohvitassist aegamisi lae poole kerkivat piimjat auru ja ebalesin. Eelkõige muidugi mõtte pärast, kas peaksin sedapuhku oma sõbranna ahnet ja alati sugugi mitte diskreetset uudishimu rahuldama või oleks see sedakorda pigem targem tegemata jätta.
„Ah, tutvusin ühe tüübiga,“ sõnasin lõpuks Anni sinisilmade tungivale pilgule järele andes.
„Tõesti?“ oli ta otsekohe ootuspäraselt huvi täis. Ta nõjatus uudishimulikult lähemale, nii et ma temast lakkamatu aksessuaarina levivat nõrka jasmiinihõngu haistsin ja sõnas: „Kus siis?“
Tegin grimassi. „Jutukas.“
Anni avaral klaaril näol peegeldus sulaselge hämmeldus. Ta lükkas oma blondi juuksesalgu kaalutlevalt kõrva taha ja vaatas mulle uurivalt otsa.
„Jutukas?“ sõnas ta nõnda, justkui oleks tegemist mingi eriliselt vastikut sorti kärntõvega. „Seal käivad ju ainult hullud, pervarid ja suhtefriigid. Ja üldse, mida sinusugune naine sellises kohas ringi kondab? Teeme parem ühe korraliku klubiõhtu ja niidame mõned isased maha, see tõstab alati tuju.“
Kõverdasin irooniliselt suud. „Kuule, meil, kolmekümnendates plikadel ei lubata isegi ukse vahelt sisse piiluda, rääkimata muust.“
Anni naeris nakatava enesekindlusega. „Katsugu nad vaid keelata, ma teen nad ilma ette hoiatamata maatasa.“
Naersin sunnitult.
Anni rahulolematu pilk mõõtis mind pikalt. „Kaua sa teda siis juba tunned?“

„Kolm päeva.“

„Kõigest?“

„Nojah. Tegelikult on see täiesti imeline.“

„Mis mõttes?“

„Noh…“ silusin häiritult seelikut. „Igal õhtul oleme rääkinud nii kaua, kuni lõpuks oleme magama varisenud ja tegelikult on mul tunne, nagu oleks ma teda eluaeg tundnud.“

„Milline ta on siis?“

Ebalesin veel rohkem ja tundsin, kuidas häiriv puna aegamisi mu näole valgus. „Pikk. Tark. Huvitav.“

„Netis ongi kõik huvitav, kuigi nimeta seda pigem enesepettuseks. Ja veel?“

„Mis veel?“

„No näiteks,“ tegi ta käega tõrksa kaare. „Vanus, haridus, amet, lapsi on, naine on, kinni istunud on, suguhaigusi on?“

„Jessas, Anni,“ kohmasin kimbatuses ja piidlesin pisut heitunult, kuidas kena kelneripoiss meist kolme tuhmkollast apelsinimahla klaasi kandes nõtkelt mööda libises. Naeratuse järgi ta suunurgas järeldasin, et ta oli mu ebadiskreetse, ent samas soojasüdamelise sõbranna viimast lauset vähimagi vaevata pealt kuulnud, sellest ilmselgelt lõbu tundes.

Tõmbusin ebamugavusest kössi.

„Ma ei tea. Me rääkisime kõigest muust,“ porisesin viimaks.

„Millest siis?

Ebalesin veel enam. „Aura värvidest, reisiplaanidest, virmalistest, esimesest armastusest – kõigest, mis pähe tuli. Ja üldse, mis vahet sel on?“

Anni kukkus itsitama, nagu oleks ma midagi eriti rumalat öelnud. „Aura värvidest?“ köhis ta läbi naeru. „Peab see alles sõnasepp olema! Ma võin mürki võtta, et kui ta juhtumisi üks sarimõrvar pole, on ta lihtsalt üks mõttetu unistaja. Kuigi üks ei pruugi muidugi teist välistada.“

 Heitsin närvilise pilgu kellale. „Kas me ei peaks minema hakkama?“

Anni ajas end vastu tahtmist püsti. „Igatahes, Em, ole mõistlik. Ükski mees, kes jahub sinuga kell kolm öösel aura värvidest, pole päris normaalne. Seesugused asjad võivad väga sandisti lõppeda, usu mind.“