pühapäev, 22. mai 2011

Lepatriinupüüdja lühitutvustus

Kuidas siis üldse sündis see raamat? Panin ta kirja eelmisel suvel.  Peamiseks inspiratsiooniallikaks sai üks raamatukogu riiulilt suht juhuslikult kaasa haaratud naistekas, mille humoorikat ja absurdihõngulist stiili kohates tabas mind äratundmine, et see on just see, kuidas ma end väljendada sooviks.  Lepatriinupüüdjat oli tegelikult suhteliselt lahe kirjutada - mõte jooksis väga hästi, raamat n.ö. kirjutas ennast ise. Kogu kirjutamisprotsess oli kiire ning nauditav ka mulle enesele, pannes mu nii mõnigi kord endamisi muigama. Päris kindlasti ei ole tegemist autobiograafilise teosega, kõik tegelased ja sündmused on väljamõeldis. Ilmselt võiks mu raamatut võtta eelkõige lõbusa ja vabameelse mõtisklusena elu ja inimsuhete üle.
Romaani tegevus pöörleb kahe igati vastandliku õe ümber – üks on ilus, populaarne, elurõõmus ja pealiskaudne, kellele näib elus kõik niisama kergelt kätte tulevat; teine vaikne, tagasihoidlik, tähelepandamatu natuur, kellel on probleeme enese leidmise ja lahtimõtestamisega suures maailmas. Kummalise juhtumuse läbi vahetuvad õdede välimused ja seega leiab end suures maailmas halliks hiirekeseks pidanud Jette korraga oma särava ja silmipimestavast kaunitarist õe kehas, Tallinna glamuurseimatelt pidudelt ja võimukate meeste tähelepanu keskpunktist, sattudes ühte koomilisse situatsiooni teise järel.
Ilmselt pole see mitte päris tavaline armastuse ja eneseleidmise lugu, vaid lahendatud sootuks omanäolises võtmes. Mu eelistus ongi ilmselt kirjutada läbi kerge fantaasia elemendi, otseselt siiski mitte ulmesse minemata, vaid pigem tuua reaalsusesse sisse mõni absurdne ja segadusse ajav nüanss, mis pöörab kogu argipäeva oma tavapärases eksisteerimises pea peale.
Teoses leidub lisaks igas mõttes vastatndlikele õdedele hulk värvikaid karaktereid - kütkestav ja lummav ameeriklane Christian, edukas, ent elus tüdinud ja kogu maailmale üleolevalt vaatav ärimees Eric, paks hall ja pahuravõitu jänes Grey, salapärane vanadaam, kes pole tegelikkuses sugugi see, kes esmapilgul paistab. Lahetat kaasaelamist ja piisavas annuses meelelehutust peaks mu debüütromaan pakkuma tegelikult igas vanuserühmas täiskasvanuile. Päris kindlasti pole tegemist väga kergesisulise lektüüriga, pigem võiks teda võtta intelligentse naistekana, sihtgrupina mõtlevale lugejale.


1 kommentaar:

  1. Hmm... Eesti noored autorid on mind alati huvitanud ning seepärast püüan lähiajal ka sinu raamatu läbi lugeda.

    Ja tore, et leidsin jälle ühe veebipäeviku, mida kirjutab inimene, kes ka kirjutada oskab ;)

    Parimat!

    VastaKustuta