Christian ja Eric

Kaks suhteliselt erinevat karakterit, keda seob lisaks ärisuhtele ka isiklik sõprus. Tegelaskujude nimed tekkisid täiesti juhuslikult üht mingit suvalist nõuka-ajal ostetud nimeraamatut sirvides. Muid variante nagu eriti ei kaalunudki.

Mingis mõttes on nii Christian kui Eric maailmavaatelt erinevad, aga samas ka suhteliselt sarnased.

Christian on Ameerikast äriasjus paar aastat tagasi Eestisse kolinud tõmmunahaline, kes tegutseb maineka moeajakirja fotograafina. Eric pärineb Londonist, olles samamoodi siinmail suhteliselt edukalt kanda kinnitanud, tegutsedes fotoateljeede omanikuna. Lõin ta karakteri elust tülpinud ja maailma suhtes sallimatuks muutunud ärimeheks, kelles pulbitseb ülekeev sarkasm kogu tühise tarbijalikkuse suhtes.

Tsitaat raamatust:

„Ilmselt toimus külmenemisprotsess Ericus peale ta ülemeelikut lapsepõlve. Ja ma isegi ei taha teada, miks. Meil kõigil on omad põhjused, miks me vähemal või suuremal määral küünilised oleme. Kes sedagi teab, võib-olla olen ma mõne aasta pärast isegi hulga hullem? Praegu suudan veel lolluste üle naerda ja see annab mulle pisut lootust.“

Minult on küsitud, miks ma tõin oma romaani sisse latiino. Mingi põhjus seisneb ilmselt selles, et mingil veidral moel on kõiksugu värvilised mulle alati kuidagi kummaliselt omanäolised ja lahedad tundunud. Eripära lihtsalt köidab. Ilmselt olen ma inimene, kes ei suuda iialgi rassismi olemust mõista.
Mingil määral sain latiino sissetoomisel otsustavaks ka asjaolu, et tahtsin Christiani luua võimalikult erinevaks naispeategelastest, seega tundus ka nahavärvi erinevus huvitav kombinatsioon. Lisaks sellele võimaldas kultuuriline erinevus  tekitada päris palju absurdi erinevate eelistuste, harjumuste, maailmavaadete näol. Lihtsal eesti plikal läheb neid kohates igapäevaelus vabameelsest ameeriklasest aru saada üritamine päris keeruliseks, ent kahtlemata on sellest seda lõbusam lugeda.
„Lepatriinupüüdjas“ ei kohta Sa tegelikult kuigi palju tegelasi – kõigest neli peakarakterit ja mõned kõrvalliinid. See on meelega niimoodi, kuna mulle endale näiteks ei meeldi eriti taolised raamatud, mis kubisevad kõiksugu loendamatutest pea-ja kõrvaltegelastest, keda õieti jälgidagi ei jõua, nii et kusagil poole lugemise peal kipud paratamatult ära unustama, et oot, kes, pagan, see Mihkel või Meelis siis üldse oli. J

Aa, ja teemaväliselt on veel natuke uudist  - Sarah´l on 29ndal mail sünnipäev - ta saab kahe aastaseks! J Olin vahepeal paar päeva kodust ära ja kui tagasi jõudsin, tundus ta kuidagi pisut solvunud, ega suvatsenud eriti midagi head-paremat süüagi, mida talle pakkuda üritasin. Eks ta on loomulikult harjunud, et käin teda päevas mitu korda vaatamas ja poputamas. Noh, õnneks läks ta meelemuutus kiiresti üle ja järgmine päev lasin ta kompensatsiooniks vabalt õue peale lippama, päikest ja muru sees õitsvaid võililli nautima.