Suvine hiiumaine õiteilu

Rannapaargu õhtupäikeses

Ampel Rannapaargu ukse ees

Lillejõgi sadama juures

Roosa raudrohi

Koduaia roosid

Põnev violetne sort

Pärast kahte suve põdemist jälle täies õies

Värskeid aforisme

Meie uskumused loovad meie reaalsuse.

Kõik, mis inimesel on, on tema läbi käidud tee tulemus.

Kellel on halb mälu, sellel on hea tervis.

Suurte laevade ümber kisavad ikka kajakad.

Südamesõbra leidmine on sama hea, kui ookeanipõhjast pisara otsimine.

Anna inimesele, keda armastad, tiivad lendamiseks, juured sinu juurde tagasi tulemiseks ja põhjused sinu juurde jäämiseks.

Kui sa ei mäleta, kust sa oled tulnud, oled teel sinna tagasi.

Sa ei ole puu, mis paigal seisab. Võid alati endale sobivamas suunas liikuda.

Lootus ei ole strateegia.

Võtab pool elu enne, kui mõistad, et elu on "Tee ise" projekt.

Ära kunagi aja taga tähelepanu, armastust ega tõelist sõprust. Kui neid ei anta sulle vabatahtlikult, pole need midagi väärt.

Usalda sisetunnet, kui miski sinu sees ütleb, et asi pole õige. Keha tunneb ära halvad vibratsioonid.

Tüli naisega on nagu rokk-kontsert. Algab uute lugudega, aga lõpeb ikka vanade hittidega.

Sa oled magnet – kutsud ligi seda, mida ise enda ümber lood!

Õppige inimesi unustama nii, nagu nemad teid.

Kõik võidud algavad võidust enda üle.

Tee, mida mööda sa käid, pole nii tähtis, kui viis, kuidas sa seda teed.

Tark inimene on nõudlik ainult enda suhtes, tühine inimene on nõudlik teiste suhtes.

Räägi alati tõtt, siis pole vaja oma sõnu meeles pidada.

Ainult südamega näed õigesti.

Elu õpetab vaid neid, kes sellest õpivad.

Saad seda, mida annad.

Elu on nagu lill. Mida rohkem s...a, seda paremini õitseb.

Eeldamine on kõikide viltuvedamiste algus.

Et õppida lendama, on vaja lahti lasta kõigest, mis alla kisub.

Armastus on parim investeering. Mida rohkem annate, seda rohkem saate vastu.

Küünlaks olemine ei ole lihtne. Et valgust anda, pead sa kõigepealt põlema.

Kes ei oota midagi, ei pettu kunagi. Siis tundub meeldiva üllatusena kõik, mis tuleb hiljem.

Kodu ilma kassita on lihtsalt maja.

Kes sa oled? Vasta nendeta: nimi, töö, sinu tehtu, sõbrad.

Maailmas on kolm asendamatut ravimit: lootus, armastus ja huumorimeel. Lootus aitab elada, armastus ellu jääda ja huumorimeel kõik üle elada.

Olukordi pole vaja vägisi lahendada. Kõigele on olemas lahendus.

Mitte see pole tõeline mees, kes võitleb sinu pärast draakoniga, vaid see, kes jääb sinuga ka siis, kui draakon oled sina ise.

Nii palju aastaid hariduse omandamist ja ometi ei õpeta meile keegi, kuidas armastada iseennast ja miks on see nii oluline.

Inimkonna ainukeseks probleemiks on armastuse puudus.

Ära mitte kunagi midagi kahetse. Sellel hetkel oli see täpselt see, mida soovisid.

Head asjad juhtuvad nendega, kes usuvad. Paremad asjad juhtuvad nendega, kes ootavad. Kõige suurepärasemad asjad juhtuvad nendega, kes ei anna alla.

Tulevikku lennates pead end vabastama mineviku ahelatest.

Elu on nagu rattasõit. Kui on raske, lähed ülesmäge.

Kui oled võimeline nägema ilu, on see ainult selle pärast, et kannad ilu enda sees.

Sildade põletamine pole halb. See takistab minemast sinna, kus sa poleks pidanud olemagi.

Mis iganes pole määratud juhtuma, see ei juhtu, proovi, kuidas tahes. Kõik, mis peab juhtuma, see juhtub isegi juhul, kui püüad seda ära hoida.

Tugevad inimesed on tihtipeale kõige õrnema hingega, sest nende väline tugevus on kujunenud suure valu ja kannatuste tagajärjel.

Mine sinna, kus sa tunned end elusana.

Ma tean, et ma ei meeldi kõigile, aga kui ma vaatan neid, kellele ma ei meeldi, siis see ei häiri mind eriti.

Hoides kinni vihast, valust, häbi- ja süütundest, loome me enda ümber nähtamatut pigi, mis hoiab meid täpselt selles olukorras, millest me meeleheitlikult välja ihkame.

Sind vihatakse, arvustatakse, kõigutatakse, lõhutakse. See, kuidas sa vastu pead, näitab su tegelikku tugevust.

Kõige rikkam maailmas on tuul. Inimesed viskavad sinna armastuse, raha, sõnad ja lootuse.

Jää iseendaks. Kunagi keegi vajab meid just sellisena, nagu me oleme. 




Pilt: internet
Aforismid: internet

Ilmumas on kolm kunstipärast muinasjuttu sarjast "Laps ja Võlur" ajakirja juulinumbris

Infoks ilmuvast.

Ajakirjale sai hiljaaegu avaldamiseks saadetud juulinumbri käsikiri, kunstipärane kirjutis, mis pärineb sarjast "Laps ja Võlur". Lood sündisid aastal 2012 ja ma pole neid teadlikult seni varem kusagil trükikirjas avaldada soovinud. Võib-olla nüüd, keset õitsvat õilmerohket aega, on lõpuks käes see hetk, mil tahan need laiema lugejaskonna ette tuua. Kindlasti on nad seda oma ilusvalusas maailmakäsitluses väärt.


Inimeste ja lillede maailmas kulgevad käsikäes ning ühel meelel kaks ebamaist olendit – üks noor ja teine muldvana. Laps ning Võlur. Mõlemad on täis kaduvate aegade sügavat tarkust ja muuhulgas ka mõõdukat kurbust inimeste pinnapealse, tihtipeale mõtlematu ning hoolimatu loomuse ning kaduva olemuse suhtes.
Lillelood on täis pulbitsevat allegooriat. Mõistagi polegi siinkohal tegu mitte lillede, vaid inimestega, kellele on lihtsalt antud lille välimus, kuid inimese sisemus.
Juulilugu jutustab kolmest isepäisest tegelasest, igaüks omal traagilisel moel erinev. Esile astuvad Isekas Kibuvitsaõis, Lahke Valge Sirel ja Upsakas Võilillemees. Üks neist otsib õnne, arvates veendunult, et teab täpselt, mis kujul see peaks esile astuma, teine annab endast lähikondsetele kõik, kuigi tema siiras hoolimine ei vii millegi muu kui enesehukatuseni ning kolmas, mõtlematu ja kerglane, paneb liialt rõhku välisele ja käib välja täiesti valesid kaarte, et vaid maailmale meeldida, kaotades seejuures iseenda.
Neid lugusid ajendas mind kirjutama üks väga eripärane ning isevärki maailmavaatega inimene, kellega tollal põgusalt suhtlesin ja kelle mõttemaailma pilku heites leidsin nii mõndagi paeluvat ja üllatuslikku. Ega asjata öelda, et inimesed inspireerivad. Põhimõtteliselt pole traagilisus mu lugudele kuigivõrd omane, aga toona tundus see tervitatav, põnev ning uudne vaatenurk, millest on kantud ka kõik kõnealused lood. Praeguseks ma muidugi ei tea, mis on sellest noorest, byronlikult nägusast traagilisest inimesest saanud, võib-olla polegi temasse alles jäänud midagi muud peale kibestumuse, kuna ta ei soovinud end sobitada siia maailma, kuid lood, milleks ta ainest andis, on oma puhtal, rikkumata kujul jäänud ja omamoodi hinnalised. Ta isegi luges neid. Ning tundis sügavat kurbust ja äratundmist Valge Sireli loo puhul. 


"Laps ja Võlur" sarjas leidub nii mõnigi kunstiline muinasjutt veelgi ja võimalik, et nendest jagub ainest ka augustilooks. Vähemasti hetkel, olles nende avaldamisega algust teinud, olen sedaviisi mõelnud. Valikus on näiteks sulesepitsus "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis". Veel üks ilus-nukker mõtisklus sellest, mis saab siis, kui ihatakse kõigest väest kogeda sõprust ning armastust, kuigi täiesti valelt inimeselt, ning kuuluda sinna, mis ei saa kunagi päriselt meie omaks.  


Pilt: internet

Katkend ajakirja juuniloost "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"

Kõnealune kirjatükk pole kaugeltki lugu ainuüksi kassidest ja nende iseärasustest, vaid peaasjalikult seekord hoopis inimestest. Täpsemini, kolmest noorest kooliõpilasest, kes otsustasid mulle vaheajaks külla tulla. Toredate sündmuste sekka sattus ka hulk eriskummalisi, millel puudub seniajani igasugune loogiline seletus. Sellest räägibki ajakirja värske juunilugu. Tutvustuseks väike katkend.

Mu vanima kassiga on üldse selline omapärane lugu, et ta on kõige sensitiivsem ja tunnetab vaimumaailma palju paremini kui pere ülejäänud loomad. Ühel õhtul istusin taas korraks allkorrusel külaliste juures, rääkisime niisama päevasündmustest ja sellest, kuidas kellelgi läinud on. Mu kassidel on selliste mõnusate jutuajamiste käigus enamasti kombeks kusagil läheduses peesitada ja omal kassilikul moel seltskonda nautida – ennast hoolega pesta, põrandal püherdada, meid tähelepanelikult jälgida või siis mõnusalt tukkuda. Seekord aga ei teinud kass ei üht ega teist. Ta lihtsalt istus ühe koha peal, apelsinivärvi silmad siirast huvi täis, ja paistis kedagi üksisilmi jälgivat. Kedagi, kes oli piisavalt pisike ja piisavalt kiire, et vilkalt edasi-tagasi sibada. Kass muudkui pööras pead, nagu oleks tema läheduses tõepoolest keegi, temast palju väiksem loom. Näiteks kassipoeg. Natuke hiljem sirutas mu britlane käpa välja, nagu mängu algatav kass ikka teeb, ja patsutas nähtamatut sõpra. Vaatepilt oli igatahes äärmiselt imelik ja me kõik olime selle tunnistajaiks. Õigemini, me ei näinud mitte midagi, mida nägi meie sensitiivne kass. Nähtamatut sõpra, kes oli tema jaoks täiesti reaalselt olemas, olles seejuures piisavalt põnev, et temaga natuke koos lustida.

Värske õudusjutt "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival "Meie lugu" Hiiumaal

Festivali viimane päev ja Kärdla Baptistikoguduse 134. aastapäev Hiiumaa Gümnaasiumi saalis. Koguduse lugu läbi inimeste lugude ja väga erineva muusikavaliku. Festivali raames astusid üles ka Erkki-Sven Tüür ning Daniel Levi. 

Ürituse Hiiumaa-poolne koordinaator Monika Lige, muusikaõpetaja ja muusik Timo Lige ning armastatud pastor Tarmo Kähr

Nädalalõpp ja aja mahavõtt Tallinnas

Ega ilmaasjata öelda, et jätke vahel kõik muu sinnapaika ja minge olge kusagil mujal, võtke aeg maha. Võtke aega iseenda jaoks. Kuulake, mida te ise endale öelda tahate või lülitage (üle)mõtlemine üldse välja. Töötab, ja kuidas veel. Mõtted saavad teises keskkonnas täiesti teise suuna, milles tajud nii end kui end ümbritsevaid korraga hoopis teistviisi ja teisel moel. Nurga alt, mis meelest läinud või mida ei pruukinud seni nähagi. Ilm oli ka väga ilus ning kuigi hea aastakümme omal ajal pealinnas elatud, oli selline tore turisti-tunne ning avastamisrõõmu küllaga. Kirsiks tordil La Tene butiigi külastus.

Korter Tõnismäel, Tuvi tänaval

Ilmunud on juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval"

Aeg on läinud, suuresti mujale kulunud, sõnu siia kirja saanud vähe. Veebimaailm jääb ilusate ilmade aegu ikka laisaks, täiesti tavapärane. Tegemised tiksuvad ikka omasoodu. Kohustused külitavad kivina kohusetundliku inimese turjal, kuni saavad tehtud. Muudmoodi pole mõeldavgi. Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Teadupärast on lastel ju koolivaheajad peagi algamas, kuid see, kõnealune, mis trükikirja saanud, on hoopis isesugune ja painajalikke momente täis. 


Kolm noort inimest peatuvad külaskäigul ühes näiliselt ohutus vanas majas, mis asub kurjakuulutava nimega Kalmu (haua) tänaval. See, mis seal toimuma hakkab, pole õigupoolest kuskilt otsast normaalne ega tavapärasuse alla liigituv. Loo teeb veelgi kurioossemaks asjaolu, et kirjapandud sündmused on ka tõsielus reaalselt aset leidnud. Kus ja kellega, sellest saad lugeda lähemalt ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbrist. Kelles süttis huvisäde, soovitan kaubandusvõrgust leida värske ajakirjanumber ja järele vaadata! 


Pilt: internet

Valik kevadet mu aiast

Suuremõisa lossipark

Koduaia tulbimeri

Petuunia kogub hoogu

Raudürt

Ilmunud on värske mailugu "Kooselu kummitustega"

Minu postkastis veel ei olnud, aga poes juba oli. Ajakirja "Saatus&Saladused" värske mainumber. Nii et kui on soovi lugeda sellest, kuidas mu kodu kimbutavad kummitused ja erinevad tüütuvõitu vaimolendid, kes armastavad öösiti kapiustega kolistada ja meelevaldsetel ajahetkedel telekat vaadata, siis andke aga minna.
Ka juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" on enam-vähem valmis, vajab veel mingit mõistlikku teemalõpetust, millega loodan lähiajal tegeleda. Neid sündmusi on kogunenud lihtsalt nii palju, et kokku sai neist kaks juttu. Viimane jõuab teieni juunis.

Pildigalerii: Kärdla linn 80

Ilm küll udutas ja piserdas korraks hajusa vihmasagaragi, aga pildid said tänu inimeste ärksale kohalolule erksad ning värvirõõmsad. Iga linn on natuke nende endi elanike nägu ning tegu. Kärdla on meie kõigi, kes me siin elame, nägu ja tegu. On põhjust olla rõõmus ning tänulik, sest linn on tõepoolest ilus ja ajaga üha enam heakorrastatud. Hinnatud turismipiirkond ja muidu mõnus ning turvaline elupaik. Üritus algas avakõne ning Kärdla XXVIII linnajooksuga. Hiljem toimusid linnaringkäigud ning meeleolu loomiseks astusid üles erinevad bändid. Palju õnne meile kõigile!

Valmimas on ajakirja juunilugu - paras ports närvikõdi

Aprilli viimasel päeval tegin algust uue ajakirjaloo kirjutamisega. Kuna mailoo "Kooselu kummitustega" põgus eeltutvustus tekitas teis üllatavalt elavat huvi, mis oli tõtt-öelda viimane, mida ma õigupoolest lootsin, ja ainest jagub teisekski looks, tallan juulinumbris sarnast rada. Pealkirja osas kahtlen, võib-olla "Kolm ööd Kalmu tänaval" või "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Kogu kirjapandu on tõestisündinud ja tegelikkuses aset leidnud, ainuke väljamõeldis loo puhul saab olema tänava nimi, mis sobib tegeliku asemel palju paremini. 
Võib-olla peaksin olema endas pisut pettunud, et lähen korraks seda teed ja kirjutan sedapuhku mitte endale, vaid publikule meelepärast materjali, aga kes ütleb, et need kaks ei või ka ühte jalga käia ja ma ise seeläbi mingit kergendust kogeda. Pealegi on elust enesest kirjutada lihtne, väga lihtne. Lihtsalt lase sõnadel voolata.

Kunagi sai küll tehtud kindlameelne otsus müstitsismi viljelemine täielikult kõrvale jätta, kuid siin ma nüüd olen. Siinkohal meenutuseks, et tegu on siiski kõigest üürikese žanrilise kõrvalepõikega ja edaspidi jätkan ilma igasuguse kahtluseta realismiga. Kas nüüd just seepärast, et olla loomingulises mõttes mingi tõsiseltvõetav(am) kirjanik ja kas nii saab üldse öelda, kuna ulmevallas on sulesepad läbi aegade suuri tegusid teinud. Ütleme, et ma lihtsalt otsustasin ühel päeval sedaviisi, ja ma arvan, et ma ei pea isegi põhjendama, miks. Olen oma loomingu puhul alati lähtunud põhimõttest, et kirjutatav peab mulle endale pakkuma sisemist rahulolu, olenemata, millest ma kirjutan. Selles suhtes pole ma endale kunagi hinnaalandust teinud ega küllap tee ka edaspidi. 

Kuigi jah, kogu toimunu keskel tekib vahel küll tunne, et piirid kahe maailma vahel kuluvad õige õblukeseks, kui näed kapiuksi iseenesest avanemas, televiisoreid meelevaldselt tööle lülitumas ja oma kasse kujuteldavate või siis inimsilmale lihtlabaselt nähtamatute sõpradega mängimas ning muul moel meeldivalt aega veetmas. Veidraid juhtumeid lisandub veelgi, mida kõike ette ära rääkida mul, mõistagi, ei ole kavatsust. Kõigest lähemalt juba juuniloos.
Hetkel toob maikuu ajakiri "Saatus&Saladused" teieni värske õuduste hakatuse pealkirjaga "Kooselu kummitustega". Hääd lugemist.


Pilt: internet