Ajakirjale sai hiljaaegu avaldamiseks saadetud
juulinumbri käsikiri, kunstipärane kirjutis, mis pärineb sarjast
"Laps ja Võlur". Lood sündisid aastal 2012 ja ma pole neid teadlikult seni varem kusagil trükikirjas avaldada soovinud.
Võib-olla nüüd, keset õitsvat õilmerohket aega, on lõpuks käes see hetk,
mil tahan need laiema lugejaskonna ette tuua. Kindlasti on nad seda oma ilusvalusas maailmakäsitluses väärt.
Inimeste ja lillede maailmas kulgevad käsikäes ning ühel meelel kaks ebamaist olendit – üks noor ja teine muldvana. Laps ning Võlur. Mõlemad on täis kaduvate aegade sügavat tarkust ja muuhulgas ka mõõdukat kurbust inimeste pinnapealse, tihtipeale mõtlematu ning hoolimatu loomuse ning kaduva olemuse suhtes.
Lillelood on täis pulbitsevat allegooriat. Mõistagi polegi siinkohal tegu mitte lillede, vaid inimestega, kellele on lihtsalt antud lille välimus, kuid inimese sisemus.
Juulilugu jutustab kolmest isepäisest tegelasest, igaüks omal traagilisel moel erinev. Esile astuvad Isekas Kibuvitsaõis, Lahke Valge Sirel ja Upsakas Võilillemees. Üks neist otsib õnne, arvates veendunult, et teab täpselt, mis kujul see peaks esile astuma, teine annab endast lähikondsetele kõik, kuigi tema siiras hoolimine ei vii millegi muu kui enesehukatuseni ning kolmas, mõtlematu ja kerglane, paneb liialt rõhku välisele ja käib välja täiesti valesid kaarte, et vaid maailmale meeldida, kaotades seejuures iseenda.
Neid lugusid ajendas mind kirjutama üks väga eripärane ning isevärki maailmavaatega inimene, kellega tollal põgusalt suhtlesin ja kelle mõttemaailma pilku heites leidsin nii mõndagi paeluvat ja üllatuslikku. Ega asjata öelda, et inimesed inspireerivad. Põhimõtteliselt pole traagilisus mu lugudele kuigivõrd omane, aga toona tundus see tervitatav, põnev ning uudne vaatenurk, millest on kantud ka kõik kõnealused lood. Praeguseks ma muidugi ei tea, mis on sellest noorest, byronlikult nägusast traagilisest inimesest saanud, võib-olla polegi temasse alles jäänud midagi muud peale kibestumuse, kuna ta ei soovinud end sobitada siia maailma, kuid lood, milleks ta ainest andis, on oma puhtal, rikkumata kujul jäänud ja omamoodi hinnalised. Ta isegi luges neid. Ning tundis sügavat kurbust ja äratundmist Valge Sireli loo puhul.
"Laps ja Võlur" sarjas leidub nii mõnigi kunstiline muinasjutt veelgi ja võimalik, et nendest jagub ainest ka augustilooks. Vähemasti hetkel, olles nende avaldamisega algust teinud, olen sedaviisi mõelnud. Valikus on näiteks sulesepitsus "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis". Veel üks ilus-nukker mõtisklus sellest, mis saab siis, kui ihatakse kõigest väest kogeda sõprust ning armastust, kuigi täiesti valelt inimeselt, ning kuuluda sinna, mis ei saa kunagi päriselt meie omaks.
Pilt: internet
Inimeste ja lillede maailmas kulgevad käsikäes ning ühel meelel kaks ebamaist olendit – üks noor ja teine muldvana. Laps ning Võlur. Mõlemad on täis kaduvate aegade sügavat tarkust ja muuhulgas ka mõõdukat kurbust inimeste pinnapealse, tihtipeale mõtlematu ning hoolimatu loomuse ning kaduva olemuse suhtes.
Lillelood on täis pulbitsevat allegooriat. Mõistagi polegi siinkohal tegu mitte lillede, vaid inimestega, kellele on lihtsalt antud lille välimus, kuid inimese sisemus.
Juulilugu jutustab kolmest isepäisest tegelasest, igaüks omal traagilisel moel erinev. Esile astuvad Isekas Kibuvitsaõis, Lahke Valge Sirel ja Upsakas Võilillemees. Üks neist otsib õnne, arvates veendunult, et teab täpselt, mis kujul see peaks esile astuma, teine annab endast lähikondsetele kõik, kuigi tema siiras hoolimine ei vii millegi muu kui enesehukatuseni ning kolmas, mõtlematu ja kerglane, paneb liialt rõhku välisele ja käib välja täiesti valesid kaarte, et vaid maailmale meeldida, kaotades seejuures iseenda.
Neid lugusid ajendas mind kirjutama üks väga eripärane ning isevärki maailmavaatega inimene, kellega tollal põgusalt suhtlesin ja kelle mõttemaailma pilku heites leidsin nii mõndagi paeluvat ja üllatuslikku. Ega asjata öelda, et inimesed inspireerivad. Põhimõtteliselt pole traagilisus mu lugudele kuigivõrd omane, aga toona tundus see tervitatav, põnev ning uudne vaatenurk, millest on kantud ka kõik kõnealused lood. Praeguseks ma muidugi ei tea, mis on sellest noorest, byronlikult nägusast traagilisest inimesest saanud, võib-olla polegi temasse alles jäänud midagi muud peale kibestumuse, kuna ta ei soovinud end sobitada siia maailma, kuid lood, milleks ta ainest andis, on oma puhtal, rikkumata kujul jäänud ja omamoodi hinnalised. Ta isegi luges neid. Ning tundis sügavat kurbust ja äratundmist Valge Sireli loo puhul.
"Laps ja Võlur" sarjas leidub nii mõnigi kunstiline muinasjutt veelgi ja võimalik, et nendest jagub ainest ka augustilooks. Vähemasti hetkel, olles nende avaldamisega algust teinud, olen sedaviisi mõelnud. Valikus on näiteks sulesepitsus "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis". Veel üks ilus-nukker mõtisklus sellest, mis saab siis, kui ihatakse kõigest väest kogeda sõprust ning armastust, kuigi täiesti valelt inimeselt, ning kuuluda sinna, mis ei saa kunagi päriselt meie omaks.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar