Katkend ilmunud novembriloost "Salalik sepitsus"

 

Hetk enne uinumist saab Neti imeliku telefonikõne. Unesegasena ei suuda ta esiotsa sõnu eristada,  kuulda on kõigest hingeldamist ja katkendlikke nuuksatusi. 
„Neti, ma pean sind kohe nägema,” kähistab Merike telefoni, hääl imelik ja surutud.
Anette ajab halba aimates teki pealt ja vinnab ennast istukile. Ülo noriseb voodi teisel poolel, nagu tõmbaks keegi kreissaagi käima. „Mis lahti? Miks sa mulle helistad?”
„Tule kohe. Ma ootan sind staadioni väravas. Ma pean sulle otsekohe midagi ütlema. Asjaolud on muutunud.”
„Mis asjaolud?” pomiseb Neti uniselt. „Oled sa ikka kaine?”
„Neti, ausalt, tule kohe. Ma ei saa rohkem rääkida, meid võidakse pealt kuulata!”
„Mida sa ajad? Kes meid pealt kuulab? Mida siin kuulata on? Seda, kuidas Ülo norskab? Tore lugu küll! Keegi võiks mulle tõesti kaasa tunda!”
„Sa oled suures hädaohus!” pahvatab Merike.
Neti hõõrub nägu, ise pahane ja häiritud. „Kes meid pealt kuulab?” kordab ta küsimust.
„Ma ei saa seda sulle praegu öelda!” sosistab Merike. Ta paistab olevat tõsiselt endast väljas.
Neti ajab ohates vanad retuusid jalga ja tõmbab jõhvikpunase luitunud kampsuni ümber oma matsaka kere. Meelekohtades tuikab ja alaselg prõmmib hoiatavalt valutada, aga praegu pole aega sellele mõelda. Ta neelab kiiruga paar valuvaigistit ja loodab, et need teevad ajapikku oma töö. Mingil seletamatul põhjusel peab ta Merikese hullumeelsust taluma. Küllap on tal siis mingi karmavõlg kukil, mis kannatlikkusele kohustab, mõtleb naine ja laseb välisuksel enda selja taga sulguda.
Öö on jahe ja niiske, palju jahedam kui ennist. Taevas pilvesärbru vahel vilgub mõni üksik täht. Staadioni vana raudvärav kriiksub hoiatavalt. Tuul keerutab vihaselt koltunud lehti ja lennutab peent liivapuru. Neti ootab. Minutid lendavad mööda. Lõpuks saab pool tundi täis, aga Merikest pole kusagil. Ainult koer ulub kauguses, pikalt ja südantlõhestavalt, nagu oleks tal mingi suur mure hingel.

 

Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist
Pilt: internet