Ilmumas on ajakirja oktoobrilugu "Vale valik"

Ajakirja oktoobrinumber pajatab loo neljast õest, kõik läbi ja lõhki linnainimesed. Ühte neist ajendab armastus harjumuspärasele selga pöörama ja maale elama asuma, kuid õige pea selgub, et kõle ja hõreda asustusega paika on kleenukesel linnapiigal raske koduseks pidada. Käes on sügis ja alanud kõikvõimalikud saagikoristustööd. Nõnda Reti siis lapsekantseldamise kõrvalt püüab, käib mööda aeda ja sakutab mullast poriseid porgandeid välja, küpsetab ja koristab, üritab sügislillede ja värvikirevate puude-põõsaste hääbuvast helgist sutsukest elurõõmu leida, kuigi sisimas teab, et miski pole päriselt see, mida ta leida lootis. 

Maale kartulivõtutalgutele tulnud õed näikse sootuks vastupidiselt arvavat – maaelu olla senileidmata paradiis. Nad sõbrunevad kiiresti Reti paarkümmend aastat vanema kaasa Tuuduri ja selle seltskonnahingest tulisilmse venna Tuulepiga, kes elab vaid mõni talu eemal.  Suhted soojenevad, külaskäigud sagenevad, värvi ja elulusti jagub enamikule asjaosalistele. Kes kus vale valiku tegi ja millal miski nihu läks, sellest saab lugeda juba ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.

Vahelduseks oli tõeliselt tore kirjutada ühte läbinisti maa-ainelist lugu ja kasutada kohati sarnast kõnepruuki, mida maainimesed räägivad. Need sügisesed värvikirevad puud ja punase lõkkena loitvad arooniapõõsaste lehed on mulle lapsepõlvest sõnulseletamatult tuttavad ning sooja tunnet tekitavad. Samuti see hiigelsuur, ümara võraga, sügiseti värvide pillerkaari kujutav vahtrapuu krundi teepoolses küljes, mis mind maale jõudes alati esimesena tervitas ning mille ma loosse sisse tõin.
Lugu ise räägib elamise julgusest, oskusest teha mõnikord oma elus otsustavaid kannapöördeid, hõlmates samuti suhteid lähedastega, keda arvame endid kinnisilmigi tundvat, kuigi lõpuni siiski  ei tunne. Elu on täis ootamatusi ja võib-olla ongi see lõppeks hea.


Pilt: internet