Ilmumas on novembrinovell "Võhivõõras"

Mäletan hästi seda tuba, nagu viibinuksin seal eile. Seda pruuni ornamendikirjalist tapeeti, mis mulle kuigi hästi ei meeldinud ja kunagi lõpuni südamelähedaseks ei saanudki, neid suurte moonidega köögikardinaid, mis maalisid kahvatutele seintele sooje värvilaike, põrandatelt hõngavat külma keldriõhku, mille eest polnud suvelgi kuhugi pääsu, aknaalust rohelist, kääbusmänniga murulapikest ja kitsast maanteed, mis lookles läbi küla, kus ma elasin enam kui kaks aastakümmet tagasi. Üksipäini, oma päris esimeses kodus.
Mu tegelaskujuks on Inger. Vaikne, tõsine ja kinnine tundmatu, kes on oma elupaigaks meelega valinud koha, kus mitte keegi teda ei tunne. Sest vahel on niiviisi parem. Olla minevikuta puhas leht ja alata otsast. Keerata selg kogu osaks saanud valule ja ülekohtule.


Maainimesed on mõistagi teistsugused, tahavad uustulnukast rohkem teada, näpuga katsuda. Sätivad ennast nagu muuseas temaga juttu tegema, püüavad kehakeelest rohkemat välja lugeda, kui jagada raatsitakse, juhatavad külmailmelisele, meelega distantsi hoidvale võhivõõrale lahkesti kätte marja- ja seenekohti. Nii sulatabki Inger endas kröömikese jääd, laenab ühel nädalalõpul sõbralikult külamehelt jalgratta ja võtab ette retke pilliroojahile, plaaniks punuda roost elutoaakna ette ruloo. Sest kõik maksab ju hingehinda ja tollal, sügaval nõuka-ajal, ei tasunud säärasest ekslusiivsusest unistadagi, kuna kohaliku külapoe valik piirnes ühte sorti leiva, eilse saia ja enamjaolt söödamatute konservidega.
Täpselt nõnda juhtus ka tegelikkuses. Ma võtsingi ratta ja käisin ühel õhtupoolikul pärast tööd pillirooretkel. Lõikasin, sobitasin ja punusin. Tulemus sai ilus. Kui ära kolisin, jätsin ruloo järgmisele omanikule, sest see justkui kuulus selle korteriga kokku. Aga enne rõõmustas ta mind pikki kuid sellega, kuidas ta päikest triibutas ja valikuliselt tuppa lubas, muutes kogu interjööri teiseks, argisest pisut erilisemaks. Ka sirmikul käisin, täpselt nõndasamuti nagu Inger. Istusin üksipäini köögis ja mõlgutasin aurava praetaldriku kohal, mis saab siis, kui ma siiski eksisin...


Tõsi, mu viimase aja jutud pole kuigi rõõmsad, aga ometigi pakitseb neis mingi kindlapiiriline rahu ja rahulolu. Vähemasti mu enda jaoks. Selle leidmine on mu peategelastele endiselt omane. Hingerahu leiab Ingergi, kuigi sootuks isesugusel, süngel moel. Siinkohal lähevad tegelikkus ja ilukirjanduslik fantaasia lahku, muidu ei kirjutaks ma teile täna seda lugu.

Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.
Pilt otse kümnesse: Joel Robison Photography