Üleni elus, siin, Saaremaal

See hommik, mil koged üle tüki aja rahu. Sellist tõelist ja ehedat, mil ei meenu ükski segav faktor. Sellel kõigel pole siin, kaugel eemal, justkui mingit kaalu. Kannad mugavaid koduseid riideid, retuuse ja varrukateta särki, ning tunned rahulolu, et sellest, mis seljas, on nii muretult ükspuha, sest peale mugavuse ja mõnusa äraolemise polegi tõepoolest mitte miski muu oluline. Maailm, niisamuti sina ise selles, asetub kuidagi väga loogiliselt omale kohale ning prioriteedid nihkuvad paika. Sa tead, mingi veendunud kõhutunde ja sisemise naeratusega, et kui sa end nii tunned, oled õiges kohas.

Sulle meeldivad isegi su enda liigutused seal jahedas köögis, kus akna tagant kumab tuppa õrn kibuvitsaroosa toon ja tuul sasib laisalt õitsvate põõsaste lehti. Rahulik sirutumine asjade järele. Lihtne valge keraamiline kruus, kohvikann. Raadio, mis mängib mingit uut lugu, mida sa veel kuulnud pole. Meloodia, mis haakub kuidagi väga koduselt selle hommikuga. Mahe kohalik leib, värske või, pasteet. 

Taipamine, et võiks kohvi juua hoopis õues. Valge aialaud sealsamas ukse taga, mugavad punutud toolid. Vasemat kätt õitesse uppuv roosipeenar. Siin-seal taevasse sirutuvad sihvakad tumerohelised elupuud. Vaikus. Hämmastav vaikus, kuigi oled keskusest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Aeg tiksub omas, ainult iseendale teadaolevas rütmis ja sa lased sel end rõõmuga kaasa viia. Kuhugi pole ju kiiret, tõepoolest. See alailmne kiirustamine justkui rikubki kõik ära, rebib su välja sellest maailmast, kuhu sa tegelikult kuulud, eksitab teelt ja paneb su nii mõndagi olulist unustama. Eelkõige seda, mis seondub sinu endaga. Vahel sulle meeldib kiirus, tõepoolest meeldib, omal moel on su rahulik loomus isegi võimeline seda nautima, kui kiirust tähendab edukust, aga kõigega peab suutma kuidagi balanssi hoida.

Sirutad end aiatoolis välja, unustad ennast puulatvu vaatama. Kuulatama, kas naaberhoonetest tõepoolest ei kosta ühtegi häält, kas keegi ei kõnni üle muru. Suvitajaid on siin niimõnigi veel, aga inimesed on paigutatud nii privaatselt, et mitte kedagi pole näha. Ega sa ei tunnegi millestki puudust. Oled õppinud mitte tundma. Igaühel on aega olla just tema ise viisil, mille ta on valinud. Ainus heli on tuule kohin ja sa tajud, kuidas see midagi su sisimas turgutab ning kosutab.
Sulle meeldib selle uue käevõru pehme kuma käe ümber. Ilu on alati olnud su nõrkus. Milline rõõm on vahel sellele järele anda! Õiged asjad tulevad ise su juurde, on alati tulnud. Selleks, et toetada sinus midagi, mida vahel unustama kipud. Pakkuda rahulolu. Lasta sul veenduda, et maailmas leidub kõike head, ka sinu jaoks. Võib-olla isegi eelkõige sinu jaoks. Sa ei tea veel, mida toob algav päev, võib-olla polegi see oluline. Sa ei tee mingeid suuri plaane, sest sa pole siin plaanide tegemiseks, vaid puhkamiseks. 

Hiljem leiad end rannast, mis on hämmastavalt üksildane, luues visiooni täielikust privaatsusest. Seda sa tegelikult ju otsima tulidki. Eraldatust. Päikesesoe paelahmakas veepiiril viib turvaliselt otse merre nagu looduslik trepp. Nii soojas vees polegi sa sel aastal veel ujunud. Mingi pluss 24C vähemalt. Võib-olla isegi rohkem. Tuul sasib kõrkjaid ja mingeid lillade meretaimede lopsakaid puhmaid, mille nime sa ei tea. Tillukesed kalad avastavad su peagi, kogunevad uudishimuliku parvena su ümber ja naksivad su jalgu. Siia ei satu vist tõepoolest keegi eriti ujuma, kuna nad on nii julged. Hiljem, kui arvad, et ujumisest on küllalt, taipad, et polegi otsest vajadust veest välja tulla, vedeled niisama veepiiril ja mõtled, kas see kõik on ikka päriselt. 

Sulle meeldib su uue värvirõõmsa rannalina pehme puudutus. Selle roosa, sinine ja violetne värv on alati olnud sinu. Samamoodi meeldib sulle vahune kooretups kakaol seal vaikses kohvikus, mis pakub mitut sorti koduse maitsega kooke, üks hõrgum kui teine. Vanalinna looklevad munakiviteed, üle kogu selle külluse sillerdav päike. Ja sa ise, otsekui uus ja ellu ärganud. Uitad ilma otsese eesmärgita ringi, vaatad ja avastad käigult ning ning leiad, et see väike kodumaine saarereis on kordades etem kui mõne aasta tagune vihmane Mallorca, mil isegi voodilinad olid niiskusest rõsked. Ilm loeb reisi puhul väga palju.

Pangal oli tuuline, aga tuulgi on sõbrana soe. Mõõtmatu avarus, mida jääd korraks hämmeldunult vaatama nagu omapärast loodusnähtust. Eemal vaid mõned üksikud kadakad ja hoolikalt laotud valge looklev kivimüür. Sõõrmetesse leviv nõrk šašlõkiliha lõhn. Vaatad ringi ja märkad eemal istumiskohta, mis ahvatleb samamoodi hea ja paremaga. Kõnnid hetkel uudishimulikult edasi. Praegu huvitab sind looduse vaatemäng rohkem. All mühab tumesinine vahune meri, otsatu vesi, majesteetlik oma mõõtmatuses. Istud kõrgel kaldapealsel ja vaatad silmapiiri poole, kogedes omamoodi looduslikku teatrielamust, parimat võimalikku loožikohta, mis on pealekauba täiesti tasuta. Mere värvid on valge, rukkilillesinine ja kalda lähedal, kus madalam, kergelt ultramariinne. Kõik on kosutavalt läbipaistev ja puhas. Võib-olla esimest korda elus tekib sul tunne, et sa ei igatsegi selle kättesaamatu kauguse poole, sa ei püüdlegi lakkamatult mingeid sihte ega unelmaid, milleta arvasid, et sul pole lihtsalt võimalik elada, vaid kõik, mida sa oled hinges oodanud ja soovinud ning alateadlikult ihanud, on tegelikult siinsamas, käeulatuses, varbapuudutuse kaugusel. Muru on krõbekuiv, selles õitsevad segiläbi kollaste ja violetsete õitega tillukesed taimed. Kuidas need küll ilma tilgakese veeta kasvada suudavad? Üks vähenõudlikkuse imesid. Paistab, et siinkandis pole ammu sadanud või on tuul ja päike pangapealse kuivatanud kiiremini kui mujal.

Hiljem meeldib sulle voodilinade pehme puudutus, vajud sellesse nagu kohevasse valgesse pilve ning avastad, et mitte keegi ei keela sul magada just hetkel, mil tahad, olgu see nii absurdne kui tahes. Pigem võiks ja peakski palju rohkem iseennast, enda seesmist häält, mis meid alalhoidlikkusele manitseb ja mida me argihetkes kiirustades enamasti ignoreerime, kuulama, sest tegelikult oled sa väsinud, otsatult väsinud. Selles aastas on olnud kõike nii palju ja sul läheb veel aega, et täielikult harjuda, end kuidagi nii paljude muudatuste suhtes muretumaks positsioneerida. Sulle sobib stabiilsus ja rahu, sa tead seda ülihästi, olles samas kõige uue suhtes siiski positiivselt häälestatud ja lootusrikas. Sa kaldud arvama, et ei oska olla midagi enamat kui keskpärane lapsevanem, kuigi hinges aimad, et siinkohal sa lihtsalt alahindad ennast veidike. Sa tead, et oled endast tõepoolest andnud parima ja loodetavasti sellest piisab. Ega sellega vist väga ei harjugi, et laps on lõpuks suur ja käib oma teed.

Tuul kiigutab kardinat, akna taga on veel üks roosipeenar. Kes küll jõuab selle kõige eest hoolitseda? Krunt on tohutu suur, mitme privaatse külalistemajaga. Hilisõhtul paned end pisut soojemini riidesse, teed veel ühe jalutuskäigu, sattudes väikesesse kalasadamasse, kus vuhisevad jõuliselt tuulegeneraatorid, suured ja natuke hirmutavad loomad. Eemalt, kõrkjate tagant vaadatuina, roosaka loojangupuna taustal, näivad need isegi natuke romantilised, kuigi oled jätkuvalt seda meelt, et mida vähem loodust puutuda ja selle loomulikku kulgu sekkuda, seda parem.
Järgmisel päeval teed külapoes peatuse, sõidad palju ringi. Nii palju lõputut avarust, mis ei mõju kaugeltki mitte tühjusena. Pigem õdusa privaatsusena, mida eestlase meel vajab. Mets, põllud, siin-seal mõned lehmakarjad. Kivimüürid, palju laotud kive. Korralikult hooldatud elumajad, kirkad lilleamplid ukseesistel õõtsumas. Neid kohtab isegi maakohtade bussijaamades, kus läheduses pole näha ühtegi elumaja. Kes neid küll kastmas käib?

Su asjad mahuvad õige hõlpsalt ära ühte väikesesse kohvrisse. Sa ei võtnud kaasa midagi ebatarvilikku, kõik on olemas ja midagi pole puudu. Taipad, et tahaksid veeta siin veel mõne päeva. Sa oled üleni elus, oled siin, Saaremaal. 


Vaata täiendavat pildigaleriid, mida saad teha siin.