“Muidugi,” vastab Laps.
“Olgu siis.” Võlur aeglustab sammu ja alustab.
“Suur ja õisi täis kibuvitsapõõsas kasvas vana pargi servas, kõige päikesepoolsemas küljes. Iga uue päeva hakul avas ta järjest uusi õienuppe. Nõnda sündis ühel vaiksel soojal hommikul maailma Kibuvitsaõis, kaunis ja valge nagu unistus.”
“Kõlab paljutõotavalt, nagu su petlikud muinasjutud ikka,” märgib Laps. “Ilmselt oli ta oma eluga üpris rahul?”
“Enamasti küll,” nõustub Võlur. “Ent sisimas oli Kibuvitsaõis siiski rahulolematu, nagu inimeste maailmas tihti tavaline. “Ta kulutas palju aega enese eest hoolitsemisele. Silus oma kroonlehti, sättis neid hoolega päikese poole ja niisutas kleidikest koidueelsete kastepiiskadega, et see paremini sädeleks. Ühel päeval lendas Kibuvõitsaõie lähedusse tilluke, sinise kurgualusega lind, istus oksale, silmitses teda pikalt ja uuris viimaks: “Sa hakkaks nagu pulma minema. Kas on mingi tähtis sündmus tulekul?”
“Võib ka nii öelda,” naeratas Kibuvitsaõis häbelikult. “Ma ootan õnne.”
“Õnne? Ah soo,” sädistas lind mõistvalt ega olnudki väga üllatunud. “Kuidas sa kavatsed ta ära tunda?”
“Nooh,” venitas Kibuvitsaõis. “Ma olen õnne üle päris palju mõtisklenud ja usun, et suudan teda endale päris hästi ette kujutada.”
“Räägi siis mulle ka, milline ta võiks välja näha,” uudishimutses sinise kurgualusega lind. “Tõtt-öelda pole õnn siin maailmas kuigi sage külaline ja minulgi oleks hea meel ta ära tunda, kui peaksin temast juhtumisi mööda lendama.”
“Ma olen päris kindel, et ta näeb välja nagu väike haldjaprintsess,” alustas Kibuvitsaõis veendunult. “Tal on lumivalged sätendavad juuksed, kuldsed tiivad, roosa pitskleit ja tema kingade küljes sädelevad kalliskivid.”
“Õnn võib nii ilus olla küll,” nõustus lind. “Aga mida sa teeksid, kui teda kohtama peaksid?”
“Õnn võiks mu viia meretagusele heinamaale, sinna, kus kõrges kasteheinas kasvavad unistused,” jätkas Kibuvitsaõis, “et ma saaksin neid endale taskusse korjata, nii palju kui süda lustib. Veel võiks ta mu pilvega sõitma viia, sest ma olen seda alati teha igatsenud. Ma loodan, et ta oskab mind ka tantsima õpetada ja tutvustab mind kõigile haldjatele. Võib-olla kingib ta mulle isegi samasugused tiivad, nagu tal endal on. Siis ei pruugi ma enam eales siin põõsa küljes õõtsuda, vaid võin lennata iga päev just sinna, kuhu tahan.”
“Lendamine on tõesti tore,” nentis sinise kurgualusega lind ja saputas oma väikeseid pruune tiibu. “Sa oskad oma õnne tõepoolest väga hästi ette kujutada, ilus lill. Ilmselt pole sul kuigi keeruline teda ära tunda.”
“Ma loodan ka,” naeratas Kibuvitsaõis enesekindlalt.
Sinise kurgualusega lind lendas minema ja Kibuvitsaõis jäi oma õnne ootama.
Möödus paar päeva. Need tõid endaga kaasa tuult ja vihma, mis räsis hoolimatult vana kibuvitsapõõsa lehti. Kuid Kibuvitsaõis pidas tormile vapralt vastu. Peagi koitis taas soe hommik, mil ta söandas oma valged kroonlehed vihmapiiskadest kuivaks raputada ja taas päikese poole sirutuda.
Ning äkki ilmus vana kibuvitsapõõsa lähedusse väike, hõbedaste juuste, taevasinise särgi ja heledate suvepükstega poiss, kelle kaelas helkis tilluke poolkuu-kujuline medaljon. Poiss istus Kibuvitsaõie lähedusse, napsas maast rohukõrre ja jäi seda kaugusse vaadates mõtlikult närima.
Kibuvitsaõis luuras poissi tükk aega silmanurgast ja julgust kokku võttes päris siis: “Kes sina oled?”
“Mina olen sinu õnn,” vastas väike poiss talle säravalt naeratades. “Ma tulin sind karusselliga sõitma kutsuma. Pärast võiksime süüa vikerkaarevärvi pulgakomme ja kui Tuuletaat lubab, siis ka natuke tähtede keskel lennata.”
Kibuvitsaõis silmitses hõbedaste juustega poissi umbusklikult. “Tõesti? Tõtt-öelda olin ma üpriski veendunud, sa kannad roosat kleiti ja sul on kuldsed tiivad.”
“Mul on üks roosa pluus küll, kui sulle sedaviisi rohkem peaks meeldima,” ütles hõbedaste juustega poiss ja naeratas nõnda, et ta põskedesse tekkis kaks kelmikat naerulohku.
Kibuvitsaõis oli segaduses. Ta vaikis tükk aega ja uuris siis: “Kas sa viid mind meretagusele heinamaale, kus kasvavad unistused?”
Hõbedaste juustega poiss mõtles asja üle ja tunnistas seejärel kahetsevalt: “Mul on kahju, aga sinna teavad teed ainult haldjad. Selle asemel võin ma viia su unenäomaale, kus sünnivad kõige värvilisemad ja erilisemad unenäod. Sa võid nendega hommikust õhtuni mängida, see on väga lõbus.”
Kibuvitsaõis juurdles. “Las ma arvan – sa ei saa mulle ka tiibu kinkida?”
“Tiibu? Kahjuks ei. Aga ma võin sind helepunase komeediga sõitma viia. Läheme otsime viiesabalise vikerkaare üles. See on samuti vahva.”
“Sina ei saa mu õnn olla!” hüüatas Kibuvitsaõis veendunult.
“Tõesti?” Hõbedaste juustega poiss vaatas Kibuvitsaõiele pikalt otsa ja muutus nukraks. “Kui kahju! Sa meeldid mulle väga.”
Ta tõusis püsti, võttis taskust krabisevas paberis pulgakommi, ulatas selle Kibuvitsaõiele, jättis viisakalt hüvasti ja kepsles minema.
Kibuvitsaõis pistis kommi põske ja kehitas ükskõikselt õlgu. Küll see õige õnn ka kohale ilmub, mõtles ta. Ei tasu kärsitu olla!
“Olgu siis.” Võlur aeglustab sammu ja alustab.
“Suur ja õisi täis kibuvitsapõõsas kasvas vana pargi servas, kõige päikesepoolsemas küljes. Iga uue päeva hakul avas ta järjest uusi õienuppe. Nõnda sündis ühel vaiksel soojal hommikul maailma Kibuvitsaõis, kaunis ja valge nagu unistus.”
“Kõlab paljutõotavalt, nagu su petlikud muinasjutud ikka,” märgib Laps. “Ilmselt oli ta oma eluga üpris rahul?”
“Enamasti küll,” nõustub Võlur. “Ent sisimas oli Kibuvitsaõis siiski rahulolematu, nagu inimeste maailmas tihti tavaline. “Ta kulutas palju aega enese eest hoolitsemisele. Silus oma kroonlehti, sättis neid hoolega päikese poole ja niisutas kleidikest koidueelsete kastepiiskadega, et see paremini sädeleks. Ühel päeval lendas Kibuvõitsaõie lähedusse tilluke, sinise kurgualusega lind, istus oksale, silmitses teda pikalt ja uuris viimaks: “Sa hakkaks nagu pulma minema. Kas on mingi tähtis sündmus tulekul?”
“Võib ka nii öelda,” naeratas Kibuvitsaõis häbelikult. “Ma ootan õnne.”
“Õnne? Ah soo,” sädistas lind mõistvalt ega olnudki väga üllatunud. “Kuidas sa kavatsed ta ära tunda?”
“Nooh,” venitas Kibuvitsaõis. “Ma olen õnne üle päris palju mõtisklenud ja usun, et suudan teda endale päris hästi ette kujutada.”
“Räägi siis mulle ka, milline ta võiks välja näha,” uudishimutses sinise kurgualusega lind. “Tõtt-öelda pole õnn siin maailmas kuigi sage külaline ja minulgi oleks hea meel ta ära tunda, kui peaksin temast juhtumisi mööda lendama.”
“Ma olen päris kindel, et ta näeb välja nagu väike haldjaprintsess,” alustas Kibuvitsaõis veendunult. “Tal on lumivalged sätendavad juuksed, kuldsed tiivad, roosa pitskleit ja tema kingade küljes sädelevad kalliskivid.”
“Õnn võib nii ilus olla küll,” nõustus lind. “Aga mida sa teeksid, kui teda kohtama peaksid?”
“Õnn võiks mu viia meretagusele heinamaale, sinna, kus kõrges kasteheinas kasvavad unistused,” jätkas Kibuvitsaõis, “et ma saaksin neid endale taskusse korjata, nii palju kui süda lustib. Veel võiks ta mu pilvega sõitma viia, sest ma olen seda alati teha igatsenud. Ma loodan, et ta oskab mind ka tantsima õpetada ja tutvustab mind kõigile haldjatele. Võib-olla kingib ta mulle isegi samasugused tiivad, nagu tal endal on. Siis ei pruugi ma enam eales siin põõsa küljes õõtsuda, vaid võin lennata iga päev just sinna, kuhu tahan.”
“Lendamine on tõesti tore,” nentis sinise kurgualusega lind ja saputas oma väikeseid pruune tiibu. “Sa oskad oma õnne tõepoolest väga hästi ette kujutada, ilus lill. Ilmselt pole sul kuigi keeruline teda ära tunda.”
“Ma loodan ka,” naeratas Kibuvitsaõis enesekindlalt.
Sinise kurgualusega lind lendas minema ja Kibuvitsaõis jäi oma õnne ootama.
Möödus paar päeva. Need tõid endaga kaasa tuult ja vihma, mis räsis hoolimatult vana kibuvitsapõõsa lehti. Kuid Kibuvitsaõis pidas tormile vapralt vastu. Peagi koitis taas soe hommik, mil ta söandas oma valged kroonlehed vihmapiiskadest kuivaks raputada ja taas päikese poole sirutuda.
Ning äkki ilmus vana kibuvitsapõõsa lähedusse väike, hõbedaste juuste, taevasinise särgi ja heledate suvepükstega poiss, kelle kaelas helkis tilluke poolkuu-kujuline medaljon. Poiss istus Kibuvitsaõie lähedusse, napsas maast rohukõrre ja jäi seda kaugusse vaadates mõtlikult närima.
Kibuvitsaõis luuras poissi tükk aega silmanurgast ja julgust kokku võttes päris siis: “Kes sina oled?”
“Mina olen sinu õnn,” vastas väike poiss talle säravalt naeratades. “Ma tulin sind karusselliga sõitma kutsuma. Pärast võiksime süüa vikerkaarevärvi pulgakomme ja kui Tuuletaat lubab, siis ka natuke tähtede keskel lennata.”
Kibuvitsaõis silmitses hõbedaste juustega poissi umbusklikult. “Tõesti? Tõtt-öelda olin ma üpriski veendunud, sa kannad roosat kleiti ja sul on kuldsed tiivad.”
“Mul on üks roosa pluus küll, kui sulle sedaviisi rohkem peaks meeldima,” ütles hõbedaste juustega poiss ja naeratas nõnda, et ta põskedesse tekkis kaks kelmikat naerulohku.
Kibuvitsaõis oli segaduses. Ta vaikis tükk aega ja uuris siis: “Kas sa viid mind meretagusele heinamaale, kus kasvavad unistused?”
Hõbedaste juustega poiss mõtles asja üle ja tunnistas seejärel kahetsevalt: “Mul on kahju, aga sinna teavad teed ainult haldjad. Selle asemel võin ma viia su unenäomaale, kus sünnivad kõige värvilisemad ja erilisemad unenäod. Sa võid nendega hommikust õhtuni mängida, see on väga lõbus.”
Kibuvitsaõis juurdles. “Las ma arvan – sa ei saa mulle ka tiibu kinkida?”
“Tiibu? Kahjuks ei. Aga ma võin sind helepunase komeediga sõitma viia. Läheme otsime viiesabalise vikerkaare üles. See on samuti vahva.”
“Sina ei saa mu õnn olla!” hüüatas Kibuvitsaõis veendunult.
“Tõesti?” Hõbedaste juustega poiss vaatas Kibuvitsaõiele pikalt otsa ja muutus nukraks. “Kui kahju! Sa meeldid mulle väga.”
Ta tõusis püsti, võttis taskust krabisevas paberis pulgakommi, ulatas selle Kibuvitsaõiele, jättis viisakalt hüvasti ja kepsles minema.
Kibuvitsaõis pistis kommi põske ja kehitas ükskõikselt õlgu. Küll see õige õnn ka kohale ilmub, mõtles ta. Ei tasu kärsitu olla!
Kuidas lugu edasi läks ja kas Kibuvitsaõis ka oma pärisõnne lõpuks üles leidis, sellest loe ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbrist.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar