Need vahepealsed vaikushetked...

Aitäh, et olete endises vaimus mu blogi lugenud ka vahepealse aja jooksul, mil ma pole mitte midagi siia keskkonda postitada suutnud. Vahel on nõnda, et sõnad ei aita, neil pole tavapärast mõjujõudu; ükskõik siis, mil moel neid ka lausutaks või kirja pandaks. Sõnad lihtsalt ei aita. Sestap olengi vaikinud, kuigi mõistagi ei tee ma seda lõpmatuseni. Ikka kirjutan siia, kuid praegu on teistsugune aeg, raskete hetkete kandmise vaev. Jaanipäeva paiku, ajal, mil õhk oli lõkkesuitsust paks ja kantud rõõmsate inimeste häältest, lahkus üks lähedane armas inimene, kelle elatud aastate ring sai täis. 

Samas on mul veider tunne, nagu viibiksid endiselt pidevalt kusagil läheduses, nähtamatu, kuigi mingite teadaolematute meeltega tajutava kohaloluna. Seda nii siis, kui punusin nukrameelselt õues koduaia kuuseokstest matusepärga, kuna teadsin, et just nõnda meeldiks sulle, kui saaksid killukese kodust kaasa; kui ka siis, kui tegin õhtust rattasõitu ja libisesin mööda suvisest kellukapõllust. Ja veel enam, sa justkui väidaks oma hääletul häälel, et sul on hea meel minu pärast. Hea meel. Minu pärast. 

Mispärast küll? Oma inimlikus piiratuses justkui ei ole seda tunnet, et seda vääriksin. Saan oma tegemises anda küll parima, mis ei pruugi sellegipoolest olla kaugeltki piisav. Võib-olla ei olegi, kuigi oled alati väitnud et on ja enamgi veel. Oled olnud uhke ja tunnustav iga mu ilmunud teose üle, kuigi viimast lasteraamatut sa ei jõudnudki näha.

Omamoodi kõrgemate jõudude kingitusena oli matusepäev hoolimata jahedapoolsest juunist erakordselt soe ning päikesepaisteline. Kalmistu kõrged männipuud kandsid endas päikest ja õhk oli kerge, toetav ning helesinine, mõne üksiku piimvalge pilvega. Ma tean, et kiitsid kõik meie läbimõeldud korraldusliku poole ja püüdlused pakkuda lähikondsetele meeldejäävat ning parimat heaks, nagu sa seda alati oled teinud. 
Kui mõelda sellele, kui kaduv on kõik meie ümber, muutuvad nii mõnedki hetkepüüdlused ja sihid, mille saavutamine varem nii ihaldusväärne tundunud, kummastavalt tähtsusetuiks, sest aja üürikesust hoomates pole sel vähimatki kaalu. Aeg on laenatud väärtus meie kõigi jaoks. 

Pilt: internet