Ilmunud on novell "Sosinad sirelites"

Postitan mõningate kärbetega katkendi novellist "Sosinad sirelites." Täismahus loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbrist. Värske ajakiri on müügil Konsumi keti ajakirjade osakonnas jm.

Mu emale ei meeldinud poes käia. Me tegime seda vaid erandjuhul ja viimases hädas, kui köögikappi polnud jäänud enam ainsatki leivaviilu või kui seisin tõsiasja ees, et kõik mu kandmiskõlbulikud riided on suvega väikeseks jäänud.

Ema ei armastanud vaaritada, kuigi kunagi olid ka ajad, mil ta tegi seda meelsasti ja imehästi. Nüüd sõime peamiselt kiirtoitu, konserve ja poolfabrikaate. Me toitusime selleks, et elus püsida, enamasti püstijalu, möödaminnes ja rõõmutult, sest söögitegemine oli muutunud emale vastumeelseks. Olin lepliku loomuga ja mu vähenõudlike hammaste alla kõlbas kõik, mis vähegi süüa sündis.

Täna oli emal ees üks neid pilke, millest teadsin, et meie seekordne poekülastus ei saa kerge olema. Ta oli auto juhtimisel hooletu ja eemalviibiv, nagu ei läheks talle ta elu vähimatki korda. Koondasin tähelepanu kõrvalistele asjadele ja hoidsin hinge kinni, et me õnnelikult pärale jõuaks.

Emaga ei olnud lihtne, eriti viimastel aastatel, aga sellest hoolimata tundsin end tema seltsis rahulolevalt ja turvaliselt. Olime lähedased, sestap tunnetasin vaistlikult ta kurbuse tumedaid hoovusi ja püüdsin omalt poolt teha kõik, et neid leevendada – keetsin talle kakaod ja tõin hommikusöögi voodisse, lugesin ette päevalehte ja püüdsin kodu korras hoida.

Ema päevad kulgesid enamjaolt uneledes. Ta oli äraolev ega ei paistnud end ümbritsevat suuremat märkavatki. Majapidamisasjadega tegeles ta vaid niipalju, kui hädapärast vajalik ja veetis ülejäänud aja kas lugedes või vannis mõtiskledes. Mu ema meelisajaviiteks oli istuda meie räämas kodu kitsukesel terrassil ja vaadata, kuidas sirelipõõsad tuules kiikusid. Ta tavatses seda teha igal aastaajal ja iga ilmaga. Hoolimata jäisest tuulest, kingadele tilkuvast vihmast või lumeveest. Mõnikord olin talle seltsiks, kuid enamasti hakkas mul õige kiiresti igav ja niisama unistamise asemel riivas mu pilku sada tegemist vajavat tööd – uue puukuuri ehitamine, aia parandamine, kaevu korrastamine ja trepi valamine. Vahel kahetsesin kibedasti, et ma polnud raasukegi vanem, et kõiki neid töid osata. Ema juuresolekul püüdsin alati olla heatujuline ja rahustav. Sisimas kurvastasin minagi, kuigi eelistasin seda teha salaja ja omaette. Üks meist pidi tugev olema ja ma teadsin, et see pean olema mina. Eelkõige valmistas mulle tuska mu enese abitus ja võimetus meid ümbritsev viletsus minema pühkida.

„Ema, sul on külm, läheme sisse,“ tuletasin talle nii mõnigi kord reaalsust meelde ja laotasin talle vana villase pleedi õlgadele, kuid ema ainult naeratas mulle oma nähtamatut naeratust ja jätkas sirelipõõsaste vaatlemist.

Hoolimata ema apaatsusest oli meil teineteise seltsis tore. Me olime sõbrad ja mõttekaaslased, kellel oli võimatu ette kujutada elu ilma teineteiseta. See oli tervendav teadmine, et mu ema vajas mind niisama palju nagu mina teda.

„Siin te siis elate,“ nentis Märt.

Olin ülimalt teadlik maja ja õue viletsast väljanägemisest. Mul oli piinlik, et võõras silm näeb korralagedust, mida ma polnud suutnud ega osanud likvideerida. Koos isa lahkumisega oli jäänud kõik unarusse. Umbrohi ja võsa kasvasid kiiremini, kui ma hävitada jõudsin ning kõrvalhooned lagunesid hirmutava kiirusega, nagu oleksid teadnud, et majas korralikku mehekätt nagunii pole.

„Jah, siin me elame,“ kordasin, mõistmata enesekaitseks midagi tarka öelda. Polnud sõnu, et vabandada end välja kogu käest lastud olukorra pärast, millest mul jõud üle ei käinud.

„Kahekesi?“

„Jah.“

Märt heitis kiire pilgu kaevu ja mõmises midagi. „See vajaks puhastamist. Kraanist vett tuleb?“

„Ikka.“

„Ummistusi on olnud?“

„Mitte eriti.“

„Elekter vilgub vahel?“

„Mõnikord.“

Märt näis vastustega rahule jäävat. Ta tegi tiiru ümber maja, vaatas pooleldi pügatud hekki ja mu saamatult parandatud aiaväravat ega öelnud midagi.

„Näeme siis,“ viipas ta hüvastijätuks.

„Näeme,“ manasin hääle reipaks, suutmata ette kujutada, millal või kuidas. Võimalus, et ma oma melanhooliasse langenud ema niipea uuesti ehituspoodi saan, oli olematu.

Mingil veidral põhjusel sai Märdile harjumuseks meie pool käia. Ta tuli enamasti õhtul kella kuue paiku ja lahkus hilises videvikus, kui väljas enam toimetada ei näinud. Esimesed õhtud mässas ta kaevu kallal, seejärel vahetas majas välja kõik elektrijuhtmed ja võttis ette aia parandamise. Edasi pühendas ta mind autoremondi saladustesse. Mulle jäi mõistetamatuks, miks ta seda kõike tegi, aga arvasin, et küllap on tal lihtsalt igav.

Märdiga koos tegutsemine oli paeluv ja põnev, märksa põnevam, kui isa uue perega kusagil kohvikus sunnitud vestluse arendamine, üksteise toidueelistuste üle naermine, talviste reisiplaanide pidamine või lihtsalt niisama aja surnuks löömine.
Kui Märt oli meil, hoidis ema enamasti eemale. Esiotsa püsis ta toas ja ainus elumärk temast oli aknakardina liikumine, et meie tegemistel silma peal hoida. Päevade möödudes kadus ta võõristus siiski niipaljukest, et ta usaldas terrassile istuma tulla. Tervitasin seda muutust laia naeratusega, tõin talle suure tassitäie tulikuuma kakaod, paar ajakirja sirvimiseks ja vaatasin, et pleed oleks külma kaitseks käepärast.

„Muide, mis sellest tapeedist on saanud, mis te ostsite?“ uuris Märt minult ühel õhtul.

Kehitasin piinlikkustundega õlgu. „Ei midagi erilist.“

„Ootab abikätt?“

„Võib-olla paremaid aegu.“

„Kõige parem aeg ongi alati käesolev hetk,“ väitis Märt. „Mul on sulle kingitus.“

„Tõesti?“ olin üllatunud.

Märt sobras oma asjades ja pistis siis mulle pihku väikese pikliku karbi. „Vean kihla, et unustasite tookord tapeediliimi ostmata.“

Naeratasin. „Õigus.“

Emal toa tapetseerimise osas vastuväiteid ei olnud. Ta hoidis teelt eest, näol ükskõikne ilme, nagu ei puutuks toimuv üldse temasse. Märdi otsusekindlal pealehakkamisel edenes tapeetimine jõudsasti ja ema tuba sai õige pea kena ning värske väljanägemise.

„On ta sul alati selline?“ küsis Märt minult, kui olime lõpuks remondijäägid kokku korjanud, liimipintslid puhtaks pesnud ja trepil hinge tõmbasime.

„Milline?“ esitasin igaks juhuks vastuküsimuse.

Märt näis õiget sõna otsivat. „Äraolev?“

„Ei.“ Kaalusin, kas rääkida meie abivalmile heategijale sellest, kui elurõõmus ja teotahteline oli ema olnud enne seda, kui neil isaga tekkis mõte veel üks laps saada. Siiski pidasin targemaks vaikida ja otsustasin, et kui ema tahab, räägib sellest ise kunagi.

„Seda ma arvasin,“ lausus Märt ega pärinud rohkem midagi.

Pikapeale hakkas ema meie ootamatu külalisega harjuma ja sulas lõpuks sedavõrd, et kutsus vahel Märdi enda seltsi terrassile istuma.

„Olen tahtnud juba ammu küsida, mida sa seal näed,“ ütles Märt ühel õhtul talle ja viipas aianurgas vohavate põõsaste suunas.

„Sosinaid,“ lausus ema tõsisel pilgul.

„Kuidas, palun?“

„Sosinaid sirelites,“ täpsustas ema.

Märt muigas ja hüpitas kruvikeerajat käes. „Kahjuks puudub mul kujundlik mõtlemine. Räägi nii, et lihtne töömees ka aru saaks.“

Ema naeratas nõrgalt ja asus selgitama. „Kui me Rainiga, noh, minu eksabikaasaga, selle maja ostsime, istutasime aianurka sirelid. Need kasvasid jõudsasti ja meile meeldis vaadata, kuidas nad õitsesid, lehti langetasid ja taas nuppe ajasid. See looduse järjepidevus oli justkui meie suhte püsimise sümboliks. Ent nüüd pole mul teha muud, kui kõike üksipäini meenutada. Vahel sasib tuul põõsaid ja siis sirelid justkui sosistaks mulle millestki.“
 „Millest?“

„Kaotsi läinud õnnest,“ vastas ema valehäbita.

Märt vaikis pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl tasane ja toetav.

„Ma tean, et seda on kerge öelda, aga minevikus elamine ei päästa sind. Möödanikust tuleb lahti lasta ja ettepoole vaadata.“

„Aga kui ees pole midagi peale tühjuse?“

„Vaevalt. See on su enda fabritseeritud kujutelm, mis hoiab su mineviku lõksus ja takistab õnnelik olemast. Vahel on ees rohkem, kui me lootagi julgeme.“

Kuigi Märt seltsis pigem minuga ja oli emaga suheldes ettevaatlik, õnnestus neil viimaks jutule saada. Kuulsin oma ema lõbustatult ja ülemäära sõnu valimata lobisemas, nagu vanadel headel aegadel, ning see valmistas mulle suurt rõõmu.

Tasapisi hakkasin märkama emas toimuvaid muudatusi. Hall villane ilmetu kleit, mida ta igapäevaselt kanda tavatses, kadus kapisügavusse ja asendus märksa kirkamat värvi seeliku ja pluusiga. Ta tegi midagi oma juustega, sest need muutsid tooni ja lõid päikese käes kaunilt särama. Nii mõnelgi korral kuulsin teda Märdi seltsis naermas ega suutnud oma kõrvu uskuda.