Vaiko Eplik ja Eliit Kärdlas kontserttuuril

Reede, 20. juuli hilisõhtu.

Kärdla Villaladu. Veidralt sümpaatse nimega koht, kus villatööstusega tegelikult õige vähe tegemist. Kunagisest villalaost on nüüdseks saanud populaarne kontserdite ja muude ürituste korraldamise paik, mille ukse taga tunglevad tihtipeale rahvamassid ning kostab muusikat.

Kell on pool üksteist õhtul. Ujumisest veel pisut niiskete juustega seisan silte täis kleebitud ukse taga koos teiste muusikasõpradega, hingan sisse merelt hoovavat sooja pehmet tuult ning pean endamisi aru mõtte üle, kui tore, et ma kõigi loendamatute suveürituste kõrvalt sel ajahetkel just siia juhtusin sattuma.

Kui lõpuks ukse ees tilpnev paks riidepalakas justkui teatrilavastuse ootel eemale nihkub ja blond piletimüüjanäitsik koha sisse võtab, saab iga õnnelik pileti lunastanu kaasa plasttopsi sees tasuta sõõmu märjukest ning võib hea õnne juures hämaras ruumis reserveeritud laudade vahel manööverdades isegi veel mõne üksiku prii istumiskoha üles leida.

Aeg venib. Värvilised tuled sähvivad laes, moodustavad veidraid mosaiike, mis näivad kord taevatähtede, kord hiiglaslike maasikatena, kõlaritest kõmiseb midagi rokilikku, mis on hea, ent ükski lugu pole Vaiko oma. Mõõdan pilguga paksu paekiviseina. Ühes nurgas ripuvad kellegi kunstnikukäega tehtud värvilised joonistused, mis ootavad peale kontserti toimuval oksjonil uut omanikku. 

Teises nurgas sahiseb nõuka-aegne mustvalge televiisor, mille kõrval laiutab uunikumina tunduv grammofon ning paar päevinäinud tugitooli, mis moodustavad koos veidralt originaalse koosluse, luues omamoodi sümpaatse minevikukangastuse, justkui oleksin korraks taas lapsepõlve astunud. Aega, mil televiisor näitas vene filme ning köögist hoovas küpsetatud vahvlite õlist magusat lõhna.

Rüüpan jooki, kiikan aeg-ajalt kella ning oletan mõttes, mis kell artist üles astuda kavatseb. Eksin pakutud ajaga - 00.00 - kõigest kaksteist minutit. Täpselt 00.12 astub lavale sinises särgis ja helehallides pükstes Vaiko Eplik, vinnab kitarri kaela ning kingib publikule, keda on selleks ajaks avar ruum pilgeni täis valgunud, sooja naeratuse.

"Minus on veerand hiidlast," nendib ta ning kogu ta olekust paistab, et ta tunneb end siin mugavalt.

 Eplik räägib vähe, ent seda enam räägivad tema eest ta lood, mida saab kuulata tubli poolteist tundi, millele publik nõuab üha lisa. Kõik on kvaliteetne, sügav ja asjatundlikult tehtu, viies mõtte tahtmatult kuhugi kaugele kaasa rändama ja tekitades sooja rahulolutunde.

Eplikku vaadates ja kuulates mõtlen, et võib-olla teabki see sinises särgis mees oma rahuliku olemuse sügavuses mingit salapärast valemit, kuidas armastus võiks maailma päästa või miks elutüdimuses vaevleval Sylvestril ei tasu siiski surra.

Pargipuude tagant hoovab öist jahedust ja kell tiksub juba hommikutunde.
Selle suve esimene rohutirts häälestab ettevaatlikult oma muusikariista ning mõne aja pärast vudib üle tee siil, ise pisut heitunud, et uudishimust kantuna temaga mõne sammu kaasa kõndida söandan. Tagasi koduteel läbi valgustatud, ent magava linna viin endaga kaasa mõnusa muusikaelamuse ja natuke Epliku sisemise sügavuse tarkust.

"Armastus päästab maailma"

"Kodutee"

"Kosk"

"Sylvester otsustab surra"