Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt

Taas suvine käsitöölaat. Kõrvetavalt kuum suvepäev ja lillelistes kleitides ning pitsist päevavarjudega varustatud suvehiidlased valguvad heatujulise, lauda ümiseva massina Vabrikuväljaku poole. 

Isegi täpselt teadmata, mida ma sedapuhku siia avarale, valge ristikheina ja marielillede järele lõhnavale laadaplatsile otsima olen tulnud, kõnnin edasi. Ilmselt on see isegi midagi muud, kui esemed, mis laudadele vaatamiseks välja on pandud ja üles riputatud.

Kohe väljaku ääres püüavad pilku tahmaste põskedega tunkedes mehed, kelle vasaralöökide alt lendab õhku sädemevihma, mida ilmestab piimjas suitsuvine. Pisut eemal on vaatamiseks ja ostlemiseks laiali laotatud metallist ehistöö.

Suvekübarates prouad publikuks ja hiljem ka esinejatena murul.

Kirev laadakaup – triibukirja kaltsuvaibad, kootud sokid, linasest riidest rõõmsavärvilised õlakotid ning hulgaliselt ehteid. 

Kaunis kibuvitsapõõsas näis ajastavat oma lopsakate roosade õite õitsemise justkui selle suvise ürituse tarbeks.

Meeneks suviselt saarelt võis soetada linasest riidest Hiiumaa kassi, kes pidi rinnale tikitud teatise järgi olema täitsa kirbuvaba. Sama lugu ilmselt on puiduvankrist välja piiluva punakuuelise reinuvaderi ja muude tegelastega.

Loodustoodete lett kehakoorijaist ja hästilõhnavaist käsitsi valmistatud seepidest on kaubakülluse all lookas.

Ürtide järele maitsev tumepruuni koorikuga mõrkjas leib jättis suhu mõnusa eksootilise maitse. Märksa magusama maitse saab puuviljaleivast, mille krõbeda kooriku alt võis leida nii rosinaid, virsikuid kui aprikoositükke.

Isetehtud vahvlitel ja punastel kõrre otsa lükitud metsmaasikatel oli hea minek. Neid punaseid söödavaid pärle vaadates meenus mulle, et pole sel aastal metsmaasikaid veel proovinudki, seega sai pikajuukselise müüjanäitsikuga kaupa tehtud. 

Uue olemise saanud tumba, mille ümber on ämblikuvõrguna punutud kaunis pits ja samamoodi uue hingamise saanud iidvana kummut, mille puidupind tundus käe all soe ja sõbralik.

Haldjatemaaks nimetatud Hiiumaalt võib isikliku haldja puudumise korral mälestuseks soetada ka mõne sümboolse puidust haldjanuku või klaasist käsitööd. Jah, klaasist annab valmistada isegi kellasid.

Lõhnaseebid, justkui marmelaad...

Suviste pidustuste melu võis Kärdla ümbruses kuulda veel südaööselgi, kui mu ratta esituledesse lendas lugematul arvul rännuhimulisi ööliblikad. Sõõrmeisse tulvas metsmaasikate ja õitsvate pärnaõite lõhna.  Rannapaargu rannas on liivale süüdatud taas kõrge lõke, mis säras pimedas öös ning inimesi liikus kõikjal muruplatsil tontlike mustade siluettidena ringi. Valjuhäälditest kostab Ivo Linna igituttav soe hääl... Kogu saar näikse suveajal justkui ellu ärganud. Meri oli hõbedakarva ja kadakate vahel hõljus valge udu, millega koos jõudis üle nurme minuni kaeblik džässiviis.

Ma ei teagi, kas leidsin laadalt selles vahvas värvirõõmsas riidest õlakotis selle, mida otsima olin tulnud, ent kuhjaga igasugu emotsioone sain kindlasti.