Valik parimat luulet

Viimasel ajal olen päris aktiivselt hakanud postitama luulet, millest, mine tea, kujuneb ehk märkamatult algmaterjal esimese luulekogu jaoks.
 Huvi korral saab mu loomingu selle osaga tutvuda mu teises blogis, millega saab tutvust teha järgneval aadressil:

http://kiirisaar.wordpress.com/category/luule/

Looming on autorikaitse objekt, seega selle kasutamisel palun lisada minu kui autori nimi ja viide algallikale.
Ja tänase päeva puhul muidugi ka parimad sõbrapäeva-soovid kõigile, kellele ma ei ole veel jõudnud tervitust edastada. :)

öö enne maailmalõppu

sa magad ega kuule
kuidas langeb lumi
läbi sinkjalt helenduva une
pehmelt su päevatekile

su põrandast ajavad aegamisi
rohetavaid võrseid
lumelilled, krookused
ja üks pisut külmavõetud alpikann

sa magad ega kuule
kuidas keerleb lambikupli ümber
pakse valgeid räitsakaid
vastu su toaseina mühavad vahused murdlained
puistates põrandale
peotäite viisi roosatavaid rannakarpe
ja su uksematiile variseb vargsi
soolast mereliiva
ehmatades voodi alt lendu
parve heitunud nahkhiiri

sa magad, naeratus suunurgas
ega kuule
nähes und helgest homsest
teadmata
et see enam ei tule

Öises sajus
  

siis kui öö mähkub nagu must tekk
vaikides üle magava linna
tuleb ta kusagilt soo poolt
juuksed näole kleepunud
tahmakarva seelikuserv üle lumepuru lohisemas

õhku härmatist hingates
uidates üle lumise välja
tuledes sirava linna poole
kaotab ta poolel teel oma tiivad
ta ebaleb korraks ristmiku harjumatus liiklusjões
kõnnib möödujaile nähtamatuna
paljajalu mööda klaasiks külmunud tänavat

ta nutab teemante
ta jalajälgedes puhkevad üksteise järel õitsele
hallakarva roniroosid
ühes siseõues, põlvini lumes
jääb ta lõpuks seisma
jälgides ainiti su aknas siravat heledat sooja tuld

roniroosid ta ümber võrsuvad otse lumest
väändudes ümber aiapostide, tänavalampide
ja taamal tukkuvate kuuri katuste
roomates mööda maja kiviseid külgi
öö armutu valguse poole

lõpuks pöördub ta minekule
ja teemantitele langeb hääletult
valget kohevat lund

Meretagune

õhtune valgus
keerleb aegamisi ümber puude
maalides su tumedaile kulmudele
nähtamatuid mustreid

tõstes aegamisi pilgu
silmad sa kauguses korraga
meretagust õnne
ilu ja armastust
ning seda pooluskumatult vaatama jäädes
laskub läbipaistev naeratus aegamisi

su punaseile huulile
justkui suvelõpupäike

Ma olen raamat

sel päeval, milles lõi õitsele pimedus
muutusin ma hääletuks nagu vihm
vanaks nagu raamat
kasutuks nagu unistus

ma olen raamat
mille pealkiri põletab vargsi
su alateadvuse ääremaid
loe mind
seal tänavalampide külmas kumas
loe mind korra veel