Suur suvine Hiiumaa käsitöö- ja omatoodangulaat 2018

Hiiumaist kirjandust ja muid meeneid

Õhus on õhupalle, päev on palav

Triibu-ja ruudumustrit

Pehmest alpakavillast tooteid

Hiiumaised metsa- ja merelõhnalised käsitööseebid ning muud loodustooted

Vahvad vilditud peakatted

Pitsiservaga kindad püüavad pilku ka suvepalavuses

Hiiumaa käsitööseltsi maja, kus varjul hulk kohalikku kaunist näputööd

Popp kaup: põnevas pudelis kadaka-mündi limonaad

Aiandikaupa, siit sain kunagi mitut toredat sorti flokse, mis läksid hästi kasvama

Sõnumiga savikruusid personaalseks kingituseks

Saare huumorit: Vana mõrd on etem kui uus püss!

Pilkupüüdev keraamika

Rahvatantsu ja publikut

Lapitekkide värviküllane võlu

Baabade retrokohvik, siit saab häid kooke!

Võimalus osta sõbrale tore postkaart

Laadameeneid: Lambanahksed kindad (rege rauta ikka suvel) ja pannkoogilabidas

Kodune kassimagnetite kollektsioon. Võimatu neist sõnumiga kiisudest niisama mööda käia :)

Poolvääriskivide eriskummaline värviküllane maailm

Põnevaid leide Tallinna ja Kuressaare poolvääriskivide butiikidest.

Vikerkaarefluoriit

Apatiit ja sinine fluoriit

Roosa kvarts, lavendelametüst, mäekristall, botswana ahhaat

Suitskvarts

Sodaliit

Must turmaliin

Kuukivi, opaalkäevõru

Lepidoliit

Suviselt sädelev Saaremaa... parim võimalik puhkus

Vahel on mõni reis otsekui kingitus. Tõeline kingitus, millele mõtled palju hiljemgi eheda tänutundega. Kui peale pikki külmi päevi terendab ootamatult ainsagi pilveta soe nädalavahetus ja oled sõitmas... naabersaarele, siis mõtled tahtmatult, millas see oligi, kui viimati sai sinna satutud? Aastaid tagasi. Aga tookord oli kõik hoopis teistmoodi. Eeskätt sootuks teine aastaaeg, nädal enne jõulu. Paks lumi ja ümberringi valge kardinana vihisev tuisk, millest oli raske läbi näha. Tol korral sai samuti kaasa toodud hulk häid elamusi. Soe mullitav vesi romantilises Grand Rose spaas ja ülalt läbipaistvalt katuselt alla sahisev kerge valge lumi.

Suvise reisi õnnestumine sõltub suuresti eeskätt ilmast ning see üksainuke pilvitu nädalalõpp oli me põhjamaade tavapäraselt jahedas suves otsekui poolkogemata tõmmatud jackpot. Kõndides keset õitsvat roosiaeda, rahu ja rohelust, mõtled, kas tõesti on olemas nii erilisi kohti, millest ma seni midagi ei teadnudki. Västriku puhkemaja. 10/10 Aitüma elamuse ja fantastilise puhkuse eest!

Västriku puhkemaja

Lahke perenaise roosiaed

Suurel territooriumil oli mitmeid privaatseid puhkealasid

Meie puhkekoht, terve maja puhkaja päralt koos köögiga, kus kõik olemas

Varane hommikutund

Kuressaare

Vaade vanalinnale - kõik õitseb ja on nii korras!

Juhuslikult leitud ujumiskoht, privaatrand Sõrve säärel

Panga pangal - oli tuuline, lõputult avar ja tore

Soera praamiga Saaremaale ja tagasi

Sellest, mis minult veel sel aastal ilmumas

Ma ei kirjuta kaugeltki ainult ajakirjale, nagu siinset blogi sirvides võib-olla mõnevõrra ekslik mulje võib jääda, kuigi ajakirjas ilmuvast olen selles blogis kahtlemata viimasel ajal kõige rohkem juttu teinud. Eks sellega tegelen ju ka pidevalt, kuust kuusse, vahel isegi enda järjepidevust imestades.
Aga...

Sellesse aastasse peaks täitsa toredasti mahtuma veel kahe ilukirjandusliku teose sünd, millest olen siin keskkonnas varemgi põgusalt juttu teinud. Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, Lamantiin Lonni ja teised" käsikiri on illustreerimisel, kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" käsikiri samamoodi töös, toimetamisel. Raamatud annavad välja erinevad kirjastused. Kes ja mis, sellest lähemalt edaspidi. 

Vahel võtab kogu kirjastamisprotsess koletumalt aega. Eriti, kui suvi juhtub vahele lipsama ja kõikvõimalikud muud tegemised ja reisimised oma aega nõudma. Lasteraamat valmib talveks, sest illustratsioonide tegemisele kulubki omajagu aega. Kunstnikuvalikuga olen igatahes väga rahul ja ootan põnevusega tema pilte. Kaua läheb veel "Ella Ulrikesega", momendil jään vastuse võlgu. Hea muidugi, kui mul teid ja ennast juba mõne konkreetsema  uudisega rõõmustada oleks, aga hetkel jääb üle oodata. Praegu siis lihtsalt seesugune info.


Pilt: internet

Ilmumas on ajakirja augustilugu "Hämarate õhtute jutud"

Suveõhtud muutuvad märkamatult üha hämaramateks. Küll tasapisi, aga igal õhtul on imeväike killuke valgust vähem. Mu loodki käivad aja muutumisega käsikäes. Ajakirja augustinumbri jutud pärinevad kunstmuinasjutusarjast "Laps ja Võlur" ning kokku on neid kolm. Mingi ühise, ajakirja jaoks vajaliku kokkuvõtliku pealkirja alla viia oli neid üpris keerukas. Lõpuks siiski leidsin ühise nimetaja – kõigi mu lugude sündmused hargnevad videvikus, õhtuhämaruses. 

Läbi looduse rohelise lopsakuse kõnnivad Laps ja Võlur ning Võlur on muheda muinasjutuvestja rollis, jutustades Lapsele erinevaid lugusid, muinasjutte täiskasvanuile. Neile on tooni andvaks jõuks hämarus. Videvik, mu armastatuim aeg, mis kätkeb eneses kaugelt sügavamat väge kui lihtne päevasära, millest igaüks aru saab. Videviku ajal võib juhtuda nii mõndagi. Kerkida esile maagia või minna täide mõni ammukuhtunud unistus. Mis olekski elu, kui sellesse ei ole alles jäänud ühtegi muinasjuttu?
Üks neist, esimene, kannab pealkirja "Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis" ja on peaaegu et autobiograafiline, kuigi samas nii tugevalt allegooriline, et tõenäoliselt on lugejail täit tõde mõnevõrra raske hoomata. Aga tehke proovi.  On, mida oodata. Üks mu kunagine käsikirjade toimetaja ütles, et ärgu ma alahinnaku lugejat. Ja ega ei ole kavaski. 
"Hämarate õhtute jutud", kolm lugu ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbris. 


Pilt: internet

Kunstmuinasjutusari "Laps ja Võlur" jätkub ka augustikuus

Kunstmuinasjutusarja "Laps ja Võlur" lood, jutud täiskasvanuile,  jätkuvad ka augustikuu ajakirjas "Saatus&Saladused"."Hea kontseptsioon", ütles kunagi üks mu tuttav peakirja- ja tegelaskujuvaliku kohta. Võtta kaks nii erinevat karakterit ja tekitada nende vahele mingi omapärane sümbioos. Idee tuli õhust, nagu tekib enamik mu ideid.

Niisiis, kes on Laps ja kes on Võlur? Laps on tõsine ja täiskasvanulik väike inimene, vaatamata oma eale kaugeltki mitte lapselik. Pigem maailma ja inimesi üllatavalt hästi läbinägev. Talle on omane teatav skeptiline hoiak ja muuhulgas ka kaastundlik loomus.
Võlur on vanaisa muhe kuvand. Pikk, mustas mantlis, mõtlik ja sõbralik. Tal on varrukast puistata erinevaid lugusid elust ning inimestest. Enamasti on need nukratoonilised, sest nukruses olla teatavasti peidus märksa suurem jõud kui lihtlabases rõõmus. Oli aasta 2012 ja toona ma eelistasin kirjutada nii. Nüüd said ajakirjale pakutavad lood uue ja hõlpsamini loetava lihvi, kuna esialgne keeleline keerukus ja kunstipärane vigurdamine kippus mu enda praeguse nägemuse järgi ideed justkui alla neelama. Seega võtsin vinti vähemaks ja tegin lood pisut lihtsamaks ning lugejaile hõlpsamini manustatavaks. 

Mis juhtub siis, kui korraks olla meeletu. Omada kirge või igatsust. Kasvõi unistust. Kui petlik on unistus? Kas sellele tasub järgneda ja mis juhtub siis, kui reaalsustaju kaob. Lood räägiks justkui taimedest – võilillest, toomingast, lavendlist, valgest sirelist, kibuvitsaõiest ja teistest, kuid see on kõigest allegooria. Ikka ja jälle on tegu inimeste eksliku ja eksitava maailmaga, milles igaüks talitab oma parima äranägemise järgi. Kas see ka alati õige on ja loodetud sihile viib, on muidugi iseasi. Vähemasti on mu lugude tegelased elanud, riskinud ning ära näinud, milleni üks või teine uitmõte, valik ja tegu viia võib. Võidupärjaga pärjatud neist igaüks ei saa ning šampanjat ei joo, kuid teadlikumaks elust ning selle seaduspärasustest, sekka iseendastki, saab kahtlemata.

Septembrist alates pakun tõenäoliselt midagi muud. Sama sarja lugusid on mul mõni veel, kuid otsustasin avaldada lasta ainult paremiku. Kellele meeldib "Väike Prints", peaksid meeldima ka mu kunstmuinasjutud. 


Pilt: internet

Ajakirja kaante vahel on ilmunud kolm kunstilist muinasjuttu

Juulikuu ajakiri "Saatus&Saladused" toob teieni kolm kunstmuinasjuttu, lugu täiskasvanuile. Lillelood on täis pulbitsevat allegooriat. Mõistagi polegi siinkohal tegu mitte lillede, vaid inimestega, kelle eksitav lillevälimus varjab inimese keerukat ja tihtipeale mõtlematut loomust.
Juulilugu jutustab kolmest isevärki tegelasest, igaüks omal traagilisel moel erinev. Juttu tuleb Isekast Kibuvitsaõiest, Lahkest Valgest Sirelist ja Upsakast Võilillemehest. Üks neist otsib õnne, arvates veendunult, et teab täpselt, mis kujul see peaks tema ette ilmuma, teine annab endast lähikondsetele kõik, kuigi siiras hoolimine viib paraku kõigest kibeda hukuni ning kolmas, mõtlematu ja kerglane, paneb liialt rõhku välisele ja käib välja täiesti valesid kaarte, et vaid maailmale meeldida, kaotades seejuures iseenda.
Ilu ja traagika. Seda pakub teile seekordne suvine kirjutis. 

Katkendi leiab siit.
Pilt: erakogu. Hiigelsuure, õrnalt lõhnava õisikuga roos on Prince Jardinier, aia imeline uhkus. Istutatud vanaema mälestuseks. 

Katkend ajakirja juuliloost "Kolm lillelugu"

Juhtumisi on mul sulle varuks lugu isekast Kibuvitsaõiest," ütleb Võlur Lapsele, kellega nad koos üle nurme kõnnivad. "Tahad kuulda?”

“Muidugi,” vastab Laps.
“Olgu siis.” Võlur aeglustab sammu ja alustab.
“Suur ja õisi täis kibuvitsapõõsas kasvas vana pargi servas, kõige päikesepoolsemas küljes. Iga uue päeva hakul avas ta järjest uusi õienuppe. Nõnda sündis ühel vaiksel soojal hommikul maailma Kibuvitsaõis, kaunis ja valge nagu unistus.”
“Kõlab paljutõotavalt, nagu su petlikud muinasjutud ikka,” märgib Laps. “Ilmselt oli ta oma eluga üpris rahul?”
“Enamasti küll,” nõustub Võlur. “Ent sisimas oli Kibuvitsaõis siiski rahulolematu, nagu inimeste maailmas tihti tavaline. “Ta kulutas palju aega enese eest hoolitsemisele. Silus oma kroonlehti, sättis neid hoolega päikese poole ja niisutas kleidikest koidueelsete kastepiiskadega, et see paremini sädeleks. Ühel päeval lendas Kibuvõitsaõie lähedusse tilluke, sinise kurgualusega lind, istus oksale, silmitses teda pikalt ja uuris viimaks: “Sa hakkaks nagu pulma minema. Kas on mingi tähtis sündmus tulekul?”
“Võib ka nii öelda,” naeratas Kibuvitsaõis häbelikult. “Ma ootan õnne.”
“Õnne? Ah soo,” sädistas lind mõistvalt ega olnudki väga üllatunud. “Kuidas sa kavatsed ta ära tunda?”
“Nooh,” venitas Kibuvitsaõis. “Ma olen õnne üle päris palju mõtisklenud ja usun, et suudan teda endale päris hästi ette kujutada.”
“Räägi siis mulle ka, milline ta võiks välja näha,” uudishimutses sinise kurgualusega lind. “Tõtt-öelda pole õnn siin maailmas kuigi sage külaline ja minulgi oleks hea meel ta ära tunda, kui peaksin temast juhtumisi mööda lendama.”
“Ma olen päris kindel, et ta näeb välja nagu väike haldjaprintsess,” alustas Kibuvitsaõis veendunult. “Tal on lumivalged sätendavad juuksed, kuldsed tiivad, roosa pitskleit ja tema kingade küljes sädelevad kalliskivid.”
“Õnn võib nii ilus olla küll,” nõustus lind. “Aga mida sa teeksid, kui teda kohtama peaksid?”
“Õnn võiks mu viia meretagusele heinamaale, sinna, kus kõrges kasteheinas kasvavad unistused,” jätkas Kibuvitsaõis, “et ma saaksin neid endale taskusse korjata, nii palju kui süda lustib. Veel võiks ta mu pilvega sõitma viia, sest ma olen seda alati teha igatsenud. Ma loodan, et ta oskab mind ka tantsima õpetada ja tutvustab mind kõigile haldjatele. Võib-olla kingib ta mulle isegi samasugused tiivad, nagu tal endal on. Siis ei pruugi ma enam eales siin põõsa küljes õõtsuda, vaid võin lennata iga päev just sinna, kuhu tahan.”
“Lendamine on tõesti tore,” nentis sinise kurgualusega lind ja saputas oma väikeseid pruune tiibu. “Sa oskad oma õnne tõepoolest väga hästi ette kujutada, ilus lill. Ilmselt pole sul kuigi keeruline teda ära tunda.”
“Ma loodan ka,” naeratas Kibuvitsaõis enesekindlalt.
Sinise kurgualusega lind lendas minema ja Kibuvitsaõis jäi oma õnne ootama.
Möödus paar päeva. Need tõid endaga kaasa tuult ja vihma, mis räsis hoolimatult vana kibuvitsapõõsa lehti. Kuid Kibuvitsaõis pidas tormile vapralt vastu. Peagi koitis taas soe hommik, mil ta söandas oma valged kroonlehed vihmapiiskadest kuivaks raputada ja taas päikese poole sirutuda.
Ning äkki ilmus vana kibuvitsapõõsa lähedusse väike, hõbedaste juuste, taevasinise särgi ja heledate suvepükstega poiss, kelle kaelas helkis tilluke poolkuu-kujuline medaljon. Poiss istus Kibuvitsaõie lähedusse, napsas maast rohukõrre ja jäi seda kaugusse vaadates mõtlikult närima.
Kibuvitsaõis luuras poissi tükk aega silmanurgast ja julgust kokku võttes päris siis: “Kes sina oled?”
“Mina olen sinu õnn,” vastas väike poiss talle säravalt naeratades. “Ma tulin sind karusselliga sõitma kutsuma. Pärast võiksime süüa vikerkaarevärvi pulgakomme ja kui Tuuletaat lubab, siis ka natuke tähtede keskel lennata.”
Kibuvitsaõis silmitses hõbedaste juustega poissi umbusklikult. “Tõesti? Tõtt-öelda olin ma üpriski veendunud, sa kannad roosat kleiti ja sul on kuldsed tiivad.”
“Mul on üks roosa pluus küll, kui sulle sedaviisi rohkem peaks meeldima,” ütles hõbedaste juustega poiss ja naeratas nõnda, et ta põskedesse tekkis kaks kelmikat naerulohku.
Kibuvitsaõis oli segaduses. Ta vaikis tükk aega ja uuris siis: “Kas sa viid mind meretagusele heinamaale, kus kasvavad unistused?”
Hõbedaste juustega poiss mõtles asja üle ja tunnistas seejärel kahetsevalt: “Mul on kahju, aga sinna teavad teed ainult haldjad. Selle asemel võin ma viia su unenäomaale, kus sünnivad kõige värvilisemad ja erilisemad unenäod. Sa võid nendega hommikust õhtuni mängida, see on väga lõbus.”
Kibuvitsaõis juurdles. “Las ma arvan – sa ei saa mulle ka tiibu kinkida?”
“Tiibu? Kahjuks ei. Aga ma võin sind helepunase komeediga sõitma viia. Läheme otsime viiesabalise vikerkaare üles. See on samuti vahva.”
“Sina ei saa mu õnn olla!” hüüatas Kibuvitsaõis veendunult.
“Tõesti?” Hõbedaste juustega poiss vaatas Kibuvitsaõiele pikalt otsa ja muutus nukraks. “Kui kahju! Sa meeldid mulle väga.”
Ta tõusis püsti, võttis taskust krabisevas paberis pulgakommi, ulatas selle Kibuvitsaõiele, jättis viisakalt hüvasti ja kepsles minema.
Kibuvitsaõis pistis kommi põske ja kehitas ükskõikselt õlgu. Küll see õige õnn ka kohale ilmub, mõtles ta. Ei tasu kärsitu olla!

Kuidas lugu edasi läks ja kas Kibuvitsaõis ka oma pärisõnne lõpuks üles leidis, sellest loe ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbrist.
Pilt: internet