6.ndal augustil toimusid Põlvamaal järjekordsed kodukandi päevad, mis on kujunemas kenaks traditsiooniks kokku tuua kunagi sealkandis elanud inimesi.
Külapäevade raames oli võimalik kohalikus rahvamajas tutvuda mitmekülgse käsitöö ja vana aja esemete väljapanekuga, koolimajas avatud muuseumiga, heita pilk viikingite aega ja osaleda selleteemalistes võistlusmängudes, saada kvaliteetset nõustamist metsanduse alal, tutvuda kangakudumise tehnoloogiaga, kaasa elada kohalike neidude poolt eksponeeritud moekollektsioonide näitusele, mis kajastasid aastakümneid 50ndatest 80ndateni ja lahutada meelt ansambli „Parvepoisid“ saatel. Muuhulgas toimus kohalikus rahvamajas Põlvamaalt pärit ja praegu Hiiumaal elava kirjaniku Kiiri Saare debüütromaani „Lepatriinupüüdja“ tutvustus.
Järgnevalt mõned küsimused talle.
Miks otsustasid kirjutama hakata?
Kirjutamine on mulle alati kuidagi sobinud. Mulle meeldib end kirjasõna kaudu väljendada, see on otsekui minu viis näha ja lahti mõtestada end ümbritsevat maailma ja selles valitsevaid inimsuhteid. Üheks tõukejõuks sai kindlasti ka asjaolu, et olin oma elus alates varajasest lapsepõlvest äärmiselt palju lugenud, tohutult filme vaadanud ja kogu see minusse salvestunud informatsioon hakkas lõpuks mingit väljundit otsima. Ühel hetkel lihtsalt tekkis tahtmine teiste loomingu passiivse pealtvaatajana tarbimise asemel suhteliselt mitmekülgse ja loomingulise inimesena ka ise protsessis osaleda, midagi luua, maailmale pakkuda. Ilmselt sellest mõttest kõik alguse saigi.
Mida Sa kirjutamise juures oluliseks pead?
Kindlasti huumorit. Ma usun, et huumor võib sageli päästa päeva. Maailm ilma võimaluseta kaasinimene naerma ajada on kahtlemata märksa tühjem maailm. Nii mõnigi kord olen ka ise mõne raamatu kasuks otsustanud just sel hetkel, mil kirjanik on suutnud mu muigama panna. Ilmselt tasuks ka "Lepatriinupüüdjat" võtta eelkõige kui läbi huumori kirjutatut. Mulle imponeerib kerge absurdihõngulisus, koomilisi ja veidraid situatsioone peaks mu teoses leiduma kuhjaga. Olen täis veendumust, et kui olen suutnud lugeja naerma ajada, olen suutnud palju. Tõsist ja süngena mõjuvat kirjandust on me ümber niigi palju, samas naerda ihkame me kõik ja eelkõige ongi mu romaani eesmärk pakkuda kvaliteetset meelelahutust.
Kuidas Sa määratleks oma romaani?
Ilmselt oleks kõige täpsem sõnastus „intelligentne naistekas“, nagu üks netikommentaator tabavalt ära märkis. „Lepatriinupüüdja“ sisu pole päris kindlasti seebikalikult kerge ja pealiskaudne, vaid pigem mõtlevale lugejale, kuna olen sisse toonud päris palju eneseanalüüsi ja sisemisi arutelusid, mille käes peategelane Jette kõhklushetkeil vaevleb. Kuna mulle endale meeldib arutleda ja juurelda elu ja inimsuhete üle, teevad seda ka minu romaanide tegelased.
Kuidas tekkis romaani idee?
Romaani läbiv idee – kehavahetus – pärineb tegelikult tõsielust. Mingi aeg lapsepõlves paelus mind tõepoolest mõnda aega mõte, mis saaks siis, kui ma oleks seesmiselt ma ise, aga samas kellegi teise, vapustavalt särava, ilusa ja erilise kehas – kuidas ma käituks, toimiks, kas mu elukvaliteet muutuks seetõttu kuidagi paremaks? Kas oleksin niimoodi õnnelikum? Kas ilus välimus ja odav populaarsus ongi tegelikult kõik, mis on eluks oluline? Sel tasapinnal arutelusid leidub mu romaanis tegelikult päris palju, aidates lugejal mõista ja veenduda elu tõelistes ja tegelikes väärtustes, mis ei piirne päris kindlasti kõigest kauni kestaga.
Samas ei ajendanud mind päris kindlasti kirjutama kadedus või tegelik soov ollagi keegi teine ja märksa imelisem persoon, pigem lihtsalt üritasin koomiliste situatsioonide saavutamiseks luua vastandeid – ilus-inetu, vabameelne-konservatiivne, edukas-ambitsioonitu, ekstsentriline välismaalane, stereotüüpides kinni eesti tüdruk. Sellel tasandil andis tekitada päris palju huumorit ja elavaid dialooge.
Kas oled ka luuletusi kirjutanud?
Jah, olen küll. Panin luulet mõnda aega kirja peamiselt Tartus koolis käimise perioodil, see valmis tol ajal minus lihtsalt seesugusena valitsenud vajadusest end väljendada. Praegu ma luule kirjutamisega otseselt ei tegele, kuna proosa viljelemine tundub mulle kuidagi sobivama väljakutsena, ent kui keegi peaks kunagi minu poole pöörduma ettepanekuga anda välja luulekogu, saaksin sellega ilmselt hakkama küll. Iseasi on muidugi see, et rahvas ei loe millegipärast eriti luulet ja luule turustamine on kindlasti märksa keerukam ja riskantsem, kui proosa puhul. Samas, heal luulel oli ja päris kindlasti ka jääb väärtuslik koht me rahvuslikus vaimuvaras. Nii et miks mitte, mul pole luule kirjutamise vastu otseselt midagi.
Millisena näed kodukanti praegu, võrreldes oma lapsepõlve-ajaga?
Kindlasti tundub mu kodukant mingil määral vaiksem kui tol ajal. Paljud tuttavad on ära kolinud, loodus mõnevõrra muutunud, kunagi nii elavat saginat ja häid söögilõhnu täis koolimaja suletud, osad hooned lagunemas, osad samas ka kenasti korda tehtud. Uus põlvkond noori on peale kasvanud, kellest kõiki ma paraku enam ei tunnegi. Aga ilmselt saavad nad mind läbi mu loomingu siiski tundma, lugemishuviline kontingent kindlasti.
Samas on ka hulgaliselt positiivseid muutusi – mu koduküla on saanud kena nägusa laululava, kus toimub aeg-ajalt vahvaid üritusi. Hea on tõdeda, et seltsielu on endiselt au sees, kultuurimaja on kenasti korras, samuti on uue muudatusena saanud küla läbiv maantee kena värske pinnatud katte ja jõgi korralikult hooldatud ning ujumiskõlblik.
Muutused me ümber on paratamatud, miski ega keegi ei püsi endisena, see võib nii olla ainult mälestustes, kus kõik settibki tihtipeale meeltes värvilisema, helgema ja päikeselisemana, kuid samas olen ma inimene, kes oskab ka olevikust ja tulevikunägemuses leida helget.
Mida toredat meenub Sulle lapsepõlve-ajast?
Lapsepõlvele mõeldes meenub, et tol ajal oli seltsielu kuidagi väga aktiivne, sageli korraldati nii koolimajas kui kultuurimajas igasugu erinevaid üritusi, millest rahvas innukalt osa võttis. Alati leidus õues küllaldaselt lapsi, kellega sai lõpmatuseni mängida ja end kõikvõimalikul moel välja elada. Eredate sündmustena on mul meeles näiteks see, kuidas sai põllu peal kulda otsitud, mingi kummalise pooleldi loppis lapsevankriga mööda kraave kolistatud ja täiesti kõrist laulda üüratud, mardisandis käimise varandust jagatud, lumelinna ehitatud, mängumaja ehitamise protsessist osa võetud ja seda innukalt värvitud, jõeääri pidi jalutatud ja iga kevadet tervitatud sinilillede korjamise ja lähedastele kinkimisega. Mõnikord meisterdasime ise vibusid ja harjutasime kätt, korraldasime kummikeksu MM turniire, mis oli siis mingi üleüldine buum. Keksu mängimine käis praktiliselt iga vahetund koolis ja õhtul õue peal. See oli aeg täis mängu, seiklusi ja vahvaid ettevõtmisi.
Kas kirjutamine on Su ainuke väljund eneseteostusena?
Päris kindlasti mitte. Momendil on see küll peamine väljund, kuid huvitun ka üsna paljust muust. Näiteks on mind lapsepõlvest saadik saatnud armastus joonistamise vastu, millest arenes hiljem tõsisem huvi maalikunsti vastu. Olen periooditi päris aktiivselt maalinud, kuigi praegu ma sellega väga intensiivselt ei tegele, kuna olen veendumusel, et mitut jumalat ei ole võimalik korraga piisavalt hästi teenida, pigem keskendun ühele ja panustan sellesse maksimaalselt. Sellegipoolest on värvide maailm mulle midagi äärmiselt omast, pakkudes sügavat rahulolu ja pisut teises võtmes eneseteostust, kui kirjutamine. Samuti meeldib mulle loodusfotograafia, ruumikujundus, keraamikakunst, iluaiandus, tervisesport, käsitöö, mille kõigega tegelemiseks üritan vahetevahel aega leida.
Miks Sa oma romaani just linna-ainestiku valisid?
Iseenesest päris hea küsimus, miks üks hingelt maaplika siis ikkagi eelistab kirjutada linna-olustikust. Ilmselt sai mingis mõttes määravaks päris pikk Tallinnas elatud eluperiood, kuigi arvatavasti polnud see sugugi peapõhjus.
Romaani peamiselt glamuurimaailma kirjeldav süžee nõudis paratamatult linna-olustikku. Hoolimata oma suhteliselt suurest looduslembusest oleks mul tegelikult olnud üsna keerukas „Lepatriinupüüdjasse“ sisse tuua loendamatuid looduskirjeldusi ja edasi anda maa-elu igipõliseid väärtusi, kuna tegelaste elu-olu keerles peamiselt moe- ja ilumaalimas. Samas märkab tähelepanelik lugeja kindlasti, et peategelaste juured on sellegipoolest maalt – romaani lõpus külastab Jette oma kodukanti ja nukrutseb seal endamisi kõige kaduva üle – ta on hulk aastaid lapsepõlvekodust eemal olnud ja märkab, et sealne olustik on paljuski muutunud. Kuigi Jettes valitseb selgelt läbikumav igatsus end kodukandis koduselt tunda, ei leia ta enda jaoks lapsepõlvekodust ühtegi pidepunkti ja pöördub sama nukrana linna tagasi.
Aga kahtlemata tahaksin edaspidi kindlasti ka mõne romaani kirjutada maa-ainestikust. Ma pole sugugi arvamusel, et ainult linnaelu kajastamine „müüb“ , kogu glamuur ja sära on ainult sinna koondunud ja kogu elu pöörlebki suurlinnades. Pigem on minu puhul tegelikult vastupidi, mu isiklik sümpaatia kuulub hoopis maarahvale.
Kas Su praegune elupaik Hiiumaa on millegi poolest parem kui mandri-Eesti?
Ma otseselt ei eelistaks üht kohta teisele. Põlvamaa on mu kodukant, ma olen inimene, kes väärtustab üsna suurel määral oma juuri, minevikku, lapsepõlve, selles mulle olulisena olnud inimesi ja seda ei muuda miski. Kodukandi leival on parim maitse, mida ma tean, ja kohaliku tuttavliku võru murraku kuulmine paneb mu mõttes alati naeratama.
Samas, kirjutamiseks on Hiiumaa kahtlemata suurepärane koht oma vaikuse, rahu ja saareidülliga, mulle sobib saare keskkond ja ma tunnen end Hiiumaal igas mõttes hästi. Hiidlased on mind kenasti omaks võtnud ja hingelt on ilmselt minus ka midagi hiiupärast – mulle meeldib Hiiu käsitöö, Hiiu huumor ja inimeste lahkus. Samuti pakub saart ümbritsev meri kuidagi mingit kummalist eraldatust ja turvalisust – suved on siin meeldivalt pikad ja soojad, kuna meri püsib kaua soe, talved samas pehmed ja ilma külmade tuulteta, millega mul Tallinnas suhteliselt raske harjuda oli.
Nii et ma ei söandaks otseselt öelda, et üks koht on kuidagi parem, kui teine. Võib-olla võiksin ainult niipalju väita, et suurlinn ei ole päris kindlasti see koht, kus ma alaliselt elada tahaks.
Miks Sul kui Eesti autoril on raamatu tegelastel välismaised nimed?
Romaani tegelaste nimede väljamõtlemine on mulle õigupoolest alati üks paras peavalu olnud. Olen soovinud, et nimed oleks midagi erilist ja meeldejäävat, mis ei korduks igas teises teoses, mida ma lugema satun. Christiani nimi oli algusest peale olemas, ta tundus kuidagi väga õige. Jette ja Justine tulid ilmselt sellest, et mul on seletamatu tõmme J-tähega nimede poole. Aga, kahtlemata, üsna õige soovitus. Kuna vanaaegsed nimed ja üldse kõik vanaaegse ainestikuga seonduv on mulle tegelikult üsna meelepärane, tahan kindlasti edaspidi sisse tuua mõne vanaaegse ja, miks mitte, ka eestipärase nime.
Kuidas näeb välja Su kirjutamisprotsess? Kas planeerid kaua, enne, kui midagi kirja paned?
Ma ei juurdle kunagi kuigi pikalt, pigem kujuneb kõik kirjutamise käigus iseenesest ja kuidagi väga loomulikul viisil. Ma võin küll tihtipeale midagi valmis mõelda, aga kirjutades tulen sageli märksa paremale ideele ning lõppkokkuvõttes on mul endalgi põnev, kuhu suunda mu teos tüürib. Viivi Luik arvas sellest nõnda, et hea raamat pidadagi ennast ise kirjutama.
Tõtt-öelda on kirjutamisprotsess lausa suurepärane tunne – luua enda väike mikromaailm, kus ainuisikuliselt mina olen dirigent ja kuningas – võisin paigutada oma käsikirja just seesugused tegelased, keda tahtsin, panna nad rääkima ja tegema, mis iganes pähe tuli, see oli tõepoolest päris kõikvõimsaks tegev tunne. Mõned situatsioonid kujunesid mu meeltes nõnda elavaiks, et vahel tundus mulle, nagu oleks mu loodud tegelased ka päriselt olemas.
Millised on edaspidised plaanid raamatumaailmas?
Kahtlemata oleks selleks soov jätkata kirjutamisega ja lasta uuel käsikirjal trükivalgust näha. Kuna mu esimene romaan osutus vastu igasugu isiklikke ootusi suhteliselt menukaks, soovin kindlasti end selles valdkonnas edasi teostada. Parim kingitus minu jaoks on tunnetamine, et mu kirjutatu puudutab lugejaid, läheb neile korda, et nad leiavad mu teosest enese jaoks midagi, mis paneb neid kaasa elama, kaasa mõtlema, muudab nende päeva kuidagi paremaks. Üks kõige toredamaid hetki on minu jaoks kindlasti positiivne tagasiside, pühenduste kirjutamine, isiklik kontakt lugejaskonnaga.
Mulle pole oluline kuulsus, pigem võtan kõike eneseteostusena selle sõna kõige paremas ja meeldivamas mõttes.
Mis on Su raamatu „Lepatriinupüüdja“ sõnum?
Primaarne pole mitte ilu, väline hiilgus, odav populaarsus, kaasinimeste kadedus ja imetlevad pilgud, vaid eneseteostus, enese leidmine, ära tunnetamine, milleks ja mida tegema ma siia ilma olen sündinud ning panustada sellesse kogu oma energia. Päris kindlasti pole arukas ihaldada maailma, millesse me tegelikult ei kuulu, pole mõtet püüda olla keegi, kes me tegelikult ei ole. Sedasi riskime lihtsalt enese „mina“ kaotsiminekuga.
Pigem väärtustada end sellisena, nagu me oleme, kasutada maksimaalselt ära anded ja oskused, mis loodus meile andnud on ja seda parimal võimalikul viisil.
Ainult sellel tasandil on võimalik kogeda tõelist rahulolu ja leida elust see, mida otsimas oleme.
