Nii nagu romaan vajas nime, vajas nime ka peategelane. Eesnimevalik – Martin – oli tegelikult üsna juhuslik, lihtsalt üks kena mehenimi. Kuna ta kõlas suhteliselt hästi ja mõjus loomulikuna, ei hakanud ma selle üle kuigi pikalt juurdlema. Korraks kaalusin ka Martenit, aga jäin lõpuks siiski Martini juurde.
Muidugi polnud mu romaanil esialgu üldse mingit pealkirja olemaski, see tekkis alles kusagil kirjutamise esimeses veerandis, nagu kõik, mida teen, kujunebki pigem protsessi käigus, kuna nõnda tundub ka tulem märksa sobivam.
Tõtt-öelda polnud sellele romaanile pealkirja väljamõtlemine sugugi lihtne. Kuna teoses on seos rohelise värviga, siis polnud ka peategelase perekonnanimi Green (tõlk. „roheline“) – sugugi juhuslik. Tegelikult tekkis see seos isegi märksa hiljem. Algne idee pärineb tegelikult hoopis ühest loost, mis mulle niivõrd meeldis ja mida kirjutamisprotsessi ajal kuulama sattusin, et sidusin selle oma romaaniga ja alles siis lõin seose rohelise värviga.
Green Sun – Simplicity. Kellele selline rahulikum meditatiivsem muusika meelepärane tundub, võib samalt esitajalt veel lugusid otsida, mõned neist peaks päris head olema. Igatahes sobis taoline muusika kirjutamise kõrvale taustaks suurepäraselt.
Algselt kaalusin ka versiooni „Rohelise klaasikillu juhtum,“ kuna see kõlas nagu üks tõeline kriminulli-sarja kuuluva romaani pealkiri. Kuid kuna ma oma teost siiski otseselt kriminaalromaaniks ei liigitaks, ei tundunud see siiski päris õigena, kuna ta mõjus minu meelest liiga ilutseva ja ilmselt ka halvasti meeldejäävana. Seega otsustasin pealkirjas ära mainida peategelase nime ja nii saigi mu teine romaan nimeks „Martin Greeni juhtum," mis peaks juba iseenesest tekitama uudishimu, mis selle Martiniga siis õigupoolest ikkagi juhtus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar