Heade Mõtete Koht

Vahel meeldib mulle sattuda Heade Mõtete Kohta. Tee sinna ei kujuta sugugi mõõtmatuid eksirännakuid tundmatusse või eluohtlikku kulgemist kuhugi ebamäärasesse lõpmatusse. Kõigest mõniteist kilomeetrit Kärdlast Suursadama suunas, mööda rataste all krabisevat kruusateed, õitsvaid või siis parasjagu marju kandvaid kibuvitsu täis külvatud mere äärt pidi edasi, läbi vargsi okkaid ja käbipuru poetava, samblase segametsa, päris neeme tippu välja.

Paik ise loob tahtmatult illusiooni täielikust eraldatusest. Keset kadakast maanina kõrgub kellegi osavate käte poolt valmis meisterdatud vaateplatvorm, mille sügistuultest ja vihmadest kergelt hallikaks tõmbunud puitpõrandal mängleb endiselt soe suvelõpupäike. Tuul sõrmitseb üle ääre kummarduvaid, tuule rütmis vastu palke kopsivaid, vargsi üha punavamaiks tõmbuvaid pihlakaid. Ümberringi laiuv sinkjalt sillerdav meri on vaikne, tuuletu ja enamjaolt hõbedakarva. Vahel ekslevad lahele luiged, käitudes nõnda, nagu oleks siiakanti sattunud inimene pigem haruldus kui igapäevanähe. Vahel tabab silm kauguses mõne üksiku tegusalt törtsutava paadi, mis peagi kuhugi kaugusse silmist kaob.

Mööda kitsast, kergelt liivast jalgrada edasi kõndides, kadakate rohekad sõrmed mõlemalt poolt leebelt käsivarsi kriipimas, naksuvast trepist üles sammudes ja end pikal päiksesoojal puupingil istuma sirutades ei erista mu kuulatav kõrv sageli ainsatki heli, kõigest vaikus – parim meloodia puhkust ja põgusat omaette-olekut otsivatele meeltele.

Olen siia sattunud enam-vähem igal aastaajal – nii kevadises jaheduses, lõõskavas suvepalavuses peale ujumist, süngelt tormlevas sügistuules, mil ümbrust niisutab hall uduvihm, sulatades maa ja taeva piiri märkamatult üheksainsaks, silmapiiri kohal rippuvaks läbipaistmatuks eesriideks, korra isegi jääkülmal talvisel, kiirelt hämarduval õhtupoolikul. Olin tookord ettenägelikult kaasa võtnud termose kuuma teega ja pakkinud karpi kaasa koogi. Tol õhtul sattus olema selline torm, et tuul ähvardas termose laualt minema pühkida, rääkimata kohvitopsikutest või teelusikatest, ent valitsev meeleolu oli super ja kuum jook andis mingi täiesti ootamatu soojaimpulsi, mis püsis veel hulga hiljemgi meeles äärmiselt eriskummalise kogemusena. Hetk, mis oli kõige ehedam rutiinimurdmine, välja astumine argipäeva hallusest, lihtsalt, et korraks teha midagi tavapärasest sootuks erinevat. Ilmselt oli see parim õhtupoolik mu tollases talves üldse.

Vahel polegi rahuloluks midagi enamat vaja, kui lihtsalt vaikselt istuda, tunda pihu all sooja, karedavõitu puitu ja vaadata ainiti kauguse poole, mis on alati isesugune. Mõnikord värvub metsa tume viirg sügavroheliseks, mõnikord udujaks halliks, vahel lausa mustjaks. Samuti on meri sageli isetooni. Isegi kadakad ei tundu kunagi päris samad, justkui püsiks kõik me ümber pidevas liikumises ja muutumises.

See paik näib olevat laetud mingi sootuks isesuguse energeetikaga, mis tuleneb ilmselt looduse erakordselt jõulisest lähedusest, mille loovad üsna lihtsad elemendid – vaadet kolmest küljest piirav meri, vee soolakas, üpris isemoodi maiguga lõhn, valgust tagasi peegeldav laotus ja endaga olemise rahu, mida näib hoovavat igast puidupoorist.

Heade Mõtete Paigas pole võimalik end kunagi halvasti tunda. Nii mõnigi väärt idee romaani edasi kirjutamiseks on mul tekkinud just siin.

Soovin teile kõigile ilusat suve lõppu ja olen äärmiselt meeldivalt üllatunud, et teid nii palju mu blogi lugema on sattunud! J Uuel kuul tahaksin siis edasi rääkida „Martin Greeni juhtumist“ ja kajastada ka muud põnevat ja informatiivset.