Selle kevade sünnipäevahetki

Kummaline lugu selle sünnipäevaga... tasa ta tuleb ja sama vaikselt läheb. Nagu külaline, kes korraks sisse astub ja kelle kohalolu õieti ei märkagi. Hommik tõi endaga kaasa sulnist kevadesooja, pani päikese jalgteel sillerdama, meelitas õunapuude külge riputatud lilleampleid lõhnama ning oma värvidega pilku püüdma. Hele violetne, lavendlikarva toon näib olevat selle suve värv, miks ma muidu seda kõikjale enda ümber leian. 

Selgelt tuntavat soojust oli kadakate külje all end õitsema laotanud nurmenukkude õites ja üle tee lennanud kollaste liblikate tiibadel. Musträstas kodutoomingapuul rõkkas linnule omase muretusega laulda, olles kõigest sõrmesirutuse kaugusel. Peenral on end puhkema ajastanud punakirja priimulaid kui ka hõbedavärvi hüatsinte. Tulpide nupud on juba sõrmeotsa suurused. Sellised need kevadelapse sünnipäevad enamasti ongi - toomingates on varjul õrnrohelist, metsaaluseid katavad ülaste ja hiliste sinilillede värvilised vaibad, õhus on tuult, looduse puhkemise lõhna ja pajuurbade kullatolmu.

Aasta on kulgenud kiiresti nagu linnutiibade lend, tuues endaga kaasa nii tuttavat ja harjumuspärast kui ka sületäite viisi uut. Ega seda uut pelgama peagi, kuna enamasti on see kõigest käesirutus heale ja edasiviivale. Sammhaaval toob aeg meist igaühele juurde elamise tarkust, oskust märgata ja väärtustada ainult tõelist ning ehedat. Mida püüda ja millest kinni hoida taibata. Kõik vana ning harjumuspärane, mis alles, võiks jätkuvalt püsida muutumatu. Inimsuhted, mõned kirjutamise-alased sissekõnnitud ja tuttavad rajad, millel kulgemine jätkuvalt rõõmu ning eneseteostust pakub. Milleta justkui enam ei saagi. Ega seda teagi, mis vägi üha kirjutama ajab, aga see on justkui kulgemine tuttaval ja turvalisel metsateel, mis õitsetab kahel pool kätt ohtralt silmailu, pakub rõõmu kaasteeliste mõttelisest toest, inimsuhtlusest ja iseolemise iseäralikust rahupakkuvast viisist. Kevad on ärkamise ja iseenda märkamise aeg. Ka inimtaimele, kes end sõnade maailma mugavalt sisse on seadnud. 

Tänast päeva saadavad kingitud kaardilt leitud read:

Pajuokste hõbetuled
üle kraavivee...
Kuigi ammu tead, mis tuleb - 
see ei ole see!
Kuigi tead, et tuleb kevad,
pungad maas ja puus
omakeeli sosistavad: 
kõik on uus, on uus...

Kõik saab uue jõu siis,
kui on läinud jää.
See, kes praegu üles tõusis,
paigale ei jää - 
kõrgusesse, endast ette
kipub elav vaim.
Uusi juuri maasse, vette
ajab iga taim. 

Aitäh kõigile õnnesoovijaile! 
Luuletuse tekst: Leelo Tungal
Pilt on tehtud Säärenina-kandis

Hiiumaal, 2015. a.

Eeltutvustus novellile "Kolm kuud keldris"

Mets. Mets. Mets. Nii palju metsa. Vist on juba sügis. Kas ma olen tõesti vangis veetnud terve suve? Jooksen, jooksen, kuni ei tunne enam oma jalgu. Ta on mul kannul.

Ärkamine saab olema imelik

Võeh. Siin ma siis olen. Mis põrgu koht see ometi on? Laest tilgub midagi. Tilk-tilk. Mis see on? Näeb välja nagu vedel hapupiim. Vastik. Voodi on kitsuke ja muhklik. Kohe kindlasti pole see minu voodi. Veider madal trepp viib ukseni. Nurgas seisab hunnik toole. Kas oli mingi pidu ja ma ei jõudnudki koju? Ei-ei. Ma oleks nagu suurde kolikambrisse sattunud. Kuigi kõik mu ümber on räämas ja lagunev, on mind valvav uks uus ja tugev. Kõvasti suletud. Ma tean. Käisin mitu korda katsumas. Mispärast see lukus on?

Mees. Mingi võõras imelik mees. Jajaa, ma mäletan sind küll. Mees pargist. Naeratuseks kaarduv suu ja hallid hambad. Miks me siin oleme? Tõi mulle padja. Ma ei taha su patja, tolgus. Mis paneb sind arvama, et mul su patja vaja läheb? Ütle parem, kus mu käekott on? Ja telefon? Siin pole nagunii levi, lausub mees. Veidra rahuga, mis mind ärritab. Mis kummaline koht see on, kus levi pole? Igal pool on levi. Mees võtab istet ja räägib midagi, aga ma ei saa ta jutu mõttest aru. Kõigepealt jahub oma koerast. Siis emotsioonide peegeldamisest. Inimesed peegeldavat vastu täpselt sedasama emotsiooni, mida oled nendega jaganud, väidab ta ja naeratab mulle. Mine põrgu! Mul on savi su penist ja su emotsioonidest! Ma ei kavatsegi vastu naeratada. Lase mind nüüd koju, eks? Mees ei tee mind kuulmagi. Uks sulgub. Padi jääb toolile vedelema.

Ikka veel see nõme tuba

See polnudki siis unenägu? Raske on meenutada, kaua ma siin lamanud olen. Päev. Paar. Võib-olla isegi kolm. Kella ei ole ja ajataju kipub hägustuma. Äkki mind otsitakse? Vaevalt. Paras tragöödia, kui vähe läheb meie riigis üks kaduma läinud isik teistele korda. Pealegi selline tähtsusetu nagu mina. Lastekodulaps. Põgus Õhtulehe-uudis, lugejate kerge närvikõdi, paar saamatut politseireidi ja kogu lugu. Oledki unustatud.
Pean üritama end siin mugavamalt tunda. Kes teab, kauaks jääda tuleb. Katsun veelkord ust. Lukus mis lukus. Toore jõuga ei tee selle kallal midagi. Üle põranda sibab hiir. Hüppan kiljudes voodile. Hiirel on pentsik valge sabaots. Loomake jõllitab mind rabatuna vastu. Sama eksinud ja arg nagu ma isegi.
Mees käib mind päeva jooksul vaatamas. Mitu korda, nagu kardaks, et võin muidu haihtuda. Tuleb ja istub alati ühele kindlale toolile, mis asub minust umbes kahe meetri kaugusel. Tool on vanamoeline, punase katteriidega ja räbaldunud. Säärane, mida kohtab vaid pööningutel või vanainimeste elamistes. Mees pole kuigi vana. Kolmekümnene või midagi sinnakanti. Pruunid juuksed. Pikk, kõhn. Tavaline tüüp. Vist venelane. Vahel ei räägi ta pikka aega midagi. Põrnitseb ainiti enda ette, nagu vaevaks teda miski. Vahel vaatab mind. Pika veidra pilguga. Õnneks ainult vaatab. Toob süüa ka. Küsib, mis mulle maitseb. Ta võivat kõike valmistada. Või veel. Vaevalt küll, et sellist õunapirukat, mida meile lastekodus pühapäeviti pakuti. Mis isu siin olla saaks? Näkitsen niisama. See ei meeldi talle eriti.
Hiljem katsun läbi kõik taskud, et leida midagigi, mis mind põgenema aitaks. Kõik mu asjad on see neetud mees ära võtnud. Kõigest kommipaber ja eurone münt. Seda pole just palju. Ainsad tõendid, et olen kunagi pärismaailma kuulunud ega sündinudki keldris kartuliiduna. Otsustan magada, aga uni ei tule.

See film...

Mees küsis minult täna, kas ma olen näinud seda uut filmi silmadest. Ma ei teadnud. Pole just kuigi palju filme vaadanud. Ütles, et vaatab palju. Isegi väga palju. Muud ei teekski, kui vaataks filme. Need olla nii tõelised. Palju tõelisemad, kui elu. Rääkis mitmest filmist, mis olid talle muljet avaldanud. Imeliku kirega, nagu oleks ise režissöör. Filmid ei peaks nii hullult korda minema, et kaotad sideme reaalsusega. Ma polnud neist ühtegi näinud. Väitis, et mul olla just sellised maagilised silmad, nagu filmitüdrukul tema lemmikfilmist. Seepärast ta mind märkaski. Neetud silmad. Tegid mu psühhopaadi märklauaks.

Ma vihkan seda tuba. Kõige enam tunnen puudust päikesest. Sellest, et ma ei saa aru, kas on öö või päev. Vahel magan, kuid mu uned on heitlikud ja täis painajaid. Ehmatan end tihti ärkvele ja kardan iseenda hingetõmbeidki. Väljast ei kosta ainsatki häält. Isegi mitte koera haukumist. Ilmselt olen mingis täielikult eraldatud kohas, inimasustusest eemal. Keldris võib-olla, kuigi õhk pole otseselt rõske. Ehk on siin mingi ventilatsioon, ent ma pole seda märganud.
Kontrollisin täna sentimeeterhaaval üle kõik toa seinad ja põrandad, lootuses leida mõnda luuki, pragu või nõrka kohta, mille kaudu endale pääsetee uuristada. Kõik asjata. Seinad on tugevad ja kindlad, luuki pole. Tõbras on oma perversse plaani hoolikalt läbi mõelnud ja ruumist täiusliku vangla teinud. Kas mul tulebki tõesti igaveseks siia jääda?
Igavik tundub selles kontekstis hirmutav.

Dialoog hiirega

Vahin toa pragunevat lage ja kujutlen, kuidas mu eakaaslased gümnaasiumi lõpetavad, tekleid hurraa-hüüete saatel õhku heidavad. Need moodustavad korraks pilkupüüdva lillat värvi vihma ja potsatavad siis maha. Naer. Kallistused. Lillesülemid. Rõõmsad näod. Hetk, mille nimel pingutasin ja milleni jõudmist tervelt kaksteist aastat ootasin. Viiv, mis jääb mul selle filmihullu tõpra tõttu nägemata. Mu aju maalib kujutluspilte, kuidas mu klassikaaslased abielluvad, lapsi saavad, edasiõppimise plaane teevad. Perega pühapäevaväljasõite korraldavad. Bridžiklubides aega surnuks löövad. Uusi autosid ostavad. Mina aga olen siin. Selles määrdunud seinte ja kunstvalgustusega toas, mille ühest nurgast tilgub jäledat löga. Maailma poolt unustatud ja tähtsusetu. Käisin täna peeglit otsimas, et näha, kas olen üksildusest juba halliks läinud, kuid siin pole ühtegi asja, millega võiksin end või teda vigastada. Rääkimata mingisugusest peeglist, mille teravaservalisest killust endale relv teha. Ettenägelik tõbras. Suudaksin talle killu kaelaveeni suruda küll. Läheks enesekaitsena kirja. Süüdi ma ei jääks.
Küllap tal oli see juba ammu plaanis. Mõni gümnaasiumitüdruk ära lohistada. Ärge minge võõrastega kaasa! Ärge minge kaasa, tahaksin nüüd üle kooliõue ruuporist kõigile karjuda. Aga hoiatus oleks kõigest tagantjärele tarkus. Mu häält ei kuule peale mu enese ning valge sabaotsaga hiire keegi.

Täispikka lugu saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbri paberväljaandest, mis ilmub uue kuu alguses. 

Foto: DBM

Novell "Öö surnute aias" ajakirja veebiversioonis

Loe katkendit minu aprillikuu müstikapõhisest novellist "Öö surnute aias" ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaandest, mis jätkuvalt postitab mu täispikki lugusid, sekka ka katkendeid. Täismahus lugu loe ajakirja paberväljaandest.

Lühidalt veelkord sisust:

Ühel pimedal ööl näeb peategelasest nooruk vana kiriku aias veidrat helendavat tüdrukut. Kiriklas, kus pole aastakümneid jumalateenistust peetud, süttivad korraga tuled ja õuele hakkavad voorima tumedasse riietunud kooljalikud inimesed. Otsus peletiste ballist osa võtta sünnib käigult, millesse peategelane kaasab ka oma iroonilisevõitu sõbra Siimu, kes silmamoondusi ei usu. Kas vägitükk ka hästi lõpeb, või läheb see elu maksma, selgub alles hiljem.

http://www.saladused.ee/-surnute-aias

Foto: veeb

Pisut lähemalt peagi ilmuvast novellist "Kolm kuud keldris"

Olen nii mõnigi kord mõelnud, mida võib tunda ohver, kes leiab end pärast ärkamist ootamatult ahtakese nelja seina vahelt, võõras paigas, üksipäini, lukustatud ukse tagant ja teadmatuses. Peas kumisevad ähmased sündmused eelmisest päevast, peol viibimisest ja mingist mehest. Võõrast mehest. Mehest, kes... Edasi tuleb mälulünk. Tühjus. Teadmatus, mis hakkab üha enam rõhuma. Sellises situatsioonis on tavaliselt kaks valikut: kas alla anda või lasta ellujäämisinstinktil käivituda ja leida põgenemistee. Lugu inimlikust nõrkusest ja samas ka tugevusest.

Maikuu lugu ei ajendanudki mind tegelikult kirjutama mitte koolitüdruku mõistatuslik kadumine, vaid üks film, millel tegelikkuses polegi otsest seost selle temaatikaga. Mind köitis filmis "I Origins" hoopis üks kõrvaline fakt - naispeategelase iseäralik ja harvaesinev silmavärv. Kasutasin seda ka enda jutustuses, kuigi mu lugu on sootuks teiseteemaline.

Mis paneb võõrast meid märkama? Ilu, ebatavalisus? Miski, mis massist eristab ja tähelepanuväärseks muudab. Seda on nimetet filmis palju. Valguse ja varjude võluvat mängu. Suurepäraselt edasi antud igatsuse tõlgendust, mis sunnib vahel kummaliselt käituma ja vaistule järgnema.
Kui Ilu kohtub Teadusega, on mõlemad lummatud. Eri arusaamad ja maailmavaated küll põrkuvad, kuid leiavad sellegipoolest viisi koos edasi eksisteerimiseks. Üüratu armetus, vastandatuna üüratu igatsusega, valgus vastandatuna pimedusega. Sellised asjad on teinekord väga mõjusad. Sõnaga, film oli suurepärane inspiratsiooniallikas, et kirja panna maikuu lugu "Kolm kuud keldris."

Katkend novelli lõpust:

Millegipärast vaatasin isegi ära filmi, millest mees mulle mu vangipõlve jooksul alailma jahvatas. „I Origins.“ Silmad. Jah. Õnnetuseks on mul filmitüdrukuga tõepoolest sarnased silmad. Mitmevärvilised ja kuldseid täppe täis. Silmad, mis jäävad meelde. Ma ei teadnud, et mu ainulaadne eripära võiks saada mulle hukatuseks. Nagu ma ütlesin, pole me keegi kaitstud psühhopaadi väärastunud igatsuse eest ja eales me ei tea, mis ta tähelepanu köita võib.
Ma ei lahku kodust enam kunagi ilma päikeseprillideta.


Vaata ka treilerit: 

Pilt pärit siit.

Veel sel aastal näeb trükivalgust minu uus lasteraamat

Rõõmu tegevat uudist on hetkel veel niipalju, et momendil on allkirjastamisel leping minu uue lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" väljaandmisest raamatuna. Käsikirjale panin punkti jaanuarikuus ja uus lasteteos näeb trükivalgust veel selle aasta jooksul. Selle endale avaldamiseks saanud kirjastuse nime jätan hetkel veel enda teada, aga soovijaid oli päris mitu.

Hetkel mõne sõnaga eelinformatsiooniks niipalju, et teos viib lugeja sarnaselt Keteriini lugudele taas lapse fantaasiaküllasesse sisemaailma, vastu rohketele seiklustele ja katsumustele, rääkides ühtlasi ka sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu ja vajalikuna.

Foto: veeb

Lugu sellest, kuidas ma näidendit kirjutasin

Nädalake tagasi panin punkti oma näidendi käsikirjale "Jõetüdruku needus" ja saatsin ära. Käsikiri valmis kahe nädalavahetusega ja on ligikaudu 30 000 tähemärki pikk. Tegelasi, kelle kaudu sündmus lavale tuleb, sai kokku 21, millele võivad vajadusel lisanduda mõned tantsulised osatäitjad. 

Tagasivaatavalt tunnen loomulikult rahulolu, et ühe kirjatööga taas õnnestunult maha sain, kuigi esialgu tundus see veidike suur tükk, mille olin heauskselt hammustanud. Kas ma suudan genereerida piisavalt hea teksti, mis oleks lakooniline, sündmustikku kiirelt edasiviiv ja üheaegselt kümneid inimesi korraga tegutsema panev, ühtlasi ka meeldejääv, kuna inimesed peavad olema suutelised teksti pähe õppima? Näidendi esitajate seas on täiskasvanute kõrval ka lapsi, kelle võimekus ja lavanärv võivad olla väga erinevad. Kõik need küsimused ei trüginud mulle esiotsa muidugi pähegi, kui rõõmsameelse nõusoleku andsin, sest uued väljakutsed ja enda kirjandusliku võimekuse proovilepanek on mulle alati meeldinud. 

Küllap kõige ebamugavamad olidki need hetked, mil ma polnud veel kirjutama asunud, kõigest juurdlesin teema ja kirjutamissuuna üle. Teatava omapärana on mul kirjanikuna kõige võimatum täit sündmustikku enne valmis mõelda ja alles siis kirjutama asuda. Vajasin kirjutama hakkamiseks pigem ühtainust inspiratsioonikübet, mingit nägemust, mis oleks piisavalt ere ja kandev, et mõte hakkaks tööle ja asuks järgnevaid sündmusi looma. Arvutist eemal, hoopis teises keskkonnas, oli see visa, peaaegu võimatu tekkima. Seetõttu olidki need mõned nädalad enne kirjutama hakkamist kõige keerulisemad, kuna mul polnud aimugi, mida, milleks ja kuidas. Kuid kakskümmend ja enamgi inimest lootsid mulle ja ma ei saanud neid alt vedada.

Legendid, pärimused, muisendid. Tahtsin neid mingit moodi au sisse tõsta ja tänapäevastada, samas nendega otseselt sinasõber olemata. Kõik eeldas loomulikult eeltööd, raamatukogu külastamist, lugemist.
Aeg? Seda on alati vähe. Vajalikku aega tuleb lihtsalt tekitada millegi muu arvelt. Vabal nädalalõpul võtsin kätte Aime Maripuu jõeteemalise jutukogumiku "Jõgi ei peatu kunagi" ja hakkasin lugema. Paar ideed jäi sealt kohe silma, kuid lugu ennast veel polnud. Tekkis kõigest paari üksikut mõttesähvatust, mis mind eriti ei veennud ja kirjutama ei inspireerinud.

Mingil viivul, kui mõistsin, et mul lihtsalt pole reaalset aega kõhklustega võidelda ja kirjutamist üha edasi lükata, vaid tuleb tööle asuda, see ka tuli. Vaimusilm manas silme ette tantsuringis keerleva lõbusa sünnipäevaseltskonna, mille üle jäin pisut pikemalt mõttesse. Sünnipäev? Miks ka mitte? Samas pidi aines saama legendidepõhine. Ma ei suutnud esimese hooga meenutada ühtegi sünnipäevaga seotud legendi. Kas neid muistsel ajal üldse peetigi? Ja kui, siis mis moodi? Tahe minna tänapäevasemat teed ja jääda truuks tuttavale, harjumuspärasele kirjutamissuunale ja -eelistusele ilmselt mu päästiski. Legendid elavad me keskel ka tänasel päeval ja miks mitte neist mõni pisut kaasajastada, tänapäeva üle tuua?

Nõnda saigi näidendi alguspunktiks ühe peategelase, Maarjaroosi kirev ja meeleolurohke sünnipäevapidu, millest võtab osa kogu Pühajõe ehk Võhandu jõe ääres elutsev rahvas. Lugu ongi kirjutatud pühenduseks kogu Võhanduveere rahvale, tänapäevane ja kaasaegne, hoides samas elus ka muistseid legende ning nende sõnumit tänapäeva inimesele.

Esimesel vabal nädalavahetusel kirjutasin kümnetunniste tsüklitena, tundes elevust ja vaimustust nagu ikka iga uue loodava alguses. Enamasti ongi kõige viljakam aeg uue käsikirja juures paar esimest päeva, mil mõtted on uued, värsked, võimalikke tegutsemissuundi hargneb peas palju ja jaksu on piisavalt. Mustand sai enam-vähem valmis kahe ja poole päevaga. Järgmisel nädalavahetusel andsin käsikirjale keelelise lihvi ja kohandasin teksti päheõppimiseks sobivamaks.

Näitetrupp "Pungad" alustab õppimisega juba maikuus ning on igati optimistlik, et 1. augustil jõuab näidend "Jõetüdruku needus" Võhanduveere kodukandipäevade suurte pidustuste raames ka lavale. Käsikirja üks eksemplar jääb Leevi kooli muuseumile. Kuigi on tehtud ettepanek anda näidend välja illustreeritud raamatuna, esialgu ma seda ei plaani. Mõeldav oleks ehk kogumik, kui ainest koguneb rohkem, aga see pole hetke perspektiiv. Pigem kogun praegu mõtteid ja ainest, et kirjutada üks kodumaine tõsieluline romaan.

Pildil nähtav tüdruk võiks ehk mu vaimusilmas sarnaneda Jõetüdruku karakterile, kelle ümber mõtteliselt kogu tegevus ka keerleb. Mulle kuidagi istuvad unistuslikud ja pisut ebamaised olevused, miks nad muidu mu loomesse trügivad. Foto on pärit internetiavarustest.

Ilmumas on novell "Kolm kuud keldris"

Värskematest uudistest hetkel niipaljukest, et ajakirja mainumbri jaoks on valminud novell "Kolm kuud keldris".
Juba pikemat aega on mind paelunud mõte kirjutada lugu psühhopaadi ja ohvri vahelistest suhtest, kuigi suhteks saab säärast võimu-alluja positsisoonilt lähtuvat kontakti nimetada loomulikult tinglikult. Kirja pandu on nähtu vangistatu silmade läbi, kes loo ka jutustab, tehes seda katkendlike hingetõmmete ja aeg-ajalt üle pea paiskuvate emotsioonitulvadega, mis vahelduvad täielike apaatiahetkedega. 

Novell "Kolm kuud keldris" ei püüdle moraalitsemise "ärge minge kommionuga kaasa" poole, vaid edastab juhtunut pigem emotsioonipõhiselt. Peategelane kirjeldab oma üksluiseid päevi, mil on kadunud öö ja päeva tähendus, meeleheitlikku võitlust enda sisemise, üha nõrkeva enesetadvuse ning elutahtega. Maailmas, mis on taandunud ahtakeseks neljaks seinaks, kus puudub igasugune võimalus näha päikest ja aru saada enda asukohast, muutuvad oluliseks ja erakordselt kõnekaiks kõik pisidetailid vangistaja juures, kuna tüüp on ainuke ühenduslüli vaba maailmaga. Maailmaga, milles elamise iga prii hingetõmme on ühtäkki kulla hinda väärt, ent mida mõistab kõige ehedamalt just see, kellelt vabadus vägisi võetud.

Minult on küsitud, kas tegu on autobiograafilise looga, millele võin õnneks vastata eitavalt. Küll aga olen küllaldaselt näinud sellelaadseid filme, mille sisu on mind mõtlema pannud.
Kuid, nagu rõhutab loos nimetu peategelane, maagilise silmavärviga gümnaasiumitüdruk, pole meist keegi kaitstud psühhopaadi väärastunud igatsuse eest. Võimatu on ette näha, mis ühe pealtnäha tavalise ja märkamatu, seesmiselt katkise ja pahupidi pööratud psüühikaga indiviidi tähelepanu võib köita. Ega me tea sedagi, kes iganes on seeläbi määratud järgmisena tema huviorbiiti sattuma. Mina, sina, keegi meie lähedane, tuttav kõrvaltänavalt või võhivõõras, kelle sandist käekäigust lehest loeme. 
Samuti on lugu põgus pilguheit inimese psüühikasse, mis püüab vastust leida küsimusele, mis võib inimeses teinekord käivitada koletise. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest, vedades endaga kaasa selle nii helget poolt kui ka traumasid ja taaka, seega on juhtunu juured ja inimisiksuse väändumine enamasti pärit sealt. 

Novell "Kolm kuud keldris" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris, mis on omamoodi tähenduslik, kuna täpselt siis täitub mul kolm aastat igakuist kaastööd ajakirjale, mis algselt kandis nime "Saladused." Miks ma tähtpäevaks sellise süngevõitu loo valisin, polnud tahtlik, pigem juhindusin inspiratsioonist ja ainesest, mille see parajasti kätte mängis. Aeg kaastööd tehes on olnud pigem täis rohkeid eneseleidmisi ja toredat ja rikastavat suhtlust toimetajatega. Aitäh, Anne Lugima, Malle Toomiste ja Anne-Mari Alver! 


Foto: Joel Robison Photography

Hetki Taizé muusika õhtult

Küünlavalgus... nii hele, soe ja hea. Kumab oma läbipaistvat valgust kõrgetel akendel, mida katavad kaselehtede kevadrohelist värvi rulood. Sekka pajuurbade karget pehmust, mille sirged punavad varred kõrgetest klaasvaasidest tulijaid tunnistavad ja õhtule isekeskis kaasa elavad.

Ega ma täpselt teagi, mida sellelt Taizé laulude õhtult saama tulin, istusin lihtsalt maha ja otsustasin kohal olla. Nõnda, nagu hetkes oskasin. Tundsin muusika jõudu, mis kõikjalt vastu kumises, helises ja rõõmutses, mind ümbritses, iga salmiga kasvas ja kusagil inimeste rinnasügavustes paisudes üha võimsamaks muutus.

Rahu. Sügav ja hoopis isemoodi rahu. Kõikehõlmav rahu, mille järgi ei saa kunagi väe ja võimuga sõjaretkele minna, iseenda ego tagant kannustades ja väsinud meelt hoolimatu ratsanukuna erksaks piitsutades. Rahu saabub hoopis teistmoodi. Pigem kinnisilmi iseendasse eksides, mõtete pimedaid keerdtreppe pidi luusides, iga hingesopi tolmuse nurgaga silmitsi seistes, selle tühisust tajudes. Alles siis saabub mõistmine, kui vildakalt eelarvamuslikuks võib vahel kujuneda arusaam kõigest end ümbritsevast, kui end aja- ja energiapuuduse tõttu olemuslikult sellest maailmast kasvõi ajutiselt lahti lõigata, mis hääletu, armastava ja alati olemasolevana meie kõrval eksisteerib ja olemas on. Suutmatus õiget ära tunda. Kiirustades tehtud kehvapoolsed valikud. Omame nende tegemises tihtipeale meistriklassi, kuigi loodame ja igatseme sisimas siiski alati parimat.

Usk, lootus ja armastus, suurim neist olla viimane. Nagu see alati on olnud, ent mida ikka ja jälle sisemisest loiduse ja umbusu-umbrohu vohamise tõttu unustama kiputakse.

Lootus ja armastus? Kogu see hinnaline ja väärtuslik on üle maailma eri ilmakaatesse kergemeelse tolmuna laiali paiskunud, olles tänapäevase elu tähenduses alati nii tingimuslik ja väheveenev, et ühel hetkel otsustad meelekindlalt hakkama saada pigem selleta. On valutum. Kindlasti on. Kuid kahtlemata ka kurvem. Ometi omandavad need kolm lubadust nende rahu värvi roheliste seinte vahel hoopis teise jõu, tähenduse ja olemise. Hoolimata sellest, kui seesmiselt surnud vahepeal ollakse, ise seda lõpuni hoomamamatagi. Omandavad millegi, millele läheneda polegi hirmutav, vaid meeldiv ja turvaline. Nagu oleks see päikeselaigus kümblev kodutrepp, mis kutsub istuma ja korraks aega maha võtma.

Kergendus. Jah, kergendus tabab tihtipeale ootamatult nagu tulvavesi. Lahkudes oli kevadõhtu saanud sootuks teised värvid ja äkki avastad end mitte pelgamas selle suure maailma ükskõiksust, tundekülmust, pinnapealsust ja tühja egorebimist, milles seni nagu uppuja, kaelani külmas vees, omapäi hulpinud oldi. Tegelikud väärtused on ju alati olnud hoopis mujal. Inimmälu aga on paraku lühike ja vajab üha uut äratust.

Tänu selle õhtu eest! 

Kodukandipäevad toovad lavale minu käsikirja põhjal valminud näidendi "Jõetüdruku needus"

Toredaks traditsiooniks on saanud suviti aset leidev kodukandipäev Võhandu jõe ääres, kuhu tulevad kokku inimesed, kes suuremal või vähemal määral selle paigaga ja inimestega seotud. Kodukandipäev, mis on muutunud populaarseks ürituseks ja iga aasta toonud kohale üha suuremaarvulisema publiku, toimub laupäeval, 1. augustil, millest loodan ka ise osa võtta.
Muude sündmuste hulgas etendab Võhanduveere näitetrupp "Pungad" minu kirjutatud näidendit, mis kannab pealkirja "Jõetüdruku needus." 

Hetkel võin teile tutvustada tegelaste nimesid ja olemust, käsikirja laen siia üles pärast näidendi toimumist.

 

LIIVI – pereema, peategelane

MAARJAROOS – lahke peretütar, peategelane

PÄIVI – sõbranna

LAGLE – sõbranna

TÄHTI – sõbranna

TÕIV – ulakas külapoisike

URMO – ulakas külapoisike, pisut tasasema loomuga
VIHAVALD – ulakas külapoiss, neist kolmest vanim ja tõredaim
HALL NÄLG – needusest tulnud kannatus.

PIKSE PIIGA – needusest tulnud kannatus. Tantsuline osatäitja.
PÕUA PEETER – needusest tulnud kannatus. Tantsuline osatäitja.

KIUR – vapper ja ettevõtlik perepoeg, peategelane

UKU – perepoeg, Kiuri sõber

TORMI – perepoeg

LOORE – peokülaline
PÄRLE – peokülaline

ÖÖLIND – esivanemate vaim. Tantsuline osatäitja.

JÕETÜDRUK – jõevaim, Võhanduveere rahva kaitsja, imekaunis, kuid kergesti haavatav olevus
VETELKÄIJA – ebamaine ja kaunis olevus, iseäraliku andega

RAHULEID – hall tark, ebamaine olevus võluväega

Suvenäidendi pealkirjaks saab "Jõetüdruku needus"

Suvel esitamisele tuleva näidendi käsikirjaga on lugu hetkel siis niikaugel, et põhimõtteliselt on käsikiri valmis. See vajab nüüd veel viimast lihvi, ülelugemist ja jälgimist, et igale osatäitjale saaks sobivas mahus ja vastavalt võimekusele piisavalt teksti. Näidend kannab pealkirja "Jõetüdruku needus", sisaldab nii sõnalist kui tantsulist osa, sekka ka pisut laulu; on täidetud rohkete lengendide ja pärimustega, samuti leidub seal ka pisut müstitsismi, nagu minult sooviti. Mahult jääb käsikiri kuhugi viieteistkümne lehekülje kanti, mis on näitetrupile "Pungad" eeldatavasti päris paras ja jõukohane. Pealkirja idee tuli üpris hõlpsalt. Kuna näitetrupp astub üles Võhandu jõe ääres, oli jõetemaatika kaasamine igati sobilik. 

Tegelikult polnudki ühe fantaasiarohke ja sisutiheda, korrektselt vormistatud näidendi kirjutamine kuigi kaelamurdev ülesanne. Vajasin vaid piisavas mahus vaba aega ja teadmist, et mul pole momendil kuhugi kiire, ma ei pea ülepeakaela mingi muu tegevuse juurde tormama ja kirjutamist pooleli jätma. Säärane enese killustamine ja erinevatele tegevustele ümber lülitamine mõjub tihtipeale kurnavalt ja inspiratsiooni pärssivalt, kui pean planeeritut üha edasi lükkama ja ka kõike muud, nii igapäevaelulist kui tööalast jõudma. Samas on aga vahel just hea ja värskendav korraks kirjutamine pooleli jätta, minna kohvitassiga õue, hingata sõõm värsket õhku, istuda aiamajas, vaadata rohelise muru seest üksteise võidu tärkavaid märtsikellukesi ja tõmmata hinge. Võib-olla teha vahelduseks isegi üks pikem jalutuskäik, et mõttelõng kiiremini ja värskemalt edasi veereks. Armastan üle kõige selliseid vabu päevi ja vabu hetki. Kirjutaminegi võib olla puhkus, sest annab alati suurepärase enesetunde. 

Näidendi "Jõetüdruku needus" kirjutasin enam-vähem valmis kahe päevaga, kümnetunniste töötsüklitena, vitamiinide ja kofeiini toel, pidades seda pigem sulaselgeks rõõmuks ja järgnemiseks inspiratsioonile kui ränkraskeks, palehigis tehtavaks tööks.
Enim tekitas peamurdmist enne kirjutama hakkamist õige teema ja tegelaskujude leidmine. Killukese ainest, mis fantaasia käivitaks, sain sirvides Aime Maripuu raamatut "Jõgi ei peatu kunagi", kust leidsin näiteks Jõetüdruku karakteri ja nii mõnegi legendi, mis sujuvalt näidendi vormi valada. Vahvaid maalähedasi nimesid aga sain Maavalla koja veebilehelt aadressilt www.maavald.ee. Tänutäheks on näidendis esindatud ka Maavalla Koda, seda küll elupaigana tähetargale.  

Tagasivaatavalt võin nüüd öelda, et mingis mõttes on näidendit kirjutada isegi lihtsam kui novelli, kuna näidendi vorm ja ülesehitus nõuab peamiselt dialoogi, mida kirjutada pole raske, kuna olen dialoogivormis kirjutamist viljelenud piisavalt. Lisaks kaasata pisut olukorrakirjeldust ja jutustavat osa pole midagi üle jõu käivat. Vabalt saab välja jätta kõiksugu kunstipärased sõnakeerutused, mis on novelli puhul pigem reegliks ja rikastavad teksti. Näidendi tekst peab olema lühike, lihtne ja vähesega palju ütlev ning näitlejatele hästi meeldejääv. Tuleb tunnistada, et näidendeid sisaldavat ilukirjandust on meil üldse vähe, seega mõistan ka näitetruppide kimbatust ainese valimisel. Igaks juhuks napsasin raamatukogu riiulilt kaasa Andrus Kivirähki näidendite kogumiku "Papagoide päevad", et värskendada mälu, kuidas näidendit veatult komponeerida.

Näidend "Jõetüdruku needus" koosneb kolmest vaatusest ja mahutab vabalt ära kahekümne või vajadusel enamagi inimese tunni-pooleteisttunni-pikkuse tegevuse. Käsikiri on üles ehitatud nõnda, et jätab ka näitlejatele endilegi soovi korral piisavalt mängumaad improvisatsiooniks, mida näitetrupp "Pungad" enamasti ka teevad. Näidendi käsikirja riputan siia keskkonda tutvumises üles pärast selle esitamist, seega augusti algul. 

Hetkel on küll natuke kahju on küll sellest, et kolme vaba päeva asemel jääb nüüd puhkeaega kõigest mõni tund, ent otsustasin end käsikirja valmimise puhul premeerida kontserdielamusega ja lähen õhtul osa saama kirikukontserdist ja Taizé muusikast, mis on käesolevatele pühadele igati teemakohane ja  mõnus sisekaemuslik elamus. Väljas tibab juba mitmendat päeva vihma ja samas oli see tubaseks olemiseks igati hea aeg...




RÕÕMURIKKAID PÜHI!

Pilt: Taevaskoja, üks kauneimaid paiku Võhandu jõe ääres, Põlvamaal. Leitud aadressilt: puhkaeestis.ee 

Loomisel on uus näidend

Millega tegelen hetkel? Jaanuarikuus sai üpris kergekäeliselt antud lubadus kirjutada kodukandi aktiivsele ja andekale näitetrupile "Pungad" muistendite ja pärimustelaadne näidend, mida nad saaksid etendada augusti algul toimuvatel kodukandipäevadel. Kahekümne inimese tegevuskäik ja karakterite värvikus oma loosse ära paigutada ei ole esmapilgul just lihtne ülesanne, kuid samas on tegu päris paeluva väljakutsega. Seda enam, et ühe lavastamiseks kirjutatud näidendiga on käsi juba soe ja kogemus sellest üdini positiivne.

Kavatsen näidenditegelastele anda maalähedased nimed. Kindlasti lisan midagi jõetemaatilist. Võhandu jõgi, Pühajõgi. Mõte selle veerel toimuvatest sündmustest saab ilmselt kandvaks ja läbivaks jõuks.
Otsisin tähendusega nimesid, millel oleks kõla ja lennukust. Jõetüdruk, Pikse Piiga, Vihavald, Lenna, Tormi, Helemeel... Need on mõned esmased valikud, mis otsingul silma jäid. Kuna eelistan oma loomingus kajastada kaasaega, võtan kirjutades ilmselt pisut tänapäevasema suuna, mis jääb olemuselt siiski toetuma muistsele ja seda loomulikult ka väärtustama. 

Küllap nende väljakutsetega ongi nõnda, et nad tulevad ise me juurde ja meil jääb üle vaid kas käsi ulatada või selg pöörata. Viimast pole seniajani veel teha raatsinud. Mõnele keerulise logistilise asukohaga lugejakohtumisele on jäänud ajapuudusel küll minemata, aga enamasti pole ma ära öelnud. Iga asi on sild millegi uue juurde. Seda olen kirjutades õppinud.

Ilmunud on novell "Öö surnute aias"

Ühel hommikul tabasin end jahmatuselt, et kas tõesti on juba käes aprill? Vihmade, tuulte kuu, kevadelõhnade ja kasemahla kerge heleda maitse kuu? Millal sai mööda veebruar ja kalendrist kadus märts? Olid needki vaid üks heitlik unenägu ja nüüd on käes paju punastel okstel kiikuvate valgepäiste urbade kuu. Värviliste munade ja maapõuest end valguse poole sirutavate sagriste sinilillede kuu. Porikriimus teede ja toominga roheliste, kleepuvate lehenupsude kuu. Eemale on libisenud terve talvetäis karget pimedust, milles laius pea kohal lahutamatu kaaslasena palakas sügavsinist talvetaevast, sekka siiluke kollast helendavat kuusõõri. Pimedusega võib harjuda nagu kõige muugagi. Pimedus on minu jaoks alati olnud paitav must tekk, mis kätkeb endas sõnulseletamatut rahu ja turvalist eraldatusetunnet. 

Tõsi ta on, et iga kevad lõhnab ja näeb välja pisut isemoodi, olles iga kord uus ja natuke erinev eelmisest. Milline ta seekord saab, sellest pole veel ilmselt osasaajailgi õiget aimu. Maa on veel liiga vesine ja kõrge roostevärvi kuluhein meenutab liialt selgelt talve pikka piina. Üksikuid esimesi uduvarrelisi sinililli ei raatsigi korjata. Neilgi on õigus oma olemasolule ja napile elueale. Osa saada päikese puudutusest ja oodata eelseisvat head. 

Ühes kevade tärkamise ja taanduva pimedusega on ilmunud ka mu aprillilugu "Öö surnute aias." Siinkohal pole tegu ööga surnuaias, kuna sündmused hargnevad vanas mahajäetud kiriklas. Loo pimedus peidab endas seekord kõike muud kui turvalisust. Mürgise oranžika udu hingus, veidrad vaimusarnased olendid, peategelast vallanud transisarnane seisund ja põletav uudishimu, mis hoolimata ohutundest sunnib paigale jääma. Üha võikamate sündmuste keskmesse.

Mis ajendab meid tegutsema? Kas tõepoolest eelkõige kirg, see näljane loom, kes eales kõhtu täis ei saa? Uudishimu? Või hoopis kartus midagi olulist kaotsi lasta? Millist jõudu kätkeb eneses kahetsus ja süümepiin? Selle tume jõud elabki tihtipeale edasi unenägudes, luues ja lahendades müstifikatsioone omal moel. Ehk lootuses mingisugusele kergendusele. Kui oleme käitunud vääriti, kui tihti saame uue võimaluse? Kas neid jagab nagu mängukaarte üks kitsi mütoloogiline narr, kes inimeste nõrkuse üle naerab? Ega polegi vaja siis imestada, miks me vahel magada ei saa. Uni on mõnikord elavam kui elu ise. Enda unenägusid ma enamasti ei mäleta. Küll aga suudan neid ise ärkvel olles luua. Õnneks.

Värske novell "Öö surnute aias" ootab tutvuma ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbri kaante vahel. Ühtlasi soovin kõigile oma armsatele lugejatele rõõmsaid ja värviliste munade rohkeid ülestõusmispühi ja jaksu ära oodata kaunis soe kevadaeg.