Vaimsed mõttemustrid: kuidas me mõtleme endid haigeks või terveks

Metafüüsika lektor, õpetaja ja paljude bestsellerite autor Louise L. Hay toob oma menuraamatus "Tervenda end ise" välja peamised haigusi põhjustavad vaimsed mustrid. Kui soovime olla terved, siis tuleb autori sõnul õppida hirmu lootusega asendama ja vabaneda vihast ning elada jaatavat elu.

Iga niinimetatud haigus on meie endi loodud. Keha, nagu kõik ülejäänugi elus, peegeldab meie sisemisi mõtteid ja uskumusi. Keha räägib meiega, kui me vaid võtaksime aega teda kuulata. Iga viimne kui üks rakk kehas reageerib meie mõtetele ja lausutud sõnale. Pikka aega kestnud mõtteviis ja kõnemaneer tekitavad kehas hoiakuid ning protsesse, mille tulemusel oleme kas terved või haiged. Pidevalt kulmu kortsutava inimese mõtted ei ole rõõmsad ega armastavad. Vanemate inimeste näoilmed ja kehad näitavad nii selgelt eluaegseid mõttemalle. Milline sina vanemast peast välja võiksid näha?

PEA on see, mida näitame maailmale. Näo järgi tuntakse meid tavaliselt ära. Kui pea piirkonnas on midagi korrast ära, siis tunneme, nagu oleks "meiega" midagi väga viltu. Pinge ei tähenda tugevust. Pinge on nõrkus. Tugev ja kindel inimene on lõdvestunud, keskendunud ja rahulik. Keha tuleks sagedamini lõdvestada ja paljudel meie hulgast oleks vajalik lõdvestada ka peanahka. 

KÕRVAD sümboliseerivad kuulmisvõimet. Kui sul on kõrvadega probleeme, siis tähendab see tavaliselt, et toimub midagi sellist, millest sa kuulda ei soovi. Kõrvavalu viitab vihale, mida kuuldu sinus tekitab. Lastel on tihti kõrvavalu. Nad on sageli sunnitud kuulma asju, mida nad tegelikult kuulda ei taha. Tihti keelavad kasvatusreeglid lapsel viha väljendada, ning laste võimetus asju muuta tekitabki kõrvavalu. Kurdistumine viitab sellele, et inimene on pikka aega keeldunud kedagi kuulda võtmast. Pange tähele - kui inimesel on kuuldeaparaat, siis tema partner muudkui räägib ja räägib.

SILMAD sümboliseerivad nägemisvõimet. Probleemid silmadega viitavad sellele, et on midagi, mida me ei soovi näha - kas midagi meis endas, meie elus, minevikus, olevikus või tulevikus. Prillidega lapsi kohates tean, et nende kodudes toimub midagi sellist, mida nad ei taha näha. Kuna kogemusi ei saa muuta, siis muutub laste nägemine uduseks, et mitte vaadata teravalt ebameeldivusi. Kas eitad praegu oma elus midagi? Mis see on, millele sa ei soovi otsa vaadata? Kas kardad vaadata olevikku või tulevikku? Kui näeksid selgelt, siis mida sa näeksid? Kas näed, mida sa endale teed? 

PEAVALUD tekivad sellest, et sa ei pea endast lugu. Järgmise peavalu ajal peatu ja küsi endalt, millega ja kuidas oled endale liiga teinud. Anna endale andeks, lase end vabaks, ja peavalu kaob tagasi tühjusesse, kust tuli. Migreenid tekivad inimestel, kes soovivad olla täiuslikud ning panevad sellega enda õlule tohutu koorma. Migreeni tekkimises on oma osa ka allasurutud vihal.

PÕSKKOOPA probleemid annavad endast märku täpselt keset nägu - nina juures ja näitavad seda, et sulle lähedane inimene ärritab sind. Võib-olla tunned, et sind rõhutakse. Me unustame, et loome neid situatsioone endale ise. Anname ise ohjad käest ja siis süüdistame teisi oma pettumustes. Mitte ühelgi inimesel, paigal ega asjal pole meie mõtete üle võimu, kuna oleme ise oma teadvuse valitsejad. Me loome oma kogemusi, oma tegelikkust ja kõike elavat selles. Kui loome peas rahu, harmoonia ja tasakaalu, siis leiame seda ka elus.

KAEL ja KURK on põnevad selle poolest, et läbi nende liigub nii palju "kraami". Kael väljendab mõtlemise paindlikkust - võimet näha ka medali teist külge ning näha asju teise inimese vaatenurgast. Kui meil on probleeme kaelaga, siis tähendab see tavaliselt seda, et oleme kangekaelselt kinni mingi olukorra mõtestamisel. Nähes mõnd inimest sellise "kraega", tean, et see inimene õigustab end ägedalt ja keeldub kangekaelselt nägemast teiste inimese seisukohta.

KURK või KÕRI sümboliseerib võimet enda eest seista, küsida endale soovitud asju, öelda "mina olen" jne. Kui meil on kurguga probleeme, siis vihjab see sellele, nagu poleks meil õigust enda eest seista ega midagi soovida. Tunneme endid liiga väheväärtuslikena, et oma huvide eest välja astuda. Kurguvalu tähendab alati viha. Kui sellele lisandub veel külmetus, siis on tegu ka vaimse kimbatusega.

LARÜNGIIT näitab tavaliselt, et ei suudeta suurest vihast isegi rääkida. Kõri sümboliseerib ka organismi loovuse voolu. Kõris avaldub loovus, ja kui loovus on alla surutud, siis on kurk sageli haige.

ANGIIN ja KILPNÄÄRME probleemid on lihtsalt mahasurutud loovus, mis on tulemuseks sellele, kui inimene ei saa tegeleda soovituga. Kõri on energia kese - viies tšakra - organismi muutuste koht. Kui seisame muutusele vastu, oleme parasjagu muutumises või üritame muutuda, siis toimub kurgus sageli äge liikumine. Pane tähele, millal sa köhid või millal keegi teine köhib? Mida enne seda öeldi? Millele me reageerime? Kas see on vastupanu ja kangekaelsus või hakkavad toimuma muutused?

KÄSIVARRED väljendavad võimet haarata oma embusesse elukogemusi. Õlavars on seotud sellega, kui palju suudame haarata ja küünarvars on seotud meie võimekusega. Vanu emotsioone talletame liigestes, õlad aga iseloomustavad paindlikkust suunamuutusteks. Kas muudad oma elus paindlikult suunda või hoiavad vanad emotsioonid sind ühes punktis kinni?

KÄELABAD haaravad, hoiavad kinni ja kõverduvad rusikasse. Me vaatame asju "läbi sõrmede". Mõnikord hoiame asjadest liiga kaua kinni. Meie käed võivad olla osavad või kobakäpad, küüned võivad hoida enda poole, me võime olla heldekäelised või senti sõrmede vahel veeretada. Võime käsitseda kõike, või siis näivalt mitte millegagi hakkama saada. Võime saavutada midagi "lõdva randmega". Me "hoiame käsi eemale". Me anname teisele inimesele kätt, käime käsikäes; miski võib olla käepärast või käest ära, võime saada midagi altkäe või teha midagi ülekäe; ja võime kohata abistavat kätepaari. Käed võivad olla hellad või karmid, pidevast muretsemisest või artriiti tekitavast kriitilisusest pahklike sõrmenukkidega. Konksus näppudega käsi tekib hirmust - see on hirm midagi kaotada; hirm, et iial pole küllalt, et kui kõvasti kinni ei hoia, siis jääd ilma. Partneri külge klammerdumine tekitab kaaslases ainult meeleheitlikku soovi suhtest põgeneda. Klammerduvad käed ei saa vastu võtta mitte midagi uut. Kui käsi randmest raputada, siis tekib lõdvestunud ja avatud tunne. Seda mis sul on, ei saa keegi sinult ära võtta, nii et ole rahulik.

Igal SÕRMEL on oma tähendus. Probleemid sõrmedega annavad märku, kus peab kergemalt võtma ja endale hõlpu andma. Kui lõikad sisse nimetissõrme, siis viitab see tõenäoliselt vihale ja hirmule, mis on seotud sinu egoga mingis parajasti kestvas olukorras. Pöial on vaimne ja esindab muret, nimetissõrm ego ja hirmu, keskmine sõrm on seotud seksi ja vihaga. Kui oled vihane, võta kinni keskmisest sõrmest ja sa näed, kuidas viha lahtub. Kui oled vihane mehe peale, siis hoia kinni parema käe keskmisest sõrmest, kui naise peale, siis vasaku käe keskmisest sõrmest. Sõrmuse sõrm esindab nii liitu kui leina, väike sõrm perekonda ja teesklust.

SELG sümboliseerib tugisüsteemi. Seljaprobleemid viitavad tundele, et meil pole piisavalt tuge. Arvame liiga sageli, et ainsaks toeks on meile töö, perekond või abikaasa. Tegelikult toetab meid igati nii Universum kui Elu ise. Ülaselg on seotud tundega, et meil on vähe emotsionaalset tuge. Minu abikaasa/armsam/sõber/ülemus ei mõista ega toeta mind. Selja keskosa seostub süütundega, kõige sellega, mis meil seljataga on. Kas kardad seda vaadata või varjad seljataha jäänut? Kas tunned, et sulle on nuga selga löödud? Kas tunned, et oled täiesti "läbi põlenud"? Kas sinu rahaasjades valitseb kaos või muretsed oma finantside pärast üleliia? Sellisel juhul võib sul olla probleeme alaseljaga. Alaseljavalusid põhjustab rahanappus või hirm raha ees. Ja sulle kuuluva raha hulgal pole sellega mitte mingit pistmist. Paljud meist tunnevad, et raha on elus kõige tähtsam ja me ei suuda ilma rahata elada. See pole tõsi. On olemas midagi hoopis tähtsamat ja hinnalisemat, ilma milleta pole tõesti võimalik elada. Mis see on? See on hingamine. Hingamine on meie elu kõige hinnalisem substants, kuid ometi võtame nii suure enesestmõistetavusega, et igale hingetõmbele järgneb teine. Kui me ei saaks uuesti sisse hingata, siis ei peaks me kolme minutitki vastu. Kui meile on antud surmani kestev hingamine, kas ei võiks siis uskuda, et meile antakse ka kõik muu, mida vajame?

KOPSUD sümboliseerivad võimet elu vastu võtta ja jagada. Tavaliselt annavad kopsuhaigused märku sellest, et kardame elu vastu võtta; võib-olla tunneme, et meil pole õigust elu täiel rinnal nautida. Naised on ajast aega üsna pinnapealselt hinganud ning näinud end teisejärgulistena, kel polnud õigust "laiutada", mõnikord isegi elada. Tänapäeval on see hoiak muutumas. Naised on ühiskonna täieõiguslikud liikmed, hingavad sügavalt ja täiel rinnal. Kopsuemfüseem ja rohke suitsetamine tähendab alati elu eitamist. Need inimesed varjavad sügaval sisimas peituvat väärtusetusetunnet, mille kohaselt poleks neil justkui õigust elada. Pahandamine suitsetamisharjumust ei muuda. Muuta tuleb hoopis uskumust.

RINNAD väljendavad emalikkust. Probleemid rindadega viitavad sageli sellele, et oleme ülehoolitsevad mõne inimese, koha, asja või kogemuse suhtes. Emaduse juurde kuulub ka see, et lubame lapsel suureks kasvada. Peame teadma, millal käest lahti lasta ja lapsed vabaks anda. Kui kedagi ihust ja hingest kõige võimaliku eest kaitsta, siis ei õpi see inimene oma kogemustega hakkama saama. Ja sageli ei lase meie ülihoolitsev "paine" mõnel olukorral üldsegi laheneda.

SÜDA sümboliseerib loomulikult armastust ja veri rõõmu. Armastusega pumpab süda kehasse rõõmu. Kui keelame endale armastust ja rõõmu, siis süda närtsib ja muutub külmaks. Selle tulemusena muutub veri loiuks ning tasahilju tekivad ANEEMIA, ANGIIN ja SÜDAMERABANDUSED. Süda ei "ründa" meid. Laseme end nii sügavale kiskuda oma loodud seebiooperitesse ja draamadesse, et tihti unustame märgata väikseid rõõme enda ümber. Oleme aastatega südame rõõmust tühjaks pigistanud, nii et süda sõna otseses mõttes kukub valust kokku. Infarkti saanud inimesed pole kunagi rõõmsameelsed. Kui nad ei peatu ega võta vastu elurõõme, siis tekitavad nad endale mõne aja pärast uue infarkti. Kuldne süda, külm süda, avatud süda, must südametunnistus, armastav süda, soe süda - milline on sinu süda?

KÕHT seedib kõiki uusi mõtteid ja kogemusi. Mida või keda sa ei seedi? Mis sul kõhu keerama ajab? Kõhuprobleemid viitavad tavaliselt sellele, et me ei oska uusi kogemusi oma ellu sobitada. Kardame.

MAOHAAVAD tähendavad ainult hirmu - kohutavat hirmu selle ees, et me pole "piisavalt head". Kardame, et me pole piisavalt head oma vanematele; kardame, et me pole piisavalt head oma ülemustele. Me ei suuda seedida end sellistena nagu oleme. Kisume oma sisikonna lõhki, et teistele meele järgi olla. Ükskõik, kui tähtsal ametipostil ka ei oldaks, sisemine enesehinnang on ikka madal. Ja me kardame, et teised avastavad selle.

GENITAALID sümboliseerivad kõige intiimsemat osa naisest ja tema naiselikkust, või kõige maskuliinsemat osa mehest ja tema mehelikkust; meie naiselikkuse või mehelikkuse printsiipe. Kui me ei tunne oma seksuaalsust peegeldades end mehe või naisena mugavalt, kui suhtume oma kehasse kui millessegi räpasesse ja pahelisse, siis on meil sageli probleeme genitaalide piirkonnas. Me kõik oleme kasvanud koos nii- või naasuguste eufemismide saatel.  Minu arvates oli aastatetagune seksrevolutsioon hea. Sellega jätsime seljataha viktoriaanliku silmakirjalikkuse.

JALAD viivad elus edasi. Probleemid jalgadega viitavad sageli hirmule eluga edasi minna või vastumeelsusele teatud suunas astuda. Meil on jooksujalad, me lohistame jalgu, käime kikivarvul, oleme "jalust rabatud", käime varbad sissepoole; ja meil on suured, vihased, paksud, lapsepõlve vimmast pungil reied. Jalahädasid tekitab sageli ka vastumeelsus mingi tetegevuste suhtes.

VERESOONTE LAIENEMINE viitab ühe koha peal seismisele tööl või kohas, mida vihkame. Veenid ei suuda enam rõõmu laiali kanda. Kas sina liigud soovitud suunas?

PÕLVED, nagu KAEL, on seotud paindlikkusega; ainult et põlved sümboliseerivad painutamist ja uhkust, ego ja kangekaelsust. Edasi liikudes pelgame sageli painutamist ja muutume paindumatuks. Liigesed muutuvad jäigaks. Tahame küll edasi liikuda, kuid ei taha midagi muuta. Sellepärast paranevadki põlved nii aeglaselt; meie ego on asjasse segatud. Paranemine võtab palju aega, sest asjasse on segatud uhkus ja eneseõigustus. Kui sul järgmisel korral põlvedega muresid on, siis küsi endalt, milles sa end õigustad, kus keeldud paindumast. Heida kangekaelsus kõrvale. Elu on vool, elu on liikumine; ja selleks et oleks mugav, tuleb olla paindlik ning voolu ja liikumisega kaasa minna. Paju oksad painduvad ja õõtsuvad tuules alati graatsiliselt.

JALALABAD on seotud mõistmisega; sellega, kuidas mõistame ennast ja elu - minevikku, olevikku ja tulevikku. Paljudel vanadel inimestel on raske käia. Nende arusaamad on moondunud ja nad tunnevad sageli, et neil pole kuhugi minna. Väikesed lapsed liiguvad rõõmsalt, tantsisklevatel jalgadel. Vanurid aga lohistavad pahatihti jalgu, nagu oleks liikumine neile vastumeelne.

NAHK sümboliseerib individuaalsust. Nahaprobleemid tähendavad, et tajume oma individuaalsusele mingit ohtu. Meil on tunne, et teised otsustavad meie üle. Meil pole "paksu nahka", mõni asi läheb meile "naha vahele", tunneme, et meil on "nahk üle kõrvade tõmmatud" ja mõnikord oleme väga tundliku nahaga. Kõige kiirem viis nahaprobleemidest vabanemiseks on öelda endale mitu sada korda päevas: "Olen endaga rahul." Võta ohjad uuesti enda kätte.

ÕNNETUSED ei juhtu juhuslikult. Nagu muudki elus, tekitame ka neid. Meil on teatud mõttemallid, mis võivad õnnetusi ligi tõmmata. Näib, et mõne inimesega juhtub kogu aeg midagi, samas kui teine ei saa terve elu jooksul kriimugi. Õnnetused on viha väljendus. Õnnetused viitavad kogunenud masendusele, mis on tekkinud sellest, et inimesel pole lastud enda eest seista. Õnnetused viitavad ka mässule autoritaarsuse vastu. Me saame nii vihaseks, et tahaksime kedagi lüüa, ja selle asemel lüüakse meid. Kui oleme enda peale vihased, kui tunneme end süüdi, kui tunneme, et meid tuleks karistada, siis sobib selle kõige lahenduseks mõni õnnetus. Meile näib, et kõik õnnetused ei saa kuidagi meie enda süül toimuda. Meile näib, et oleme saatuse keerdkäikude süütud ohvrid. Õnnetus võimaldab pöörduda teiste poole kaastunde ja tähelepanu pälvimiseks. Haavadele pannakse plaaster ja puhutakse peale. Sageli kästakse meil voodis puhata, mõnikord isegi pikalt. Ja seal me siis valutame. See, milline keha piirkond valutab, annab aimu, millises elu vallas end süüdi tunneme. Füüsilise vigastuse raskusaste näitab, kui karmi ja pikka karistust me enda arvates väärime.

ÜLEKAALULISUS sümboliseerib vajadust turvatunde järele. Otsime kaitset valu, põlastuse, kriitika, ahistamise, seksuaalsuse ja seksuaalsete lähenemiste eest; oleme hirmul elu kui sellise või mõne selle seiga ees. Igaüks leiab siit valikust endale midagi. Aastate jooksul olen selgeks saanud, et kui tunnen end kaitsetuna ja olen rahutu, siis võtan mõne kilo juurde. Ja kui oht on möödas, kaovad lisakilod iseenesest. Rasva vastu võitlemine on tühipaljas aja ja energia kulu. Dieedid ei toimi. Niipea kui dieedi lõpetad, tulevad kaotatud kilod tagasi. Parimaks dieediks on enesega rahulolu, enda armastamine ja usaldus elu kulgemise vastu, ning teadmine, et sa ise otsustad oma mõtete üle. Eemalda menüüst negatiivsed mõtted ja sinu kehakaal normaliseerub iseenesest. Nii paljud vanemad topivad igasuguste probleemide korral lastele toitu suust sisse. Need lapsed kasvavad täiskasvanuteks,kes seisavad probleemide korral lahtise külmkapi ees ja ütlevad: "Ma ei tea, mida ma tahan."

Igasugune VALU on minu jaoks märgiks süütundest. Süütunne otsib karistust ja karistus tekitab valu. Krooniline valu tekib kroonilisest süütundest, mis võib pesitseda nii sügaval, et meil endalgi pole sellest aimu. Süütunne on täiesti tarbetu emotsioon. See ei tee mitte kellegi enesetunnet kunagi paremaks ega muuda olukorda. "Kohtumõistmine" on nüüd möödas, sa võid end vangist välja lasta. Vabaneda aitab andestamine.

Olen jõudnud järeldusele, et tegelikult on haigusi põhjustavaid vaimseid mustreid vaid kaks: hirm ja viha. Viha väljenduseks võib olla kannatamatus, ärritus, masendus, kriitilisus, vimm, kadedus või kibestumus. Kõik nende tunnetega seotud mõtted mürgitavad keha. Kui sellest koormast vabaneme, hakkavad kõik organid korralikult tööle.

Hirm võib olla pinge, ärevus, närvilisus, muretsemine, kahtlemine, ebakindlus, tunne, et sa pole küllalt hea või väärtuslik. Kas miski tuleb siit tuttav ette? Kui soovime terveks saada, siis tuleb õppida hirmu lootusega asendama. Aga millele loota? Tuleb loota elule. Ükskõik mida me otsustame uskuda või mõelda, toetab Universum meid selles. Niisiis, kui tahame mõelda ja uskuda, et meil on õigus olla terve, et tervis on loomulik, siis Universum toetab meid ja jaatab seda uskumust. Ole jaatav inimene, siis võid kindel olla, et elad jaatavat elu, mida toetab jaatav Universum.

Kui avastad endal mõne haiguse, mida siin nimekirjas pole, siis hakka ise end uurima ja tervendama. Küsi endalt: Kas see on hirmu või viha väljendus? Kas oled valmis neist mõtetest vabanema? Kas oled valmis nende asemele võtma positiivsed sisendused. Tervenemisele aitab jõudsalt kaasa ka enesearmastus, sest armastusel on tervendav jõud. Aga kuidas ennast armastada? Esmalt kõige olulisem: lõpeta igasugune enda ja teiste kritiseerimine. Tunnusta end sellisena nagu oled. Kiida end nii palju kui võimalik. Kriitika murrab meie sisemise vaimu maha, kiitus aga ehitab üles. Armasta end nii palju kui võimalik ja kogu elu peegeldab sulle samasugust armastust vastu.

Autor: Louise L. Hay
Foto: Ave Kruusel

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Louise L. Hay raamatust "Tervenda end ise"

Üks kordaläinud päev

Vahelduseks jälle üks kordaläinud päev. Jõudsin ujumas käia, mõned sügisesed loodusfotod teha, aiatoolis viimast sooja päikesekulda endasse salvestada, mõned rõivaostud teha, suhelda paari olulise inimesega ja saada siit-sealt pisut positiivset tagasisidet nii ühel kui teisel teemal. Õhtul sain Jaan Söödi muusika saatel kätte selle suve viimase massaažikuuri, lõpetasin lasteraamatu käsikirja kuuenda peatüki ja alustasin seitsmendat. Homme on terve pikk päev plaanis kirjutada. Raamatul veel pealkirja ei ole, aga küll see varsti ka tuleb. Varasügisene Hiiumaa on idülliline ja aeg puhkuseks igati õige. 

Tänav, mis lõpeb merega

Uus ujumissild

 

Need on tõesti minu märjad jalajäljed!

Pakun, et vesi oli 13C

Kärdla jahisadam

Valmimas on ajakirja novembrinovell "Lõpetamata lugu"

Ärkasin täna varahommikul ja kirjutasin ühe jutiga valmis ajakirja novembrikuu novellist "Lõpetamata lugu" viistuhat tähemärki ehk siis ligemale poole.  Ülejäänud päeva jooksul ja muude tegemiste kõrvalt sai käsikiri enam-vähem lugejakõlbulikuks ehk siis saatmisküpseks. Vahel võib ka niiviisi minna. Tegelikult võiks märksa sagedamini sedaviisi minna, mis siis viga. Seda kõike tänu ühele pildile, mida juhuslikult oma ajajoonel märkama sattusin. Üks vana mälestus, üks reaalne inimene. Mina ja tema. Selline isiklik lugu, nagu neid tegelikult harva mu loomingusse satub. Sain inspireeritud. Päriselt ma siiski kiusatusest loobuda ei suutnud ja kirjutasin lõppu omapoolse pöörde, et oleks sutsu lõbusam. Sellest kõigest aga juba raasike hiljem. 

Homme tuleb jätkata lasteraamatuga, eriti kaugemale lükata ei anna, kuigi väga tervistav oleks niisama logeleda ja raamatuid lugeda. Kuigi tunnen, et raamatute lugemise mõõt hakkab praegu tasapisi juba täis saama, sedavõrd palju on neid viimasel ette sattunud. Täna õnnestus laenutada Margus Karu paljuräägitud "Hobune Henry unenägu" ja seda imetlevalt sirvida. Arvan, et tahaksin päriseks osta, et toetada teose tänuväärt ideed.
Omapoolne soov on uue lasteraamatu käsikirjaga enne puhkuse lõppu jõuda vähemasti nii kaugele, et töö kõrvalt jõuaksin mõnel sobival nädalalõpul lustakatele loomalugudele punkti panna. Tegelikult, meenutan, läks eelmise puhkuse ajal täpselt samaviisi - enamiku kirjutasin puhkuse ajal ja lõpp jäi tööaja sisse. Raamat saab tore ja elamusi pakkuv, seda võin lubada!
Seni, kuni septembrikuu kestab, lugege ajakirjast "Saatus ja Saladused" mu uusimat lühilugu "Inimeseks olemise mõõt" ja juba oktoobrikuus on võimalik tutvuda täispika novelliga "Minu ema mehed".


Pilt on illustratiivne, pärit internetist ega ole kõnealuse looga seotud, kuid annab siiski päris hästi edasi värskes novellis sisalduvat avarust ja eraldatust. 

Hiiumaa idüll

Päikeseline leheriisumise päev

Tahkuna mets

Rattatee Tahkunasse ja tagasi

Aia prints otsetõlkes

Õnn, see seletamatu

Vahel kukub õnn sülle, justkui rannalt kogemata pihku haaratud lutsukivi ja ühtäkki oled sa jahmunud, pime, rumal ja hämmingus, teadmata, mida tunda või öelda tohtida, sest õnn, see seletamatu, on nii talumatult, taltsutamatult habras.
Õnn on mitmetahuline ja mitmekihiline, mitmekujuline, mitmemaiguline ning mitmeti hoomatav. Üheskoos, ühes ja samas hetkes võib täitsa vabalt kogeda nii õnne kui muret, nagu oldaks meres kahe erineva hoovuse vahele lükitud – ühest suunast vahutab vastu nägu külm, teisest suunast sõbralikult soe veemassiiv. Ja sa ise oled kõige selle keskel kes? Keegi natuke rahulolevam? Eks ikka.


Hoiatatakse ehitamast õnne sellele, mis parasjagu juhtub või ei juhtu, kuna see olla kõige ebakindlam asi maailmas. Õnn pidada, teadagi, algama seestpoolt, meist endist, meie mõtteviisist ning hoiakust. Kuid kui õnn lihtsalt juhtub, ilma täieliku endapoolse osaluseta, ilma teadliku mõtlemise seadistamise seesuguseks, et võidaks kogeda õnne igal pool, igal ajal ja enam-vähem igas olukorras, mis siis? Kui õnn, see ettearvamatu sõgeloom, lihtsalt ühel hetkel on otsustanud kutsumata külalisena tulla, olles ühtaegu nii ilmvõimatu ja ometi täiel määral olemas, siis tabab õnne poolt vallatut justkui mõttekramp. Mis edasi? Ei saa ju sellest avalikult pajatada, veel vähem pasundada, sest ikka püsib karmi kuuesiilu taga ja alalhoidliku kampsunivarruka sees tallel inimesele igiomane kartus, et õnn muudab seepeale otsekohe meelt ja pöörab selja. Ebausk on meis, nina maas murelikult kulgevail ugrimugrilastel ju sünnihetkest saati veres. Parem oleme igaks juhuks murelikud edasi. Mine seda homset tea.
Või mis?

Pilt: internet

Kirjutan, kirjutan, kirjutan...

Kirjutan, kirjutan, kirjutan...
Laste loomaraamatu sarja teisest raamatust on valmis neli peatükki ja homme lisan viienda. Seega on ideaalis pool käsikirja peagi valmis. Võimalik, et uus teos tuleb isegi pisut mahukam kui esimene, "Maailma parim dingo", sest toredaid tegelasi, kellest kirjutada, on aafrika looma-linnuriigi seas küllaga. Selles mõttes olen väga rahul, et valisin ainestikuks just selle maailmajao.
Järgmise nädala kavatsen maksimaalselt kirjutamiseks ära kasutada, eks paistab, palju jõuab. Loodan, et piisavalt. Ja ma ei kiirusta. Võib-olla on see üks esimesi kordi, mil kirjutan täie rahuga ega püüa end rohkem tagant sundida, kui mõte parasjagu välja kannab. Sedaviisi saab parem. Peatükk päevas on täiesti reaalne, kui midagi pakilist vahele ei tule.
Ja vahepeal naudin kaunist päikeseküllast vananaistesuve, käin ujumas, massaažis, küpsetan viimastest suveõuntest midagi, loen ja laenutan järjepanu uut, olen päikese käes, jälgin, kuidas mesimummud hilistel suvelilledel vilkalt siblivad ning kõhutäidet nõutavad, sõidan rattaga, käin metsas ja söön marju, vaatan, kuidas päike läbi sihvakate mändide sillerdab, kuulan vaikust, kuulan muusikat. Telekat pole see kaks nädalat ainuski kord vaadanud ega ole sellest isegi mitte puudust tundnud. 


Pilt: internet

Sügis Hiiumaal vol2

Üks ilus metsapäev

Loomaraamatu sarja teise raamatu kirjutamine edeneb

Tänase päevaga valmis laste loomaraamatu sarja uue raamatu käsikirja kaks esimest peatükki. Teos räägib Aafrika looma- ja linnuriigist, saab olema lõbus, tobe, õpetlik ja ootamatute süžeepööretega. Usun, et on põhjust rahuloluks. Hea on kirjutada, kui on aega seda rahulikult ja ilma kuhugi kiirustamata teha. 

Minu suhteromaan "Tupiktänavas" müügil Hiiumaal

Suurepärane uudis raamatusõpradele!
Alates tänasest on võimalus soetada Kärdlast, Magnuse ärist minu uut mõtlemapanevat suhteromaani "Tupiktänavas". Soodushinnaga on sealsamas müügil ka minu jaoks väga tähendusrikas raamat "Maja Mineviku tänaval".
Kasuta juhust, astu läbi ja ostle soodsalt! Sügis on sobiv aeg lugemiseks.





"TUPIKTÄNAVAS" sisu:

Käesolev suhteromaan on lugu hästitoimiva ja pealtnäha õnneliku paarisuhte lahkukasvamisest. Lähikondsete arvates on Pärt ja Piia musterperekond – nad on suurepärased sõbrad ja mõttekaaslased, kellesarnaseid kohtab harva. Kadedatest pilkudest hoolimata tunneb heal elujärjel Piia turvalises abielusadamas mõistva kaasa kõrval salamisi põletavat puudust millestki sootuks enamast.
Ühel hallil tusatujupäeval satub rutiini uppunud naine lugema raamatut, mille erakordsus ajendab teda ühendust võtma autoriga. Vastu ootusi mees vastab ja kirjavahetusest areneb märkamatult kõrvalsuhe. Ühtäkki on Piia elus kuhjaga kirge ja uudsust, värve ning võlu, millest ta vananeva väikelinnaplikana seni vaid vargsi unistada on tihanud. Püüd suhtekolmnurga sasisõlme valutult lahti harutada paiskab naise emotsionaalsesse tupikseisu. Kas sellest leidub üldse väljapääs?  

"MAJA MINEVIKU TÄNAVAL" sisu:

Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kes elas Taaralinnas õdusas metsistunud aiaga majas. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste päralt. Samavõrd, nagu see on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõpeb, on see ka lugu inimese ja looma erakordsest sõprusest, mis elab üle mitmeidki elu keerdkäike. Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi lõpuni mõistnud ei ole. 

Lasteraamatu sarja teise raamatu tegelased

Lõpuks on sügis kogu oma karguses ka Hiiumaale jõudnud, soovimata midagi kuulda päikesekuldsest vananaistesuvest. Ujumisplaan tuleb ilmselt - loodetavasti ajutiselt - kõrvale heita, kuna tuul on külm ja sasib kurjalt puid-põõsaid. Kõik pakilisemad asjad tehtud, puhatud ka pisut, seega on parim aeg nautida hubast toasooja ja lülituda kirjutamisele.
Tänase päeva jooksul said paika loomaraamatu sarja teise raamatu tegelased. Sarja teine raamat kajastab Aafrika looma- ja linnuriiki, sekka ka veeolendeid, kuna see kõik on nii mitmekesine ning rohkelt ainestikku pakkuv. Samuti kaalumisel olnud Põhja-Ameerika loomariik jääb seetõttu praegu kõrvale. Valikus oli palju paeluvaid nimesid, eelistasin neist vanaaegseid ja võimalusel eestipäraseid.
Uue käsikirja lehekülgedel hakkavad seiklema:  

elevant Eleanor, Elfriide, Elsa, Erika, Elviira, Ester - vanaprouad, kes armastavad kududa ja kõiki õpetada
ninasarvik Nigul, Norman, Norbert
lõvi Luukas, Lauri, Lemmet, Liivar, Laurentius, Leho, Lennart
kaelkirjak Kadri, Kaisa, Karmen, Katariina, Klaara, Klaudia
krokodill Kaalep, Kalmer, Kaspar, Kaupo
sebra Samuel, Saul, Sulev
jaanalind Jaana, Juula, Julia
tüügassiga Timur, Timmu, Tõnu, Tõnis
jõehobu Jaagup, Jaak, Jarek, Joonatan, Juhkam – tark vend ja rumal vend
okassiga Oskar, Oliver, Osvald, Olav
surikaat Salme, Saskia, Silva, Silvia, Susanna, Sune
flamingo Friida
leopard Lembit, Lambert vennad – kaksikud, keda aeti alailma segi ja kes lõbustasid end teiste segadusse ajamisega
panter Paula, Paabu, Pauline, Paul
mureen Marta, Molli, Melinda, Merike, Milla – mureliku, alailma muretseva loomuga, tal on sõber
kivikoha Koidu, kes kollektsioneerib arutult igasugu poolvääriskive


Idee autoriõigus (C)Kiiri Saar

Pilt: internet

Sügisesed tegemised

Sügispuhkuse esimene nädal on kulunud peaasjalikult puhkamisele ja kodustele toimetustele. Aja mahavõtt on vahelduseks olnud imeliselt tervitatav. Sügisene õunalõhn ja koogitegu koduaia kuldküpseks kasvanud klaarõuntest, hilistesse öötundidesse kadunud hetked raamatute, peaasjalikult uuema Eesti ilukirjanduse seltsis, ujumiskäigud sügiseselt karges vees, mis võttis nõuks sel suvelõpul tavatult kiiresti jaheneda; meretuule, taevavalguse, päikesepaiste ja vee värvide piiramatu endasse laadimine teadmisega, et tõepoolest ei ole kiire ja ma võin sellel värske puidu järele lõhnaval pikal uuel sillal seista nii kaua, kui tahan, ilma, et peaksin selle kõik jälle kiiresti maha jätma ja kuhugi rakkesse ruttama. Sedalaadi rahuldustpakkuv iseolemine.

Kuu lõpupoole ootab ees ajakirja novembriloo kirjutamine ja alates esmaspäevast hakkan mõtteid koondama laste loomaraamatu sarja teise raamatu teemal, milleks ma selle puhkuse suurel määral plaanisingi, tahtmata samas alustada kohe, energeetiliselt tühjana. Saab siis sellest käsikirjast, mis iganes saab. Sahtlisse seisma pole neist jäänud ükski. Mäluvärskenduseks, et sarja esimene raamat kannab pealkirja "Maailma parim dingo". Kolmanda novellikogu materjal täieneb tasapisi, arvan, et läheb veel mõni kuu, siis on vajalik novellivaru koos, et see raamatuna välja anda. Siiras tänu neile, kes minusse usuvad ja kellel on jätkuvalt tahtmist koostööks! 


Foto: Tiina Kattel

Eeltutvustav katkend oktoobrinovellist "Minu ema mehed"

Enamasti tavatses ema oma külalistega köögis istuda ja ilmaasju lahata. Minu kui teismelise ja alles maailma avastava nooruki jaoks oli rahustav ja teatud kindlustunnet sisaldav ema hoiak, et ta ei suhtunud oma välimuse eest hoolitsemisse kunagi sellise meeleheitliku ja kurva kirega nagu enamik temaealisi üksikuid naisi. Ta nägi niigi hea välja ja tavatses kõigele välisele reageerida teatava meeldiva muretusega. See oli temast tohutult mõnus ja täiskasvanulik. Üldse oli emaga kahekesi koos elamine kirjeldamatult tore. Ma ei väida, et oleksin ihanud kõigest väest olla tema moodi ja võtta üle sarnaseid maailmavaateid, kuna olime selleks liiga erinevad, kuid ma olin uhke, et mul on just selline ema. Ainulaadne, kordumatu ja eriline. Temaga vestlemine sütitas inimesi ja jättis neisse pikaks ajaks põletavaid ning innustavaid jälgi. Ema oleks hästi sobinud mõne loomeinimese muusaks.
Kogu tühise ja kaduva materiaalsuse suhtes muretuna olid mu emale teatud detailid siiski olulised. Külaliste puhul tõi alati lagedale oma peene vanamoelise pitssigaretihoidja, hinnalise antiikeseme, mille ta oli saanud päranduseks kadunud vanaemalt, ja suitsetas talle ainuomase graatsiaga, nagu vaid tema oskas. Neil puhkudel mind kööki ei lubanud, aga ülejäänud korter oli minu päralt.
Niisugused vabadushetked, mil võisin end tunda ühtaegu nii lapse kui täiskasvanuna, olid meeldejäävad. Mu noore elu parimad hetked. Neil puhkudel kehtis meil emaga vaikiv kokkulepe, et võisin teha, mida tahtsin – kuulata täisvõimsusel muusikat, tellida endale koju valmistoitu või kasvõi laulda röökida, mida ma korra ka tegin. Peamiselt seetõttu, et Kirill mulle ei meeldinud. Kirill oli üldse üks väheseid mu ema tuttavaid, kes liigitus minu silmis loodusõnnetuse alla. Lärmates lootsin temast kiiremini lahti saada. Kahjuks polnud meetmel küll märgatavat tulemust. Kirill, kohalik korstnapühkija, käis meil veel mitu korda ja tõi alati kaasa odavaid suhkruglasuuriga meepräänikuid, mida ma võltsi tänulikkusega vastu võtsin ja hiljem ajaviiteks tuvidele söötsin. Mitte, et ma peps olnuks, ma lihtsalt ei tahtnud temalt midagi. Meie sujuvalt kulgevasse ja rahuldustpakkuvalt rõõmsasse ellu ei mahtunud ühtegi Kirilli. Kahju, et mees sellest ise aru ei saanud. Küllap polnud ta oma halli ja tahmast elunatukest elades kogenud, et ilmas võikski päriselt leiduda nii meeldivaid inimesi nagu minu ema ja sestap üritas temast meeleheitlikult kinni hoida. Meeleheitlikkus meile ei sobinud. Mu ema oli ses mõttes nagu sillerdav vesi – hele, kerge ja lakkamatus liikumises, libisedes klammerduja sõrmede vahelt muretult minema. 

Reeglina ei jõudnud kipakal kolmejalgsel taburetil maha peetud tulised maailmalahkamised ja lõbusalt nalja ning naeru saatel veedetud õhtud kunagi köögist kaugemale. Ema magamistuppa ei olnud külalistest asja mitte kellelgi. Kuigi enamasti ma keskustelusse ei sekkunud ja hoidusin üldse tagaplaanile, närisin üpris kiiresti läbi, et emal oli vaja kambajõmmi, kellega aega surnuks lüüa, mitte armukest. Romantilises plaanis ei võtnud ta neist tõsiselt ühtainumatki ja see tõdemus andis mulle kogu olukorra suhtes teatava kindlustunde, ehk isegi kerge üleoleku meeste poisikeseliku lootusrikkuse suhtes. Sain aru, et ema armastas omal moel isa ikka veel, kuigi välja ta seda ei näidanud.
Enamik külalisi olid mõistlikud ja hindasid head seltsi ning ema loomuomast arukust, mis lasi tal kaasa rääkida paljudel erinevatel teemadel. Ema oskas olla hingearst ja andis soovi korral meelsasti nõu, olemata seejuures pealetükkiv ega moraalitsev. Mõned õnnetud said aga asjast omamoodi aru ja lasid endas süttida savijalgadel lootuskiire – tõid roosikimpe ja kommikarpe, õhetasid näost ning higistasid oma pitsitavates ja halvasti hoidvates triiksärkides, mis oldi erakordse sündmuse puhuks ilmselgelt kusagilt kapipõhjast lagedale kaevatud; kinkisid kalleid lõhnaõlisid ja muud meelehead, lubasid kuud ning tähti. Üks ullike maksis tükk aega isegi meie kommunaalmakse, saamata seejuures arugi, et ema oli tema vastu ammuilma huvi kaotanud, kuigi lasi mehe omaalgatuslikul heategevusel malbe muige saatel rahumeeli sündida. Me polnud rikkad ja Mustamäe kolmetoalise ülalpidamine nõudis oma osa. Kogu meie kodune elu keerles ümber ema ja tema külaliste. Emps lõikas olukorrast kasu, ilma, et ta seda teadlikult üldse oleks kuidagi plaaninud. Keegi seda pahaks ei pannud. Ema olemuse juurde kuulus asjaolu, et millegipärast tahtsid paljud talle kingitusi teha või mõnel muul viisil kasulikud olla. Mina seda ei osanud, nagu ma ei osanud olla pooltki see, kes oli ema, küll aga võisin asjaolu üle ikka ja jälle hämmingut tunda. 

Täispikka lugu saab lugeda oktoobrikuu ajakirjast "Saatus ja Saladused".

Pilt: Internet

Tagasisidet romaanile "Tupiktänavas"

Lugesin läbi "ühe hingetõmbega". Algusest kohe tõmbas tekst mind kaasa ja ahmisin kuni lõpuni. Lõpus muutus lugemine raskeks, sest silmad olid ikka väga vesised. "Tupiktänavas" peaks olema kohustuslik lugemine igale naisele, kes on olnud pikemas suhtes. Raamatus on hästi välja toodud, kuidas naised kipuvad tihtipeale "üle mõtlema" ja endale sellega probleeme tekitama. Minus tekkis kange tahtmine hakata Kiiri raamatut oma naistuttavatele kinkima 
Aitäh, Kiiri Saar! Kuivatan vaikselt pisaraid...

Maria Lepmaa, kirjanik

Ühinen kiitvate sõnadega. Kiiri tekstides on palju kihte. On kaasamõtlemisvõimalusi, on hoiatusi, on lihtsat rõõmu ja on otsi, mis jäävadki natuke lahti.

Anne-Mari Alver, kirjastaja ja kirjanik

Kunagi ei tea, milliseid emotsioone võib üks või teine kirjutatud raamat kaasinimeses tekitada. Ses mõttes olen pisut üllatunud. Enda meelest ma ei kirjutanud kurba raamatut. Pigem arvasin, et "Tupiktänavas" sai minu poolt külge tugeva huumorivarjundi. Vähemasti oli mul kirjutades lõbus. Hingeminev, samasumishetke pakkuv, see on teine lugu. Tore, rõõmutegev, kui nii väidetakse.
Kuid antud teemal edasi mõtiskledes... võib-olla on seesinane kurbus nii sügav ja nii igiomasena hinge külge kleepunud, et me ei tunne seda teinekord äragi. Või siis oleme andnud sellele hoopis teise tähenduse. "Ah, argipäev". "Selline on elu". "Keegi ei saa kõike". Mis iganes.
Ka mina olen tundnud teatavat kurbust. Loo sündmustik on mõistagi ilukirjanduslik, kuid samas olen seostanud teoses aset leidvaid olukordi teatud paikadega kodusaarel. Veidral kombel tunduvad raamatu kaane vahele saanud sõnad minu enda jaoks seniajani sedavõrd ehedad, nagu oleks selles ilmetus valges telliskivimajas, mida kirjutades ette kujutasin, tõepoolest asunud Piia kaltsukaäri ja kallis firmasärgis ning nöökavalt naeratav Rafael sõitnud sinnasamma porisele õuele ning kõik justkui oligi päriselt. Piia narmendav käekott, kohtumise ootamatus, pahameel, rõõm, häbi ja elevus, mis värvis ühe halli maailma korraks teiseks ja lubas viivuks loota, et on olemas võimalus ka teistsuguseks eluks.
Peale käsikirja lõpetamist olen korduvalt seisnud sellel õuel, vaadanud seda maja, poriaukudega kaetud lapilist teed, taevast, pilvi ja puid ning mõtisklenud. Tundnud üht ja teist. Vahel saavad romaanide tegelased nii ehedaiks, et elavadki näiliselt enda elu. Sama lugu oli kunagi Keteriini raamatutega.
Olen tänulik kõigile, kellele mu raamat meeldis.


Autori kommentaar

Lühilugu "Inimeseks olemise mõõt" ajakirja veebiväljaandes

Tutvu minu uue lühilooga "Inimeseks olemise mõõt" ajakirja "Saatus ja Saladused" veebiväljaande vahendusel. Ajakirja tegijad on leidnud loo juurde tohutult mõnusa ja teose olustikuga suurepäraselt haakuva pildi, millele saad pilgu peale visata siin:
http://www.saladused.ee/inimeseks-olemise-moot
Mõistagi on värske ajakiri leitav ka paberväljaandena müügilettidel terve septembrikuu jooksul, millest on võimalik lugu lugeda täispikkuses. 


Pilt: internet