Veebruarinovell kannab pealkirja "Kivisüdamega haldjas"

Mu vastne novell, millest võite lugeda juba ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist, sai lõppeks, napilt enne toimetusse saatmist ka pealkirja, "Kivisüdamega haldjas". Inspireerida võib mis tahes emotsioon ja alati ei pruugi need olla sugugi siledad ja positiivset laadi. 

"Kivisüdamega haldjas" on lugu vihkamisest, kogetud alandusest, mis, leidmata teistsugust väljundit, kulmineerub peategelase jaoks lõpuks rahuldustpakkuvaks kättemaksuks, millega enda pimedat viha vaigistada. Ligemise suhtes üles näidatud hoolimatusel ja mõtlematult pillatud solvangul võib teinekord olla karm tagajärg. Novell on ilmekas näide sellest, milleks võib aja ja distantsi toel teiseneda kogetud negatiivne minevikusündmus.

Kuigi olen siiamaani oma lugudes alati jäänud keeleliselt viisakaks ja väljapeetuks, ei ole see novell seda seekord teadlikult teps mitte. Eelkõige loo üldise tonaalsuse ja usutavustaotluse tõttu. Jah, võite sealt leida nii mõnegi vängema ja trükimusta vaevu taluva sõna. Küllap elate üle. Kurikaelalt, kellele elu on vaid hoope jaganud, ei ole mõtet ilukõnelemist oodata. 


Pilt: internet

Valmimas on hetkel veel nimetu veebruarinovell

Annan siis lugejaile taas teada, et ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarilugu on peaaegu valmis, ainult sobivat pealkirja pole veel. Tõenäoliselt suudan selle välja mõelda homse päeva jooksul. Ja ega siis muud teha polegi, kui novell jälle teele. Praegu aga pakun lugemiseks ajakirja jaanuarilugu "Kirjad tütrele".
Ajaga läheb kirjutamine kuidagi järjest lihtsamaks, laused vähem ilukõnelisemaks, sest tegelikult pole seda vaja; tekst kiiremini jooksvaks, lugejale kergemini manustatavaks. Sain looga ilma suurema peavaluta maha ühe päevaga. Oli emotsioon, millele toetuda, oli inimene, kes kaudselt inspireeris ja üks jõulupuhkuse ajal loetud raamat, mis jättis sügava mulje ning millest lähtuv idee sai kirjutades kandvaks.

Igatsen aega, mil oleks rohkem mahti kirjutamisega tegeleda, aga praegu pole lihtsalt see aeg, kuna esiplaanil on nii palju muid kohustusi. Kadestan natuke neid, kel on aega oma loomingut rohkem promoda, jõuan vaid hädapärase, aga samas pole ma seda kunagi ka primaarseks pidanud. Pigem tekitab autori poolne liigne survestamine oma loominguga lugejas vastumeelsust. Minus küll tekitaks. Mida rohkem peale surutakse, seda vähem mind huvitab. Ja hea asja tunneb lugeja igal juhul ära, ilma, et seda peaks labaselt igal turunurgal müüma. Nojah, ajastu on paraku küll selline, et võidab see, kes rohkem kisada jaksab, aga ma lihtsalt pole selline inimene ega pea oluliseks seda kuidagi kunstlikult tekitada. 

Jah, ja talv on väljas. Selline tõeliselt mõnus, kerge valge lumega. Taevas lumepilvedest raske, linna kohal piimjalt kumav, servadest sügavsinine. Nii vähe, nii vähe on rahuloluks vaja, lihtsalt üht nädalalõppu ja teadmist, et selles leidub pisku aega ka enese tarbeks. Ma otseselt küll pole talveinimene, aga praegune aeg on tõeliselt ilus ja pikemale jalutuskäigule kutsuv. 


Pilt: internet

Aasta 2016 loominguline kokkuvõte

Iga aasta lõpul olen kirja pannud ka teatava kirjandusliku kokkuvõtte möödunud aasta kohta. Lisaks igakuisele kaastööle ajakirjas ilmus kohe aasta alul kirjastuselt Argo rohkete värviliste illustratsioonidega lasteraamat "Sirelini kümme katsumust".

Sama aasta augustis nägi trükivalgust mu teine novellikogumik "Tuulemüüja tütar". Suvepuhkuse viimase nädala jooksul jõudsin lõpetada sel aastal ilmuva lasteraamatu "Maailma parim dingo" käsikirja. Ja rohkemaks pole justkui aega ega jaksu jätkunudki, kuigi see kõik kokku on enam kui piisav ports tegemisi. Sel aastal peaks ilmuma ka lühiromaan "Tupiktänavas".



Pilt: Koduküpress lõpuks maha sadanud lumes

Ilmunud on värske novell "Kirjad tütrele"

Ilmunud on aasta viimase kuu hakul kirja pandud novell "Kirjad tütrele", mille toob teieni ajakirja "Saatus&Saladused" värske jaanuarinumber. Lugu on leitav kohe ajakirja algusest, neljandalt leheküljelt. Kuna novell sisaldab ema ja tütre mõttevahetust, polnud justkui paslik kirjatükile oma nime alla panna, seega läks see trükki anonüümselt. Aga kes mu blogi loeb, see teab. Seega on kasulik siinses keskkonnas jagatava informatsiooniga kursis olla.
Veebruariloost pole olemas veel sõnakestki, küll aga teatav idee, millest võiks midagi hargneda. Ilmselt jääb selle kirjutamine nädalalõppu.