Valmimas on ajakirja juunilugu

Täna hakkasin kirjutama ajakirja juuninumbrilugu. Mõneti uskumatu, et õhtuti on väljas juba tavatult valge ja järg suvelugude käes. Alles eile peksid raheterad mere ääres näkku ja tuul üritas merevett sõrmega katsuma tulija külmalt pikali puhuda. Ujumisest on ilmselt veel vara isegi mõelda, kuigi külmakartmatu veelembene unistaja võib unistada sellegipoolest.
Novelli mustand sai tänase päeva jooksul enam-vähem valmis, jääb üle veel tekstile keeleline lihv anda ja välja mõelda loo pealkiri. Kirjutatule mõeldes tabab iseäralik soe tunne, nagu nende lugude puhul, millest tead juba ette enne lõplikku valmimist, et käsilolevast võib sedapuhku tulla midagi erilist ja õnnestunut.
Ja siis, mõni hetk enne und hakkasin otsima postituse juurde sobivat pilti. Enda pildikogu jäi selles plaanis kesiseks, kuid otsingusõna "vana maja" peale märkasin paljude teiste seas ühte mõnusat maalähedast pilti, kus polnud eksponeeritud mingit modernset uhkust, kuid ometi oli kõik oma lihtsuses kuidagi südantsoojendavalt paigas ja hoomatavalt soe. Meenutas natuke seda aega, mil jooksin lapsena vanaema suures taluaias kesk looduse rohelust ja varjatud imesid. Ühesõnaga, üks tore inimene on võtnud nõuks taastada talu ja peab sellest blogi. Mulle igatahes meeldis ja usun, et satun sinna veel. Kõnealuse veebikeskkonna leiab lingilt: Sarapiku talu.
Pilt muidugi jäigi sel ööl leidmata, kuna sattusin blogi lugema ja siis oli kell juba liiga palju. Aga samas leidsin midagi vaat et väärtuslikumat.

Foto: internet

 

Illustratsioon minu uuest lasteraamatust "Maailma parim dingo"

Saage tuttavaks koaala Karlaga, kes on igati toimekas ja tegus, kelle soe ja lahke kodu on avatud kõigile sõpradele ja kelle meelisajaviiteks on välja mõelda ja katsetada erinevaid küpsetisi. Kuid öö hakul muutub kõik - koaala Kala muutub pööraselt araks ja poeb pimeduse eest meeleheitlikult pakku. Suur kell kõmiseb hirmutavalt valjusti ja akna taga sahistab kindla peale hirmuäratav must koll, kelle karvane pea on täis halbu kavatsusi!
Selle imelise pildi, mis tabab suurepäraselt mu peatselt ilmuva lasteraamatu "Maailma parim dingo" sõbrana sooja nooti, on joonistanud Ruudu Remmelgas. Minu neljas lasteraamat ilmub maikuus ja selle annab välja kirjastus Argo.

"Millest su raamat räägib?"

Ei olegi sedapuhku teadlikult palju erinevaid lillepilte, on hoopis palju pilte ühest ja olulisest lillest. Ega ma oskagi täpselt öelda, miks mulle meeldib lillede kiiresti kaduvat ilu jäädvustada või miks haprad hõrku lõhna levitavad õied on mulle kordades tähtsamad kui näiteks pastapliiatsid, ökokilekotid, sandaalid või mingi muu suvaline kraam. Kas seetõttu, et minus pesitseb romantismi-alge, mille lillede nägemine kuidagi eriti selgelt välja joonistab? Noh, see on ka muidugi variant, üks võimalus näiteks... sajast.

Sama keeruline ja pea-aegu võimatu on mul vastata küsimusele: "Millest su raamat räägib?"
Enamasti ajab see mu kimbatusse, sest tõesõna, parimagi tahtmise korral ei ole võimalik kahe sõnaga välja tuua, millest räägib näiteks mu kahtekümmend erisisulist ja eripalgelist, isegi erinevate žanrite alla liigituvat novelli sisaldav kogumik. Elust? Inimsuhetest? Kuidagi väga üldine ja pealiskaudne määratlus, mis ei tee vastuse ootajat põrmugi targemaks. Elust ja inimsuhetest räägib enamik raamatuid. Võib-olla on küsimus hoopis selles, kuidas seda tehakse ja kuidas mina seda eelistan teha.

Jah, mulle meeldib kirjutada inimestest ja seda niimoodi, nagu näeksin nende meelte kõige sügavamatesse ja varjatumatesse soppidesse. Enamasti ei eelista ma sealt välja kiskuda kõntsa, muda ja räppa, vaid inimnatuuri päikeselisemat poolt. Ma otsin loomuse sügavaimat sisu, kaevates seal ammuste unistuste, tolmuma jäänud lootuste, tiivustavate kinnisideede ja muu säärase keskel. Seal kõnnumaal, mida kaasinimeste eest pigem kiivalt varjatakse ja haruharva - kui üldse - näidata söandatakse. Kas see on piisav vastus? Võib-olla mitte. Võib-olla pole selgituste andmine hetkel ka mu tugevaim külg. Tuleb ikkagi endal raamat kätte võtta ja lugeda, nii saate kõige täpsema vastuse. Õnneraamatu link asub siin.

 

Peagi on käes Hiiu luule raamatu esitlus!

Täna potsatas mu postkasti rõõmus uudis - kutse Hiiu luule raamatu esitlusele. Üritus saab teoks laupäeval, 1.mail ja algab 14.00 aastapäevakontsertiga, mis läheb sujuvalt üle raamatuesitluseks ning hiljem näituse avamiseks. 

Raamatu koostaja Tiiu Heldema esitleb oma vastvalminud kogumikku. Lisaks teiste Hiiu autoritele ja nende loomingu ülevaadetele koondab mahukas kogumik kolme minu luuletust, mis pärinevad mu 2014. aastal ilmunud debüütluulekogust "Võilillelein". Kuna tegemist on nädalalõpuga ja ma pole töökiire tõttu mõnda aega käinud ühelgi esitlusel, arvan tõenäoliselt heaks istuda suures saalis kirjarahva seas ja saada rahuldustpakkuvalt osa kõnealusest kultuurisündmusest. Tõenäoliselt on plaanis soetada ka raamat või paar mälestuseks-kinkimiseks.
Aitäh, Tiiu!

Minu lasteraamatud

Väike Keteriin elab koos ema ja isaga pealtnäha toredat, ent siiski pisut igavat elu. Ühel suvepäeval satub Keteriin liblikat taga ajades kodu lähedal asuvasse mahajäetud parki, kus avastab nähtamatu ukse eriskummalisse võluriiki - Salaaeda. See on maailm, kus kõik on sootuks teisiti kui tema kodus ning kogu unenäoline ümbrus peidab endas igal sammul põnevaid avastusi.

Keteriin sõbruneb Salaaias suure ja karvase olevuse Kreebuga, kelle seltsis satub uskumatutesse seiklustesse ja leiab endale rohkesti veidraid ja vahvaid sõpru. Ta proovib kammkaru juures võileivapuu vilju, laseb kingsepp nahkrotil endale uued kingad valmistada, saab teada, kuidas lüpstakse nurrulinde, tutvub ämmelgate ja nende iseäraliku andega, lendab tiibkilpkonnade kukil läbi kogu Salaaia ja võtab osa lahke Siilisiirimamma pühapäevapeost. Uute sõprade toel muutub Keteriini igavavõitu elu värviliseks muinasjutuks, kus fantaasia ja reaalsus kipuvad ajuti lausa segunema.

Pildid joonistas Epp Marguste.
Väljaandja: kirjastus Argo: http://www.argokirjastus.ee/index.php?id=11411&highlight=keteriin,salaaias

Keteriini seiklused Salaaias jätkuvad. Põnev fantaasiamaailm, kuhu tüdruk põgeneb igal vabal silmapilgul, on talle pelgupaigaks üksilduse ja vanemate vahele sugenenud pingete vastu. Ta leiab hulga uusi kummalisi sõpru, kelle seltsis ununevad kõik muremõtted. Koos Kreebu emaga võtab Keteriin ette pöörase pilvesõidu, rõõmustab viinamarjavihma üle, sõbruneb kreebutüdruku Kirkega, eksleb veidral õhupallipõllul, külastab nähtamatuid loomi, kihutab võidusõidukala turjal, uudistab veealust raamatukogu ja seikleb teemantlillede orus. Kõik on tore päevani, mil Salaaeda ilmub uus elanik - Helesinine Panter, kes pöörab elanike rahuliku elu pea peale. Keteriin ja Kreebu algatavad põneva ja ohtliku spioonimängu, et paljastada pantri mustad saladused. See on lugu sõprusest, selle kaotamisest ja leidmisest.
Pildid Epp Margustelt.
Väljaandja: kirjastus Argo: http://www.argokirjastus.ee/index.php?id=11455&highlight=keteriin,salaaias

Suured inimesed arvavad, et väike olla on hirmus tore. Neil pole õrna aimugi, kuidas nad eksivad. Küllap on nad ära unustanud selle aja, mil nad ise väikesed olid ja keegi neid tõsiselt ei võtnud.

 Sirelin avastab vanast triiphoonest salaukse, mille kaudu pääseb unenäolisse võlupaika. See kätkeb endas küllaga salapära, ohte ning põnevust. Tüdruk võtab nõuks läbida kümme katsumust, et aidata emal ja isal leida lahendust nende muredele. Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja räägib sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu ning vajalikuna.

Pildid joonistanud Epp Marguste.
Väljaandja: kirjastus Argo: http://www.argokirjastus.ee/index.php?id=11664&highlight=sirelini,k%C3%BCmme,katsumust

Maakera kuklapoolel asub manner nimega Austraalia. Seal elab palju toredaid loomi, kellest mõned on nii haruldased, et neid ei kohta looduses mitte kusagil mujal maailmas.

Selles vahvas raamatus tegutsevadki sellised Austraalia loomad-linnud nagu koaala ja vombat, kuukabarra ja lüürasaba, bilbi ja taipan, känguru ja nokkloom, sipelgasiil ja dingo, kes satuvad ühtelugu naljakatesse ja õpetlikessegi seiklustesse.

 Känguru Kalle on nii hajameelne, et unustab ära, mida ta poodi ostma läks. Nokkloom Niina kipub alatasa kõiki õpetama, koaala Karla aga oskab imehäid kooke küpsetada - ja kardab natuke pimedat. Vombat Villu otsib endale sõpra ja dingo Taunol on suured plaanid tulevikuks - iseasi, kas need ka täide lähevad.

Toredad ja südamlikud pildid on raamatusse joonistanud Ruudu Remmelgas.
Väljaandja: kirjastus Argo: http://www.argokirjastus.ee/11812

Koduaia rohelisi hetki

Illustratsioon minu uuest lasteraamatust "Maailma parim dingo"

Nõndaviisi siis. Inspireerituna oma uue, peatselt ilmuva lasteraamatu "Maailma parim dingo" sünnist muutsin ka blogikujunduse mõnusaks leheroheliseks. Eks meist igaüks ootab ju kevadet, seda rohe-rohelist aega, mil kõik leebem, soojem, värviküllasem. Võib-olla just siis ongi õige aeg kätte võtta üks tore rohekaaneline raamat.

Selle armsa südamliku pildi joonistas kunstnik Ruudu Remmelgas. Pildil olev tegelane on nokkloom Niina. Usutavasti sai tema pisut riiakas ja käredahäälne tegelaskuju üks värvikamaid ning omapärasemaid. Raamat koosneb kümnest lõbusast ja õpetlikust jutukesest, mis annavad lastepärase ülevaate Austraalia erinevatest asukatest. Tegu pole kaanepildi, vaid ühe loo juurde kuuluva illustratsiooniga. 

Minu uus lasteraamat "Maailma parim dingo" ilmub maikuus!

Nüüd on asjad nõnda kaugel, et kirjastuse Argo kodulehel saab näha minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" kaanepilti ja tutvuda teose sisutekstiga. Samuti on võimalus sirvida raamatu esimesi lehekülgi elektrooniliselt ning näha kahe esimese jutukese illustratsiooni. Selleks klikka kaanekujunduse kohal oleval viitel "Vaata sisse". Raamatu leiab lingilt http://www.argokirjastus.ee/?id=11812 

Sisu tutvustav tekst:  

Maakera kuklapoolel asub manner nimega Austraalia. Seal elab palju toredaid loomi, kellest mõned on nii haruldased, et neid ei kohta looduses mitte kusagil mujal maailmas.

Selles vahvas raamatus tegutsevadki sellised Austraalia loomad-linnud nagu koaala ja vombat, kuukabarra ja lüürasaba, bilbi ja taipan, känguru ja nokkloom, sipelgasiil ja dingo, kes satuvad ühtelugu naljakatesse ja õpetlikessegi seiklustesse.

 Känguru Kalle on nii hajameelne, et unustab ära, mida ta poodi ostma läks. Nokkloom Niina kipub alatasa kõiki õpetama, koaala Karla aga oskab imehäid kooke küpsetada - ja kardab natuke pimedat. Vombat Villu otsib endale sõpra ja dingo Taunol on suured plaanid tulevikuks - iseasi, kas need ka täide lähevad. 

Toredad ja südamlikud pildid on raamatusse joonistanud Ruudu Remmelgas.

Võõrasemad kogu oma karges kevadises hiilguses

Igal varakevadel, nähes kaupluse päikesepoolsesse külge välja pandud kevadekuulutajaina kirevat võõrasemavalikut, tabab mind alati ohjeldamatu lilleisu. On päris tegu sealt silmad maas mööda kõndida ja süda kõvaks teha. Ega tavaliselt kiusatus enne otsa ei saagi, kui igast meelepärasest sordist mõned eksemplarid endale koduaia amplitesse istutamiseks soetatud.

Ööd on jälle härmakarva ja kohati lausa miinuskraadidega, mille eest saab taimed külmapakku viidud, kuid päeval paistab kollase-punasekirjudele sametjatele kroonlehtedele soe kevadpäike. Mis teha, õielõõma vastu ilule tundlik inimhing ei saa. 

 

 

Mõtteline intervjuu kirjanik Margit Petersoniga raamaturetsensiooni "Tuulemüüja tütar" põhjal

Mulle meeldib novelli- ja lühijutukogusid lugeda. Päeva jooksul ma üle kahe novelli ei lugenud. Tahaks ju neid veel pikalt endasse hingata, mitte astuda järgmisse maailma.

Mõistlik mõtteviis. Ma ise manustan novelle täpselt samamoodi. Mitte  üle paari-kolme korraga, et elamusel oleks aega settida ja sisul talletuda. Ei eelista kiiret ja pinnapealset tarbimist ja sama kiiret unustamist. 

Autor oskab lausa detailselt tuua välja sellised pildid ja situatsioonid, et sa jääd uskuma, nagu olekski kõik päriselt olnud.

Päriselt on olnud tõtt-öelda õige vähe. Kõige rohkem päriselt oli novellikogumiku esimene lugu. Ma tõepoolest käisin südatalvel valitud seltskonnaga metsamajakeses (nädalalõpu)elamusi hankimas ja sealt hakkas hargnema idee kirjutada igaüks neist veidrikuks ning anda loole viimase vindini absurdseid värvinguid. See oli lõbus, ausalt! Hiljem tekkis ebamäärane pelg saada kostitatud vihase lugejakirjaga, aga õnneks seda ei tulnud. Ju siis oli aines piisavalt ilukirjanduslik.

Lood on väga erilised ja osad neist kalduvad ulmesse. Sobiks pakkuda ulmeajakirjale "Reaktor."

Sellelaadne mõte kunagi isegi oli, kuid mu viimase aja teadlik suund on olnud pigem realism, seega pole selle ukse poolvägisi lahti kangutamist endale südameasjaks võtnud. Korra vehkisin Raul Sulbi nina ees ühe käsikirjaga küll, aga tol ajahetkel oli ta miskipärast hirmhõivatud ja ma lihtsalt ei viitsinud peale käia. Avaldatud sain oma loo mujal nii ehk nii. 

Osad novellid tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena.

Huvitav, et Sa selle ära tabasid. Mõne loo puhul tundus mulle endale samamoodi, et käsikirjast võiks saada ainest hoopistükkis romaaniks. Eks ma olemuselt olengi rohkem romaanikirjanik kui novellist ja see kumab vahel lühilugudest välja. Et õhus oleks justkui veel teemaarendust, kuid autor on liiga kiiresti punkti pannud. Ühe konkreetse loo puhul oligi tegu puhtalt romaani käsikirja esimeste peatükkidega, mille otsustasin kergema vastupanu teed minnes kirjutada ümber novelliks. Lühendasin tegevussuundi ja -liine, kärpisin tegelaste arvu. Säde läks kunagi romaaniga algust tehes kaduma, mida tõtt-öelda juhtub harva. Ehk saigi pigem hea kompaktne novell venima kippunud romaani asemel. 

"Tuulemüüja tütar" viib lugeja erinevatesse küla- või väikelinna(alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin.

Idee kajastada rohkem maa- kui linnaelu sain oma emalt ja olen seda teed mööda alateadlikult või vähem alateadlikult muudkui edasi läinud. Olen ju väikesest kohast pärit ja seega on külaolustik mulle läbini tuttav, otsast otsani läbi tunnetatud ning sellest on lihtne kirjutada. 

Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukeste lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle väga meeldib.

Lookirjutajana pole ma põnevuse osas kuigi objektiivne hindaja, kuna kogu põnevuse tekitamine jääb ainuisikuliselt minu kanda, aga hea muidugi kuulda. Oskus võimalikke lõpu tegevussuundi hargnema ja otsi lahtiseks jätta tuleb ajaga. Kunagi arvasin, et on hästi oluline lugejale kõik üksipulgi selgeks ja lahti kirjutada. Mida aeg edasi, seda vähem ma nõndaviisi arvan. Lugeja fantaasiale ruumijätt on justkui kohustuslik asjade käik. 

Mulle tohutult meeldib see raamat!

Tänan. Siinkohal tundub mulle, et mu Õnneraamat on kuidagi teenimatult Tuulemüüja varju jäänud. Tugevamad lood paigutasin enamasti just nimelt sinna. Teinekord petab ka kaas ära, sunnib lugejat ilusama kujundusega teost haarama. Teise kogumiku puhul sai see tunduvalt parem. Seega soe soovitus: lugege läbi ka esimene kogumik "Õnn algab homme"!


Pilt: Andres Vimm

Tagasisidet kirjanik Margit Petersonilt novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" kohta

Miks me teeme seda, mida me teeme? Miks me kirjutame, postitame, arutleme, räägime, küsime, vastame, püüame, loodame? Kõige selle kõrval valdab meid alateadlik soov olla märgatud, hinnatud, armastatud. Eelkõige armastatud. Isegi mitte kui kirjanik, loovisiksus või karismaatiline ja meeldejääv persoon, vaid lihtsalt kui inimene. See on sügavalt inimlik mõtteviis, mis saadab meist igaüht. Vahel juhtub ka sedaviisi, et üks kirjanik loeb teise raamatut ja kirjutab selle kohta arvustuse. Alljärgnev pärineb Pärnu kirjaniku ja poetessi Margit Petersoni sulest. Margitiga sain ma tuttavaks Pärnu kirjandusõhtute, mille peakorraldaja ta juba palju aastaid on, kaudu, kui käisin ühel vihmast lõhnaval õhtul suvepealinnas esinemas. Taaskord jääb üle olla tänulik sooja ja tunnustava sõna üle. Tutvu ka autori blogiga.

Hetk tagasi panin käest Kiiri Saare novellikogu "Tuulemüüja tütar". Mulle meeldib novelli- ja lühijutukogusid sellepärast lugeda, et need distsiplineerivad. Eriti just siis, kui kell lööb hommikutunde ja sa alles loed. Romaanist on raske välja astuda, aga lühijutud saavad otsa ning tahaks ju neid veel pikalt endasse hingata, mitte astuda järgmisse maailma. Nii juhtus ka minuga, et päeva jooksul ma üle kahe novelli ei lugenud.

Kiiri kirjutab tohutult mõnusalt. Tal on väga rikkalik sõnavara ja autor oskab lausa detailselt tuua välja sellised pildid ja situatsioonid, et sa jääd uskuma, nagu olekski kõik päriselt olnud. Lood on väga erilised ja osad neist kalduvad ulmesse. Sobiks pakkuda ulmeajakirjale "Reaktor."
Mõnes mõttes tahaks selle raamatu kaheks lüüa ja just (ulme)lugude pärast, kuid teisalt on ka nii terviklik. Tõsi küll, mõne novelli- või lühijutu puhul ma ootasin hoopist teistsuguseid lõppe ja osad tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena. Kuid tean ise seda tunnet kui hakkab sündima romaan ja kui hakkab sündima novell (lühijutt). Mõni lihtsalt lõppeb enne ära, kui sellest romaan saab. Ja pealegi romaanides on alati rohkem tegelasi, kuid novellid piirduvad vähematega. Nii ma arvan, et selles raamatus on ka rohkem lühijutte kui novelle.
Kiiri Saar viib meid selle raamatuga erinevatesse küla- või väikelinna (alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin. Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukeste lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle ka väga meeldib.

Mulle tohutult meeldib see raamat!
Usun, et see ei jää viimaseks Kiiri raamatuks mida loen.
Aitäh sulle, hea Kiiri!

14. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Foto: Alar Madisson

Suure reede isiklik traagika

Omamoodi veider ja dramaatiline kokkusattumus, et just suurel reedel, mil kogu maailm leinas risti löödud Kristust, leidis ootamatu lõpu minu kümne aasta vanune läptop, millel kirjutasin oma kõige esimesed algupärased romaanikäsikirjad. Pill ise sai omal ajal kõvasti vatti, olles praktiliselt igapäevaselt kasutuses;  sisaldas lisaks tekstifailidele ka tuhandeid pilte ja oli ääreni täis muusikat, mida kirjutamise ajal alatasa kuulasin. Viimased viis aastat pole ta enam rakendust leidnud, vaid nostalgilise väärtuse tõttu väärikal vanaduspensionil elutoa alumisel raamaturiiulil.
Läptop läheb veel nüüdki käima, kuid külge sugenenud mürgise lekke tõttu pole teda enam võimalik eluruumis hoida, isegi mitte nostalgiast. Siinkohal siiras ja lugupidav kummardus tootjafirmale Samsung enneolematult vastupidava tehnikaime eest, mis mulle kirjanikutee teeotsa kätte juhatas ja sellel pikki aastaid sõbralikult saatis. Sellel pillil sündisid nii mu "Lepatriinupüüdja", "Martin Greeni juhtum", Ruubeni liblikate sari kui ka Keteriini lood. Ja ei, siinkohal pole tõepoolest tegu isegi mitte kaudse ja osavalt maskeeritud tootereklaamiga, mida mõned blogipidajad harrastavad ja mis mulle mõneti vastukarva käib, vaid siira personaalse tänulikkusega.

Pilt: internet

Novellikogumikud "Tuulemüüja tütar" ja "Õnn algab homme" laenutuste edetabelis

Mis veel uudist. Kekkamises pole ma just kõva käsi, mida aeg edasi, seda vähem vajalikuks ja pigem taunimisväärseks ma seda pean. Raamat rääkigu ise enda eest. Kuid möödaminnes võiks siiski ära mainida, lihtsalt kui enda jaoks aset leidnud üllatava avastuse, et mu mõlemad hiljuti ilmunud novellikogumikud – "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar" mahuvad erinevate rahvaraamatukogude laenutuse top 15 hulka. 


Pingerida ei pea ma siinkohal oluliseks välja tuua. Lingid pärinevad Rahva Raamatu kodulehelt. Aitäh-aitäh, lugege ikka ja mitte ainult ilusate kaante pärast. Leiate emotsionaalset turgutust, samastumisvõimalust, ehk ka meelelahutust. Teoseid saab endale üpriski soodsa hinna eest päriseks soetada ka kirjastuse Kentaur kodulehelt, ilukirjanduse alajaotusest. Klikka julgesti lingil!


Pilt: Külli Kolina

Lasteraamatu "Maailma parim dingo" kaanekujundus on valmimas!

Kesk vihmase päeva olelusheitlust, mil viivuks juba maikuu nägu olnud maailm korraga jälle morn ja porihall, taevas madal ja otsekui tinast tehtud, jõudis minuni ometi ka üks positiivne uudis, mis värvis päeva hoopistükkis helgemaks. Kunstnik Ruudu Remmelgas on jõudmas lasteraamatu "Maailma parim dingo" kaanekujundusega lõpusirgele.


Kaaned nähtud, kuid näitamiseks veel mõistagi siia keskkonda midagi üles ei riputa enne, kui kujundus päris valmis. Kuid rõõmuhetke jagama tulin siiski! Asjad sujuvad ja peagi läheb illustreeritud käsikiri trükki! Raamatu annab välja kirjastus Argo. Mis siis ikka, vahel võib ju siiski ka üpris enesekeskselt soovida: Palju õnne mulle! 


Pilt: internet

Sel sünnipäevakuul

On sünnipäevakuu, on kevad. Isevärki omasuguste seas, nagu neist igaüks. Soe nagu mai, tuuline nagu november. Riivamisi on mu pilgu eest mööda libisenud ning aiasügavusse silmist kadunud mitu kirjut liblikat. Olen neid näinud kuute või seitset, kollast vaid ühtainukest. Mäletan sarnast kevadet, mil hiigelsuurel aknaklaasil oli peatuspaiga leidnud terve kirjude liblikate parv, päikest peegeldav pind üleni musta-oranzikirju. Miks nad üksmeelselt otsustasid, et just sellel aknaklaasil on hea, kes seda teab. Kas võikski inimteadvus hoomata liblikrahva eelistusi? Kuid nõnda muljeterohket suve, mis sellesinatsele vaatepildile järgnes, pole mul olnud ei varem ega hiljem.

Teatud laadi ebausk, mida mõistuseinimestena üritame kui isevärki liiki nõrkuseavaldust endast välja juurida, eitada ja siivsalt maha salata, on hingele ning igal kevadel uuesti puhkevale lootusele omamoodi toeks, mille üle ei pruugiks sugugi piinlikkust tunda. Seetõttu usungi iga kevade esimest liblikat. Usun lootust, usun head. Kummastavalt ei oota me novembrilt kunagi nii palju kui näiteks aprillikuult. Hilissügisel justkui pole enam midagi oodata. Kõik on nähtud ja läbi. Hall ning pimedusse tardunud. See, mis ees, on alles kaugel, kättesaamatu ja peaaegu olematuks hääbunud. Sestap ongi kevad tohutu potentsiaaliga aeg. Kõik on jälle võimalik, reaalsuseks saav ning käegakatsutav. Tärkav, sirguv ja puhkev. Isegi, kui ei juhtu midagi, mida võiks määratleda kui enneolematut, on võimalus selleks siiski õhus. Ja mis olekski inimene ilma lootuseta?


Pilt: internet

Valitud katkendeid maikuus ilmuvast novellist "Vestlused tähelapsega"

Kas tead, mu laps, et kui Sa olid alles beebi, leidsime Su näolt aeg-ajalt sädelevaid, teadmata päritolu ebemeid? See tundus toona – ja tundub praegugi – nii mõistatuslik, et väitsin endale omasel romantilisel moel, et oled pärit tähe pealt, kuukiirelt või kusagilt mujalt mõistetamatust kohast. Sealt, kuhu tavainimese teadvus ei ulatu. Igahtahes mitte kapsalehe alt või mõnest muust argisest paigast. See poleks Su olemusega klappinud. 

Kui Sa rääkima õppisid, võisid etteloetud raamatut järele korrata sõna-sõnalt. Arvasin üllatunult, et oskad juba lugeda, kuid see oli kõigest märk fenomenaalse mälu olemasolust. Sulle jäi loetu sõna-sõnalt meelde. Kas teadsid, et üks Sinu esimesi sõnu polnud mitte „ema“ vaid „päevapaabusilm“. Üheksa veatult hääldatud häälikut, mille kuulmine tegi mu korraks sõnulseletamatult uhkeks.

Muidugi oli meil häid aegu. Igasuguseid, erinevaid. Näiteks too kirgas ja karge sügisene nädalalõpp, mil otsustasime ühtäkki spontaanselt – üldiselt olen väga harva spontaanne – jätta korraks kogu vinduva ja vaevaliselt edeneva linnaelu sinnapaika ning põgenesime ära maale. Seal, värviliste õunte ja koltuvate puulehtede keskel vedasid terve nädalavahetuse enda järel ühte tobedat, kuuri alt leitud ratastel veinipudelihoidjat, millega üle kuhjunud leheprügi pääsemine oli kohati omaette ooper; olid sama punapõskne nagu õunadki, mida kasti ammutasime, rahulolev ja rõõmus, taipamata isegi midagi nõuda või soovida, sest kõik oligi nii, nagu olema pidi.


Pilt: pinterest.com

Valminud on mainovell "Vestlused tähelapsega"

Justkui viimase aja trend on kirjutada lastest. Oma lastest, võõrastest lastest, tuttavate lastest ja lihtsalt mingil moel isikupärastest lastest. Sellest, kui imepärased, või, vastuoksa, probleemsed olevused nad on. Kui tore, või, vastuoksa, keeruline on nende seltsis. Kui meeldivaks, või, vastuoksa, pööraseks nad võivad muuta ühe täiskasvanu päeva. 

Mainumbriloo "Vestlused tähelapsega" teema pole sellegipoolest ajendatud mingisugusest teematrendikusest. Pigem lähtusin enda mõtteviisist, et olen lapspeategelast oma novellides kujutanud väga harva. Et miks ka mitte vahelduseks üks lugu pisikesest indiviidist. 

Mainumbrilugu jõuab teieni mai esimesil päevil. Lugu ilmub, nagu ikka, ajakirjas "Saatus&Saladused". Sama aja paiku on oodata ka Tiiu Heldema raamatuesitlust Hiiumaa luuletajaist.

Pilt: internet

Tutvumiseks täispikk ilmunud aprillinovell "Naine rongilt"

Kui mu käesolev novell valmis sai, teadsin, et tahan selle vahelduseks avaldada siin keskkonnas täispikana. Võib-olla seetõttu, et mingil moel läheb antud kirjatükk mulle endale pisut rohkem korda kui nii mõnigi teine, mis varem ajakirja kaante vahele jõudnud. 

Oma lugejaile tuletan meelde, et tegu pole üks-ühele eluloo, vaid siiski eelkõige ilukirjandusega, ilukirjandusliku käsitlusega, teatava isikliku meenutustepagasi ja kunstipärase ilukirjandusliku materjali põimimisega. Lugu ise on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbrist.

Naine rongilt 

Kiiri Saar

Olen eluaeg ühtviisi kartnud ja armastanud ronge. Mu kõige painajalikumad uned seostuvad alati rongidega, rongile jõudmise, hilinemise paanikaga. Veidral kombel, mingi hoomamatu intervalli tagant need unenäod korduvad, aastate kaupa. Unedes on nii mõndagi varieeruvat, kuid sündmuste kese alati üks – ümberringi lõõtsuv pimedus, mu enda painajalik hirm, määratu jooksuspurt, mahajäämise lohutu tühjus, perroonil uluv tuul, nägudeta inimesed. Sootud, võõrad, kõrvalise tähtsusega mustad siluetid, kel on kõrvalseisja meeleheitest sügavalt ükstaskama. Vahel läheb ka teisiti – jõuan rongile, tundes sellest peadpööritavat kergendust ja tõmban hinge. Kõrvus laksub liiprite kolin, vagunite vali naksumine. Uitan kõikuval sammul ühest pooltühjast kupeest teise, õieti teadmatagi, mida otsin. Tähtis on jõuda koju. Rongile jõudmine tähendab alati kojujõudmist, pääsemist turvatsooni.
Viimasel ajal on mu unedesse lisandunud midagi uut. Ma olen üks naine. Mitte mina ise, vaid keegi muu. Naine rongilt. Mul on pikad pruunid juuksed ja suured tuhmid silmad. Mu mantel on näinud paremaid päevi, ent minema viskamiseks siiski liiast armas ja oma. Ega ma tõtt-öelda ülemäära hooligi, mis seljas. Hoolin hoopis muust.
Mu teekonnal pole ausalt öeldes ei algus- ega lõpp-punkti. Ma ei taha kuhugi meeleheitlikult jõuda, niimoodi, nagu ihkasin noorpõlveunedes. Tahan lihtsalt näha ühte maja. See ongi mu reisi tegelik eesmärk. Õigupärast on see muidugi totter, sõita maha sadu kilomeetreid pelgalt selleks, et näha korraks aknast mööda vilksatamas ühte esmapilgul täiesti tavalist maja. Aga see on minu aeg, mul pole kuhugi kiiret ja pealegi pole rongisõit unes kuigi kulukas.
Algul tundus mulle, et mõtlesin maja ise välja, seejärel tabas mind arusaam, et see võib pärineda mõnest ammunähtud ja sama ammu unustatud filmist. Mida uni edasi, seda konkreetsemad piirjooned eluhoone mu teadvuses omandab. Nagu oleks ta siiski päris ja tegelikkuses kusagil olemas. Võiks ju mõelda, mis majaperemehel küll arus oli, et ta oma eluaseme säärasesse sobimatusse mürarikkasse paika ehitas, kus puudub igasugune privaatsus, aga teisalt, võib-olla tekkis raudtee hoopis hiljem ja majaomanik oli sunnitud oma õunapuude ja ilmselgete väsimusemärkidega kõrvalhoonetega koomale tõmbama, nagu ikka nõrgem ja ajale allajääv pool. Seetõttu ei kaldu ma ka uskuma, et tal oleks teatav tähelepanuvajadus ja soov oma argipäeva meelsasti võõrastele silmadele eksponeerida ning sellest vaikset rahulolu ammutada. Usun, et ta on sama lihtne ja tavaline inimene nagu mina ega mõtle sedalaadi asjadele. Ta lihtsalt elab ja on ning kui tema elu paistab kellelegi rongiaknast kätte, siis on see pigem vaataja probleem.
Küllap nii ongi, kuid mulle pole see kaugeltki probleem, vaid hoopistükkis eesõigus. Millegipärast arvan, et mina olen selles isikupäratus külmas rongis ainus, kes maja ja selles toimuvat üldse näeb.
Enamasti on see erinev.
Mõnikord on vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja sisemuses toimuv on peidetud raskete tumedate kardinate varju ja rõdu tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Ta kannab valgeid töökindaid. Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.
Mõnel õhtul lõõskavad terves majas tuled, välisuks on selja peale valla ununud, kesk aeda, suures roostetanud pajas, mis täidab improviseeritud kamina aset, on läidetud elav tuli. Terrassitoolid on veetud sinnasamma kõrvale. Mees ja naine istuvad lõõgastunult teineteise vastu naaldudes. Naise heledad juuksed katavad lopsaka kosena tema pruuni kevadsügisjope rinnaesist, ta heidab neid vaba käega sundimatult tahapoole, teises käes hoiab avatud siidripudelit. Mehel on jalas vanad kulunud töösaapad ja seljas pehme triibuline särk. Selline, mida kannavad maaelu ja küllap ka iseendaga sügavalt rahulolevad inimesed. Ta on tumedapäine, pikka kasvu, pisut habetunud, nägus. Nad räägivad, naeravad. Hele tulekeel loidab pimedas öös, sädemed keerlevad õhus.
Ühel päeval märkan paarikest rõdul tülitsemas. Mees vehib energiliselt kätega, naine raputab pead, žestikuleerib vastu, liigutused nurgelised, täis meelepaha. Vasturünnakul pole tulemust. Naine lööb käed rinnale risti, saadab mehele hävitava pilgu ja vupsab tuppa. Rohkem ma teda ei näe.
Eks eriarvamusedki kuulu paarisuhte igapäevaellu, mõtlen, kuid mu sisemust raputab külm ebamugavustunne ja ma sooviks hea meelega sellestsinatsest unest juba ärgata. Kui seda ei juhtu, meenutan endale, et olen kõigest kõrvaltvaataja, anonüümne naine rongilt, kellel pole äsja toimunud sõnavahetusega vähimatki pistmist. Keegi, kelle osaks ei lange asjaosaliste rõõm, kurbus ega meelepaha; keegi, kelle pilk lihtsalt fikseerib toimuva nagu automaatsalvestis. Ometi tunnen kummastavat ängi.
„Kaua sa kavatsed veeta oma elu kõrvaltvaatajana, selle asemel, et hakata lõpuks ometi ise  elama?“ küsib minu käest ühel sarnasel rahulolematuseööl mu alateadvus.
Ma ei tea. Millas ma olen ise see valgete töökinnastega lillepeenart rajav või lõkkesse vahtiv naine? Võib-olla isegi rõdul tülitsev naine? Ma ei tea. Kas ma üldse peaksin, ülepea?
„Ma ei pea teadma vastust enne ärkamist,“ valetan alateadvusele.
Aga ühel ööl saab mul kõrvaltvaataja passiivsest rollist villand. Majast mitte kaugel asub väike tähtsusetu vaksal, kust rong seni suhisedes ja rappudes mööda on sõitnud. Kuid täna öösel raudruun miskipärast peatub ja juhust kasutades lipsan maha. Majani jääb kõndida napp kilomeeter, mille läbin pooljoostes. Sajab hõredat kevadvihma, mis niisutab kergelt mu mantlikraed. Õhus on rõske muru ja avanevate kasepungade hõrku lõhna.
Mul pole aimugi, mida ma siit otsima tulen või mida peaksin pererahvale ütlema, kui nad mu ootamatult köögist eest peaks leidma. Eravaldus ikkagi ja võib-olla on mees miski seadusesilm ja harjunud relva käepärast hoidma. Õnneks pole kedagi kodus. Käin toad läbi ja astun korraks rõdule. Piirdelt koorub õhukeste liistakatena valget värvi ja peitsimata põrandalauad naksuvad. Kuid rõduuks on ilus helesinine, samamoodi puidust aknaluugid, mis annavad kokkuvõtvalt majale unistusliku väljanägemise ja hajutavad osavalt mulje hooletussejäetusest.
Tubadest ei leia ma midagi üleliigset, ei mingit luksust. Vanamoeline lillemustriline tapeet, kergelt kriim mööbel, odav diivan. Ometi on kõik vajaminev olemas ja täiesti ootuspäratult avastan, et mulle meeldib siin. Ainuke modernne rahapaigutus paistab olevat köögimööbel, mis on uus, kiiskav, kallis. Punasilmselt vilgub mulle vastu trendika elektripliidi valvas silm. Lapsi ei tundu perel olevat. Küllap selline muretu ja kohustustevaba elustiiliga paarike. Järgmisel ööl tulen jälle. Ja ülejärgmisel. Pererahva tülid on sagenenud ja see häirib mind.
Lõpuks õnnestub mul kohtuda mehega.
„Kas sa ise ka tead, kuidas sul vedanud on?“ küsin temalt.
Ta ei tea ja on sellist nägu, nagu poleks kunagi teadnud. See üllatab mind. Arvasin, et ta on arukam. Sisukam.
„Kas sa ei näe, kui palju sul on?“ sõnastan oma küsimuse ümber, et olla arusaadavam, aga kahtlen, kas ta nüüdki mõistab.
Sama lugu on naisega. Nukunäolt hoovab tülpimust. Ta jätab hüatsindid kastmata ja valetab mehele üha tihemini. Ühel päeval kohtub ta teisega. Metsas, majast vaid õige pisut eemal. Juhtun seda nägema juhuslikult, seistes üksipäini viimase vaguni akna all. Toimuv tekitab minus piinlikkust ja mõjub kuidagi labaselt, odavalt. Arvasin, et sellised asjad leiavad aset ainult halbades filmides. Kuid mõni elu on veel halvem kui halb film ja seda pole võimalik isegi teisele kanalile lülitada.
„Mis sina teeksid, kui oleksid selle naise asemel?“ uurib mu alateadvus edasi.
Ma ei vasta, ma natuke vihkan praegu neid torkivaid küsimusi.
„Millega mul siis vedanud on?“ jätkab mees järgmisel ööl meie pooleli jäänud vestlust.
Teen käega laia kaare. „Selle kõigega. Naisega.“
Mehe ilme püsib mõru. „Tahtsin jalgpallikoondises jätkata. Siin kolkas pole mul mingeid väljavaateid. Palk on ka niru.“ Naise kohta ta sõna ei võta. Vähemasti niigi palju mees.
„Mulle meeldis kesklinna trenniklubis käia,“ ütleb mulle naine ja vaatab pahakspanevalt ümbrust, nagu oleks see ainuisikuliselt kõigis tema hädades süüdi. „Kohvikutes ja teatris. Samuti paelus mind mu kinnisvaramaakleri töö. See oli nii… paljutõotav. Mul on tunne, et vihkan siin kolkas kõike. Neil porist libedatel metsateedel jooksmist. Lõputut üksildust. Pealegi,“ ta pühib näolt juuksesalgu, silmades kalk helk, „ma vihkan seda idikat. Ta on nii…“ naine otsib õiget sõna, „küündimatu. Kõiges. Absoluutselt kõiges.“ Mulle heidatakse mitmetähenduslik pilk.
Korraga valdab mind häbi kõige pärast. Mehe pärast, naise pärast, iseenda ja oma täitumatute unelmate, hirmude, lootuste ja järeljätmatult painava ängistuse pärast, millele ma ei oska muud vormi anda kui kududa sellest oma unenägudes segasevõitu kirju kangas, millest tekib ärgates soov pigem vabaneda kui selle narmaservast meeleheitlikult kinni hoida. Loodan, et rohkem ma ennast raudteejaamast ei leia. Soovin, et ei näeks neid unesid enam, sest need häirivad mind üha hullemini.
Aga siiski. Lugu pole veel kaugeltki läbi.
„Kauem mitte,“ ütlen ühel ööl nii iseendale kui oma alateadvusele.
„Kuidas, palun?“ küsib ta, olles meie vestluse tõenäoliselt juba unustanud.
„Ma ei kavatse kauem pealtvaataja olla. Mul on sellest kõrini.“
„Tõesti?“ üllatub ta. „Sa siis ei arvagi enam, et ainult teiste inimeste elu on ilus ja tähendusrikas ning kuidas sa ka püüaks, sooviks või loodaks, ei saa sinu oma sellele eales ligilähedalegi?“
Mu aju taasloob pildi rõdul tülitsevast pererahvast. Inimestest, keda pidasin tõepoolest veatuiks, kadestamisväärseiks, kelle elu pistelisi episoode ihkasin ahne möödujana endasse ammutada ja siivsalt tallele panna otsatu sisemise kurbuse ja tühjusetunde leevendamiseks, sest muud mul – väidetavalt – pole, ei unes ega ilmsi.
Jätan vastamata, kuid hommikul, peale ärkamist olen korraga hoopis teine inimene. Ma tõmban jalga suured töösaapad ja otsin kuurinurgast välja vana labidaloksu, mida ma aastaid kasutada pole viitsinud. Leian maja eest sulni päikeselapikese, mis tundub igati sobiv koht, et roostes tööriist otsustavalt mulda lüüa. Õhk lõhnab soojalt ja kevadiselt ja selles on ka päriselt avanevate kasepungade kevadist mee ja vaigu lõhna. Kusagil kõrgel lõõritab lõoke, tema olemasolust annab märku kõigest tilluke liikumatu must täpp täiuslikult pilvitus taevas. Homme sõidan linna ja ostan korvitäie hüatsinte, luban endale. Selliseid nuppus ja suurte rammusate mugulatega, mis istutamiseks hästi sobivad. Palju valgeid ja roosasid õisi. Peenra teen juba täna valmis.

Kõik need kevaded...

Nii palju on juba olnud. Jälle kevadsoe muld, võõrasemade mahlased varred ja tuules kiikuvad haprad värvirohked õiepead, lõputu linnusidin ning lumikellukesed kesk lillepeenart.
Elupuud on suureks kasvanud, varsti mahub nende vahelt vaevu läbi. Kunagi oli avarust rohkem, nüüd varjab vaate majale suur lopsakas dekoratiivkuusk. Loojangutuul on pehme, puude vahele varisenud päike kõigest kitsas hele triip, mis sulab pimedusega üheks.

Vahel on heidutav mõelda, kui palju on seda kõike juba olnud. Neid kevadeid. Neid amplitesse kasvama pistetud lilli. Neid plaane eesootavaks suveks. Ma ei taha mõelda, et olen vana. Et olen juba enamiku ära näinud, mis inimesele näha antakse. Kätte saanud kogu reaalsuse, mis võimalik. Et see ongi kõik. Elupuud, võõrasemad, aiatoolid, terrass, pilved, puud ja päike. Nädalavahetusel loetud raamatud, puhkuse ajal ette võetud reisid. Palgatöö ja kirjastamislepingud. Raamatuesitlused ning vaikimine. Midagi peab olema veel. Lihtsalt peab.

Raamatuvahetusest ja muustki

No ja kuna und ikka veel ei ole, siis miks mitte jätkuvalt postitada. Näiteks viimase aja tõenäoliselt ühel populaarseimal teemal nimega raamatuvahetus, millesse ma seniajani suuremat pole süüvinud. Kui mind ühtäkki sellesse kaasata taheti, esitasin soovijale ilmselt täiesti võhikliku ja totra küsimuse: "Raamatukogudes peaks mu teosed ju saadaval olema, miks sa tahad, et sulle postiga "Tuulemüüja" saadan?" Nojah, ja siis tulla välja, et see olla selline kaval vangerdus, võimalus pakkuda enda tasuta teost ja saada teise autori pühendusega teos sama tasuta vastu. 

Nüüd on mul siis näituseks olemas pühendusega Margit Petersoni "Rist teel", mis pani mind mõtlema, et kõik mu senised raamatute kaanekujundused on kuidagi liiga... värvilised. Lastekirjanduse puhul on see loomulikult õigustatud. Täiskasvanuile suunatud loomingu puhul on mu ainukeseks tingimuseks kunstnikule olnud tõsiseltvõetavus. Kaas peab mõjuma tõsiseltvõetavalt. Kõnealune raamat, mille kingituseks sain, on oma minimalistliku kujunduse ja tagasihoidliku värvilahenduse poolest iseenesest väga sümpaatne, kaas kuidagi udune ja sametine, käe all katsudes pehme ning mõnus. Tundeinimesena on puudutuse tähendus minu jaoks oluline. 

Nädalavahetusel lugesin Austria kirjaniku Daniel Glattaueri paljutõlgitud menuraamatu (tõesõna,"bestseller" kõlab odavalt ja halvasti) "Hea põhjatuule vastu" ja järje "Kõik seitse lainet" läbi. Harva satub kätte raamat, mis tabab täpselt kümnesse. Täpipealt see, mida praegusel ajal ühelt raamatult ootaks. Elav, vitaalne, täis särtsakust ja sädet, kaasakiskuv ning käest mittepandav algusest lõpuni. Ja tõepoolest pettumus, Varrak on isegi kordustrüki läbi müünud. Kuigi ostan raamatuid harva, sest kellel seda ruumi riiulis ikka ülearu, oleksin ostnud, tõesõna. Erakordse sõnameisterlikkuse ja nauditavalt intelligentse huumoriga kirja pandud omamoodi geniaalne e-kiriromaan. Nagu päris. Nagu elu ja suti parem ka veel. 


Pilt: internet

Valmimas on mainovell "Vestlused tähelapsega"

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks, tuul selle udu kord laiali ajaks...
Kõigile teada-tuntud klassikute igihaljastele ütlustele ilmselgelt ei pea viitama. Aga säherdused mõtted tulid kesk ööd pähe.
Ma ei tea. Udu ju tegelikult pole, hoopis varakevadine, kohati suisa kirgas päikesepaiste, millest tõsi küll, enamikku näeb läbi tööruumi akende ja sedagi kõigest vilksamisi. Iseenesest on udu minu jaoks üks kõige sümpaatsemaid ilmastikunähtusi, eelkõige võime poolest kogu argine maailm korraks müstitsismi mähkida ja ebareaalseks, ebaharilikuks muuta. Aga mõistagi on udu praeguses teemakäsitluses kõigest metafoor. Meil kõigil on misiganes päevi ja veebis virisemine näib mulle kuidagi vääritu, sestap sel rohkem ei peatu.

Igatahes, aprillikuu ajakiri "Saatus&Saladused", mille mõnevõrra kärsituvõitu ootusest eelmises postituses juba põgusalt juttu oli, jõudis ka lõpuks meiemaile, novell "Naine rongilt" leheküljelt 48 kenasti vastu vaatamas. Et siis võimalus psühholoogilise ainestikuga ilukirjanduse austajail taas ühe mu värskema kirjutisega tutvuda.
Mainumbrilugu on ka enam-vähem valmis, hetkepealkirjaga "Vestlused tähelapsega", mis tõenäoliselt ei muutu. Ema-lapse teemal olen senikirjutatust peatunud tõenäoliselt kõige vähem, seega tundus mõttekas korraks hoida sellesse suunda. Niinimetatud vestlus on ühepoolne, sisaldades ema mälestusi järeltulija väikelapseeast. Jah, tegelikult üks isevärki lugu emadusest pisut teise kandi pealt, tasub oodata. 


Pilt: internet

Ilmunud on aprillinovell "Naine rongilt"

Käes on aprill ja üle mitme kevade lehvis mu akna tagant taas mööda üllatuslik kirju liblikas. Mida ta tiivavärvides tänavu kuulukse, kes seda teab. Tõotab muljeterohket suve, nii nad räägivad. Töine tahab suvi tulla niiehknii. Tihane laulab sitsikleiti ning muru on märtsikellukestest valge-rohelisekirju, sekka krookuste sinakaslillad pead. Kõrgel taevas vibreerib tilluke must täpp - lõoke - tuues veel värvitute kuluaasade kohal kuuldavale kõige ehedamast elulustist kantud trillerit. Kõigist looduse poolt pakutavatest häältest on lõokese oma üks sümpaatsemaid, õnne kõige tabavam väljendus. Ega sedagi muidugi tea, kas lõoke ise on õnnelik, aga vähemasti annab ta hääl õnneolemust kõige varjundirikkamalt edasi. 

Kui igavesti aktuaalsetelt õnnekäsitlustelt pisut reaalsematele teemadele lülituda, siis... Postituvi on saarele hilinemas, tiivad nõrgad ja kere tarbimata talvevarudest raskevõitu. Kuigi mandril on uue kuu ajakiri juba mitu päeva müügis, polnud seda Hiiumaal vähemasti eile teps mitte veel. Ega täna hommikul mu postkastiski. No igatahes, novell "Naine rongilt", julgen arvata, et seniilmunuist üks stiilipuhtamaid, on ilmunud, ei viitsi seda paksu laiska postituvi enam oodata, kel võimalust, tehke tutvust.


Pilt: Raivo Grossfeldt, Looduse pildipank