Valik kevadet mu aiast

Suuremõisa lossipark

Koduaia tulbimeri

Petuunia kogub hoogu

Raudürt

Ilmunud on värske mailugu "Kooselu kummitustega"

Minu postkastis veel ei olnud, aga poes juba oli. Ajakirja "Saatus&Saladused" värske mainumber. Nii et kui on soovi lugeda sellest, kuidas mu kodu kimbutavad kummitused ja erinevad tüütuvõitu vaimolendid, kes armastavad öösiti kapiustega kolistada ja meelevaldsetel ajahetkedel telekat vaadata, siis andke aga minna.
Ka juunilugu "Koolivaheaeg Kalmu tänaval" on enam-vähem valmis, vajab veel mingit mõistlikku teemalõpetust, millega loodan lähiajal tegeleda. Neid sündmusi on kogunenud lihtsalt nii palju, et kokku sai neist kaks juttu. Viimane jõuab teieni juunis.

Pildigalerii: Kärdla linn 80

Ilm küll udutas ja piserdas korraks hajusa vihmasagaragi, aga pildid said tänu inimeste ärksale kohalolule erksad ning värvirõõmsad. Iga linn on natuke nende endi elanike nägu ning tegu. Kärdla on meie kõigi, kes me siin elame, nägu ja tegu. On põhjust olla rõõmus ning tänulik, sest linn on tõepoolest ilus ja ajaga üha enam heakorrastatud. Hinnatud turismipiirkond ja muidu mõnus ning turvaline elupaik. Üritus algas avakõne ning Kärdla XXVIII linnajooksuga. Hiljem toimusid linnaringkäigud ning meeleolu loomiseks astusid üles erinevad bändid. Palju õnne meile kõigile!

Valmimas on ajakirja juunilugu - paras ports närvikõdi

Aprilli viimasel päeval tegin algust uue ajakirjaloo kirjutamisega. Kuna mailoo "Kooselu kummitustega" põgus eeltutvustus tekitas teis üllatavalt elavat huvi, mis oli tõtt-öelda viimane, mida ma õigupoolest lootsin, ja ainest jagub teisekski looks, tallan juulinumbris sarnast rada. Pealkirja osas kahtlen, võib-olla "Kolm ööd Kalmu tänaval" või "Koolivaheaeg Kalmu tänaval". Kogu kirjapandu on tõestisündinud ja tegelikkuses aset leidnud, ainuke väljamõeldis loo puhul saab olema tänava nimi, mis sobib tegeliku asemel palju paremini. 
Võib-olla peaksin olema endas pisut pettunud, et lähen korraks seda teed ja kirjutan sedapuhku mitte endale, vaid publikule meelepärast materjali, aga kes ütleb, et need kaks ei või ka ühte jalga käia ja ma ise seeläbi mingit kergendust kogeda. Pealegi on elust enesest kirjutada lihtne, väga lihtne. Lihtsalt lase sõnadel voolata.

Kunagi sai küll tehtud kindlameelne otsus müstitsismi viljelemine täielikult kõrvale jätta, kuid siin ma nüüd olen. Siinkohal meenutuseks, et tegu on siiski kõigest üürikese žanrilise kõrvalepõikega ja edaspidi jätkan ilma igasuguse kahtluseta realismiga. Kas nüüd just seepärast, et olla loomingulises mõttes mingi tõsiseltvõetav(am) kirjanik ja kas nii saab üldse öelda, kuna ulmevallas on sulesepad läbi aegade suuri tegusid teinud. Ütleme, et ma lihtsalt otsustasin ühel päeval sedaviisi, ja ma arvan, et ma ei pea isegi põhjendama, miks. Olen oma loomingu puhul alati lähtunud põhimõttest, et kirjutatav peab mulle endale pakkuma sisemist rahulolu, olenemata, millest ma kirjutan. Selles suhtes pole ma endale kunagi hinnaalandust teinud ega küllap tee ka edaspidi. 

Kuigi jah, kogu toimunu keskel tekib vahel küll tunne, et piirid kahe maailma vahel kuluvad õige õblukeseks, kui näed kapiuksi iseenesest avanemas, televiisoreid meelevaldselt tööle lülitumas ja oma kasse kujuteldavate või siis inimsilmale lihtlabaselt nähtamatute sõpradega mängimas ning muul moel meeldivalt aega veetmas. Veidraid juhtumeid lisandub veelgi, mida kõike ette ära rääkida mul, mõistagi, ei ole kavatsust. Kõigest lähemalt juba juuniloos.
Hetkel toob maikuu ajakiri "Saatus&Saladused" teieni värske õuduste hakatuse pealkirjaga "Kooselu kummitustega". Hääd lugemist.


Pilt: internet