Siin ma siis jälle olen. Põlvamaal, oma kodukandis Leevil. Tõdemus sellest täidab mind ühtaegu nii rõõmu kui nukrusega satun siia harvemini, kui tahaksin. Eesti ei olegi nii väike, kui tundub. Saarelt kodukülla kohale jõudmine nõuab teinekord terve päeva, kui vahepeal mõnda poodi sisse ka põigata tahta ja männimetsa sügavusse peitunud, valgeõielisi vesiroose täis tipitud metsjärves ujumas käia soovida.
Vili hakkab aegamööda küpsema ja pihklakad poetavad roheka lehestiku varjust vargsi punast. Eemal põllul kõnnib majesteetlikus üksinduses kurg – nähtus, mida mu praeguses kodukohas – Hiiumaal – millegipärast naljalt ei näe. Valgesuleline uurib tähelepanelikult midagi maas leiduvat, justkui tegeleks mingi tähtsa eksponaadi tuvastamisega.
Küla läbiv maantee on saanud uue värske pinnakatte, mis tundub jalge all sile ja asfaldilõhnaline. Osa pigist on veel kuivamatagi.
Võhandu jõgi lõhnab endiselt vesikuppude ja millegi salapärase järele, mis mind lapsest saadik lummas. Päikest ja mõnd üksikut valget pilve tagasi peegeldav vool on kiire ja rutakas, haarates enda tumedates voogudes kaasa esimesi kollakaid lehti, mida kalda kohale kummardunud valgetüveline kask vargsi sinna poetanud on, kui vaevutajutavat aimdust lähemale hiilivast sügisest. Uus heledast puidust laululava mõjub rõõmsa seltsielu edasikandva märgina kesk looduse rohelust.
Eemalt paistab silma küla keskpunkt - vana tumekollaseks võõbatud bussijaam, täis kleebitud kõikvõimalikke kirjusid ja tuule käes pisut lipendama pääsenud silte.
Ostame mustikaid. Käsitsi, pisut rohmakas, paremale kaldu käekirjas maalitud kuulutust uurides meenub, kuidas lapsepõlves neid musti marju koos paari väikse sugulasega lihtsalt lõbu pärast metsa alla sööma mindud sai ja pärast kriimuliste ja üleni rahulolevana koju tagasi jalutatud. Leidsime tee pealt pruunikübaralisi puravikke ja arutlesime elavalt nende eelistest pilvikute ees.
Päike lõõskab vananaistesuviselt. On maakohale omaselt soe ja rahulik. Kuidagi… liiga nukrakstegevalt rahulik. Tahtmatult meenub, et lapsepõlves oli kuidagi teistmoodi – märksa rohkem rahvast ja elu. Kinoauto käis iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai osta poolteist tundi põnevust kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis, mis oli alati puupüsti rahvast täis.
Mingil tabamatul hetkel möödub minust mees päevinäinud jalgrattal, hõigates midagi tervituseks. Ta pehme võrukeelne murrak paneb mu mõttes naeratama veel enne, kui ringigi jõuan pöörata ja märgata, kellega mul tegemist on.
Mu kadunud vanaema ja vanaisa rääkisidki ainult niimoodi. Võru murrak seostub mulle alati millegi lapsepõlvemaigulisega. Sinine suhkrutoos vanaema ümmargusel söögilaual. Pihutäis vaasi surutud, magusalt lõhnavaid valgeid flokse, mis kasvasid tihedate puhmastena vanaema magamistoa akna all. Valge klaari küps maitse ja läbipaistev värvus. Sooja piima lõhn plekist ämbris. Kriimuline kollasilmne kass puust lävepakul ahnelt valget vahtu piidlemas. Heinamaalt õhtuhämaruses koju tõttavate valgevillaliste lammaste tõtakad sammud ja elevil määgimine. Eemalt kuusemetsa poolt aegamisi lähemale roomav rõske udu. Tundub mõnevõrra uskumatu, kui palju võib endas peita üks keel, elustades ainsa hetkega sadu mälestusi.
Astun sisse külapoodi. Uks avaneb vaikse sahinaga, kuidagi märksa kergemalt, kui tookord. Müüja leti taga on kunagise müüjanna tütar.Ta tunneb mu otsekohe ära ja jääb mind üllatunult silmitsema. Vahetame mõned viisakusväljendid ja päevakohased muljed.
Kissitan eredas päevavalguslampide kumas silmi – kõik mu ümber on nii harjumatult euro, et ma ei tunne ruumi korrapealt äragi - valged seinad, laitmatult puhtad plastmassriiulid, kirevasildilised Lääne tooted, mis pakuvad petlikku ja võõrast maitseelamust, mida ma tegelikult õieti millega seostada ei oska. Meenutus, kuidas lõhnas vormileib, mida vanaema vahel lehmadele sööta tavatses – see oli tookord nii odav – paneb mu nukrusest neelatama. Leival oli pruun krõbe koorik ja maailma parim maitse, millele peale või polnudki midagi muud tarvis, kuna ta tundus niigi hea. Riiulilt vaatavad mulle sirges rivis vastu hoolikalt kilesse pakendatud ja viilutatud tooted. Märk teisest ajast, teistest kommetest ja olemisest, mis ühtaegu nagu on ja pole ka minu. Ükski neist leibadest pole see, mida ma otsin.
Piidlen korraks randmel lebavat väikest käekella – juba pool kolm. Sean sammud rahvamaja poole. See on uus ja korras. Läikiv parkett, suurte akende ees tagasihoidlikud pruunitoonilised kardinad, mis oma raskepärasuses sinna kuidagi suurepäraselt sobituvat tunduvad. Roosa lina laual. Lilled vaasis. Tuttav jahedus. Aga lõhn selles ruumis on teine – kuivem, neutraalsem, väheütlevam.
Aeg tiksub edasi. Täna on kohalikud külapäevad. Kena, aegamisi juurduv traditsioon, mis on toonud kokku paljusid kunagi siinkandis elanud inimesi. Rahvamaja on avatud näituseks. Kangasteljed. Vahva vanaaegne mööbel. Muistne käsitöö. Veider plastniitidest kollase-pruunikirju vaip, mida mäletasin kunagi rippumas enda emakodus seinal. Kooli muuseum, täis kirevaid fotosid minevikust, sündmustest, mis millalgi ammu olid. Kunagi nii elavat saginat ja magusaid söögilõhnu täis hoonesse sisse astudes tervitas mind vaikus. Kool on juba palju aastaid suletud, aknasilmad tühjad ja kurvad. Maja ette kunagi igiammu istutatud tillukesed elupuud küündivad nüüd juba teise korruse aknaid varjama. Õnneks raamatukogu töötab veel.
Rahvamaja uks on pärani, tuues sisse pahvaku suvesooja õhku ja esimesed külastajad, kes vaiksel sammul üle ruumi kulgedes pehmetel rohekatel toolidel istet võtavad ja mulle uudishimulikult ja äratundvalt naeratavad.
Pakin mõõdetud liigutuste saatel lahti värsked trükilõhnalised raamatud ja asetan lauanurgale. „Lepatriinupüüdja.“ Mu esimene romaan, mille panin kirja lihtsalt eneseväljenduse vajadusest, soovist ümbritsevat selles väljundis lahti mõtestada. Eelkõige tõestuseks enesele, et tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles.Vastu isiklikke ootusi kujunes romaan menukiks. Kirjutamine on mulle alati sobinud.
Algab raamatuesitlus. Kohtumine kodukandi rahvaga. Millest ma üldse räägingi? Ilmselt sellest, kui väheoluline on tegelikult väline hiilgus, kui vale on püüda olla keegi, kes me tegelikult ei ole. Kui oluline on ära tunnetada, milleks me siia ilma oleme sündinud, väärtustada end sellistena, nagu me oleme. Kasutada maksimaalselt ära anded ja oskused, mida loodus meile kinkinud on ja seda parimal võimalikul viisil, mis iganes see siis ka poleks.
Autogrammid. Pühendused. Positiivne tagasiside. Meeldivam osa kogu protsessi juures ilmselt üldse.
Aga selle leiva leian ma küll, mõni päev hiljem, lahkudes, Võru Maksimarketist. Puidust ustega kapist, krõbeda koorikuga saiade kõrvalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar