laupäev, 25. november 2017

Alpikann, talvise aja värske ilu



Õrnaõieline alpikann toob advendiaega helgeid toone, mida on praegusel hämarajal ilmselgelt igaühele hädasti tarvis. Igal talvel tekib minus veider tahtmine osta kogu õiterohkuse seast, mida kohalik lillepood pakub, koju just nimelt alpikann. Seekord valisin välja seesuguse lopsaka käharpäise isendi. Alpikann pole minu jaoks lihtsalt juhuslik poest kaasa haaratud õiepuhmas laual. Oma karge selge ja heleda iluga pakub taim omal moel suurt meelelist lepitust tõdemusele, et suvi on tõepoolest läbi saanud ja kõik halastamatult raagus, pime ning porine. Suvelilled sätivad end talveunele ning esimest lumikellukest annab veel kaua oodata.
Eks rõõmustagem siis endidki, igaüks sel moel, kuidas oskab.















reede, 24. november 2017

Novembrinovell "Lõpetamata lugu" on ilmunud ka ajakirja veebiväljaandes



Ajakirja "Saatus ja Saladused" veebiväljaanne pakub lugemiseks katkendit minu novembrikuu novellist "Lõpetamata lugu". Sellega saab tutvust teha alljärgneval lingil: http://www.saladused.ee/lopetamata-lugu

Täispika loo lugemiseks tuleb ikkagi ajakiri osta, kuniks november kestab. Hiljem jääb üle loota raamatukogule. Sisuliselt on muidugi tegemist lõpetatud looga, tutvusega, mis sai alguse kolm aastakümmet tagasi ja süttis praeguses hetkes korraks uuesti tillukese sädemekübemega, mis kujutas endast küll pigem kirjanduslikku fantaasiat kui tegelikkust.

Aga siiski. Lugu on magus, nagu enamik positiivselt pingestatud sugudevahelisi suhteid ja balansseerib mustkunstniku osavusega võimalusel, mis oleks võinud olla, kui üks või teine oleks sellele sädemele söandanud uuesti võimaluse anda. Või... kas seda põlema süttinud metsa ja leekidest laastatud maad kellelgi üldse tarvis lähebki?





Pilt: internet





pühapäev, 19. november 2017

Müüdavate hingede kuu



Novembrikuus on liiga palju halli. Taevas näib olevat tehtud ühestainsast suurest, poolläbipaistvast pärlist, kogu ülejäänu aga ühtlaselt sopakarva, millesse võib õige hõlpsalt 
ära eksida ja muutuda samasuguseks halliks nähtamatuks ning mittevajalikuks tähenduseta varjuks. 
Ja kõik meie ümber lihtsalt on. Ei halb, ei hea. Kõigest me endi heaks ja halvaks mõeldu. Ning tehtu.

Vahel haarab meid ebamäärane hirm kaotada ära iseend. Anda ennast ja oma väärtuslikku elujõudu raha eest ära nagu prostituut. Jääda ühel samasugusel, tähenduseta hallil päeval seisma ja küsida endalt ühtäkki ehmunult - kas me oleme üldse veel olemas? Kas see väärtuslik algosake, mis teeb meist meid ja annab meie eksistentsile tegeliku, sügavama tähenduse, on kusagil meis veel alles või mitte? Ning taipame, et me ei teagi enam vastust. Liiga palju on vahepeal olnud elu, mida me pole üldse tahtnud, mis on kohustanud meid kõigeks selleks, mis pole meile omane, mida me pole tegelikult oma ellu kunagi soovinudki.
Õdus oleks olla niisama, täielikult iseenda päralt ja iseenda oma; vahtida, käed taskus, pilvi, puid, pea kohal kohisevat ja kumisevat laotust, lasta sellel kõigel endast läbi lennelda, vastu kohiseda, vastu heliseda. Kõndida pikal sammul üle öökülmade poolt sasitud kõlunõmme, kanda vana mugavat tuulejopet ja sissetallatud saapaid, rahulolunaeratus põues. Tühja sest suurlinnasärast, mis kutsuvalt üle vee vastu helgib. Seegi armastab meid kõigest raha eest, olemata põrmugi parem müüdavatest hingedest. 



Tasakaal maksab. Selle eest võib raha välja käia küll. Üha enam selle eest raha välja käiaksegi. Märkamatult on see muutunud kõige väärtuslikumaks käibel olevaks valuutaks. Veel parem muidugi, kui rahulolu eest ei peaks üldse maksma. Kui võikski kõndida, käed taskus, üle kõlunõmme, lihtsalt niisama ja ilma otsese eesmärgita, kiirustamata ja kasvõi iga päev. Lugeda, kirjutada, mõelda. Kuulata, kuidas veri soontes kohiseb, süda lööb ja kopsudest pahiseb novembrikuisesse külma õhku piimvalget auru. Olla olemas ja olla tänulik iga täisvereliselt veedetud hingetõmbe eest. Ja ilul, edukusel, tuntusel ning kõigil muudel sisuliselt tähtsusetutel siltidel, mida inimesed nii meeleheitlikult endile või teistele kaela riputada ihkavad ning mille nimel igapäevane arutu jaht ja enesesalgamine käib, pole seejuures mingit tähtsust. 




Pilt: internet 








Eeltutvustav katkend detsembrikuus ilmuvast novellist "Kaks naist ja vana maja"




Kas sa tead, mida inimesed surivoodil kõige enam kahetsevad?“
Margaret kraapis rehaga poolkülmunud maad ja mühatas vastuseks: „Ei tea.“
Häli tippis mõõdetud sammul lähemale, kohvitass näpus ja manas ette kõiketeadva ilme. „Seda, et nad rohkem ei puhanud. Elust rõõmu ei tundnud. Selline värk.“
Margaret ei lausunud musta ega valget. Aed ägas leheuputuse all ja oli suisa õnn, et see talv lumi ja krõbedamad külmad ennast veel oodata lasid. Ehk jõuab siiski suurema korralageduse enne ära likvideerida, lootis ta.
„Sa ei kuulnud või?“ teeskles Häli imestust ja krimpsutas jahtunud kohvi peale nina. Ta kaalus, kas võtta veel lonksuke, kuid mõtles ümber ja valas järele jäänud sortsukese raagus sõstrapõõsa alla. Põõsas oli veel nüüdki, detsembrikuus, punaseid marju täis. Isegi linnud ei täinud kibehaput suutäit tahtvat ja nõnda need rippusid seal mustadel okstel nagu klaashelmed Häli käevõru küljes.
Margaret ei kuulnud või siis ei teinud kuulma. Vana hallikaspruun jope seljas, lasi naine odaval plastmassrehal kärmelt välkuda. Lehehunnik kasvas kiiresti. Kui see sai piisavalt suur, ammutas Margaret krabiseva kuhila lombakale aiakärule ja vedas aianurka kompostiks.
Häli lasi igavleval pilgul üle krundi rännata – õunapuud ja marjapõõsad, koltunud püsilillepuhmad, pori ja sopp, kõige selle kohal madalal rippuv hall taevas, mis ähvardas pähe kukkuda. Puhas needus kõige ehedamal kujul. Parema meelega oleks Häli oma korteris edasi elanud. Seal, kõpsuvad sussid varvaste otsas ja peen poolsiidist hommikumantel üll, tundis ta ennast vähemasti inimesena. Eriti veel siis, kui Aap teda imetleva pilguga vaatas. Jah, asjad oleksid võinud hoopis teistmoodi olla, nentis ta mõttes. Hoopis teistmoodi. Ta oleks pidanud teadma, et abielumehega jändamisest ei tule midagi head, kuigi eeldas mehel rohkem selgroogu olevat.
„Kolime memme majja,“ käis Margaret ühel samasugusel hallil troostitul päeval välja äkilise ettepaneku. „Mis see ikka niisama tühjana seisab.“
Häli tilgutas ehmatusest tulikuuma kohvi sõrmedele. Ta vaatas õe tikrivärvi silmadesse ja püüdis aru saada, teeb teine nalja või ei.
„Sinna osmikusse? Arust ära oled või?“ naeris ta Margareti plaani sealsamas välja. „Hiired jooksevad põrandaid pidi nagu koduloomad ja hallituselehka ei saa ealeski elamisest välja, küta palju tahad.“
„Just nimelt,“ nõustus Margaret. „Küta palju tahad. Puukuur on pilgeni puid täis. Kaua me oma korterites külmetame? Maksame hingehinda ja sooja ikka ei saa. Vanniski ei ole võimalik käia, kui just talisupleja ei juhtu olema. Vesi on alailma kõigest poolleige.“
Häli vedas nina vingu ja sinnapaika see jutt tookord jäi. Margaret peale ei käinud, aga memme maja juures käis ta küll. Niitis ja rohis. Vahtis kasvõi niisama ringi, pilk unistav ja rahulolev. Niisugune rahulolu käis Hälile üle mõistuse. Temas tekitasid rahulolu hoopis teistsugused asjad. Kõrghooned. Kiired autod. Ilusad riided. Kallid ehted. Aga sellest kõigest polnud mõtet Margaretiga rääkida.




Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus ja Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet








Ilmumas on suhtenovell "Kaks naist ja vana maja"



Palju ei olegi enam jäänud, varsti on ukse ees eeldatavasti lund ja talvekülmi tõotav detsembrikuu ning minu uus novell "Kaks naist ja vana maja" ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrikuu väljaandes ilmumas. Lugu ennast oli lihtne kirjutada ses mõttes, et sain end õige hõlpsasti samastada loo ühe peategelase, Margaretiga. Parajasti oli leheriisumise aeg ja seetõttu oli kirjutamiseks õige lihtne võtta olustikku enda ümbert - hääbuvaid, ent seda kirkamaid, külmade tekitatud värve, lehtede rõsket kõdulõhna ja ümbritsevat niiskust, värsket ja virgutavat tunnet, mida tekitab aias tegutsemine. Selles mõttes tuli lugu hästi reaalne.
Loos põimuvad inimsuhted aga... Need tuli muidugi juurde mõelda. Nõnda sattusid mu novelli pealiskaudne ja kerglane, helejuukseline Häli, kes pidas loomulikuks, et teised - eelkõige muidugi mehed - talle eluõnne kandikul kätte toimetaksid, ning tõsine, töökas ja vähese jutuga Margaret, kes oli mõni aasta tagasi üle elanud mehe surma ja arvas, et elu on tema jaoks kõik rõõmukraanid kinni keeranud ning üleüldse võib loota vaid enesele.
Kui õdesid tabab majanduslik kitsikus, tundub igati mõistlik otsus kolida juba aastajagu päevi tühjalt seisvasse memme majja, sinna eluõhk sisse puhuda ning ulualune enese käe järgi elamiskõlblikuks sättida. Lugu räägibki sellest, kuidas kaks totaalselt erinevat inimest ühe katuse all toime püüavad tulla. No ja kuna tegu on siiski jõulukuu ning jõulunumbrilooga, lisasin novelli ka sellelaadseid tegevusi nagu näiteks arutlemine kuusetoomise mõttekuse üle ja muudki. 



Pilt: internet






pühapäev, 12. november 2017

Sügisannid Tallinnast ehk pimeda aja värvid


Pimedal ajal on muidugi täiesti võimatu korralike värvidega pilte saada. Pildistamiseks sattus eriti nigel päev, mil valgust erakordselt nirult ning vihma sajab iga viie minuti tagant. Kuid siiski. Välja said toodud ning üles laetud mitmeid põnevaid ja ainulaadseid esemeid, mis pimeajal omamoodi valgust pakuvad. No ikka eelkõige endale mälestuseks, mis oli oktoobrikuus, aastal 2017. 



Kinkekarp Tallinna Kaubamajast



Roosa kvarts

Ahhaatkäevõru

Kunstikeraamikat Tallinna Käsitöömessilt, võitoos


Must turmaliin hõbedas



Kunstikeraamikat Tallinna Käsitöömessilt





Sõnarändurite seltsis sellesügisesest kirjaniketuurist osa saamas



Triin Soomets
Koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühinguga toimub 14. korda kirjaniketuur "Sõnaränd - Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes". Hiiu Valla Raamatukogus käisid sedapuhku külas sõnarändurid Kaur Riismaa, Igor Kotjuh, Triin Soomets ja Carolina Pihelgas.
Eks see ole omamoodi väljakutse iseenesele - jätta kõik muu ja tõtata kesk rõskevõitu hilissügist sõõmukest kultuuri sisse hingama. Tuleb siiski mõnevõrra tahtejõudu ilmutada, et harjumuspärasest töö-kodu-rutiinist välja astuda. Alati see pole lihtne ja eks sestap meid oligi vähe. Kas just häirivalt ja ebaviisakalt vähe, aga mitte ka palju. Võrust ja Tallinnast esinema tulnuid see ei seganud. Kohal olid need, kes soovisid olla ja elamust saada ning seda sedavõrd intensiivsemalt.
"Noored loevad väga palju", nendib Kaur Riismaa kuulajapoolse mõnevõrra nördinud arvamuse peale, et palju (väärt)kirjandust läheb neist lihtviisil mööda ja nad justkui ei hooli. "Nad lihtsalt ei loe neid asju, mida te tahate, et nad loeksid. Vaadake ringi, noored on pidevalt oma telefonides ja loevad."
"Facebooki?"
Kaur Riismaa raputab pead. "Sugugi mitte ainult."



"Ükski tõeline talent ei jää avastamata," nendib kultuuriajakirja "Värske Rõhk" luulerubriigi toimetaja ja noorte talentide avastaja, mitmekülgne luulespetsialist ning tõlkija Carolina Pihelgas veendunult küsimuse peale, kuivõrd suurt rolli edukuse juures mängib asjaolu, kui elada kultuurivoolu tuiksõlmes ja tunda arvukalt loomeinimesi ning lävida Kirjanike Liidu liikmetega või nokitseda kusagil metsade sees oma asja teha ja teada kusagil sisimas, et oled hea, kuid võid sellegipoolest jääda märkamata, kuna su eelistus pole elada Tallinnas.
"Eesti on nii väike," jätkab Kaur Riismaa julgustava avaldusega. "Kui oled avaldatud, oledki tuntud. Kuidas saada müüdud, on muidugi iseasi. Meil pole agente, kes teoste promomisega tegeleksid."
Selleni, et müügitulemus ei näita kaugeltki loomingu väärtust, olen ise jõudnud. Nende kahe vahele ei saa panna võrdusmärki. 
"Milleks on luulet vaja?" kõlab publiku hulgast järgmine, pisut provotseerivat laadi küsimus, mille peale algab elav arutelu.
"Luule läbi pääseb paikadesse, kuhu muul moel ei pääse," kinnitab veendunult arvukalt luulekogumikke välja andnud poetess Triin Soomets. "Luule on viis, kuidas pääseda ligi iseendale."
"Nii see on," nõustub Võrus elav ja võru keelt armastav Igor Kotjuh. "Luule aitab meil olla meie ise. Luule aitab Kauril olla Kaur." Sinises villases kampsunis ja lopsaka habemega Kaur Riismaa kõlgutab koduselt jalga ja noogutab vastuseks.
"Kas luuletajad püstitavad sambaid sõnadele?" uuritakse publiku hulgast taas.
"Luuletajad püstitavad küsimusi, millele proosakirjanikud vastavad," muigab Kaur Riismaa.
 



neljapäev, 9. november 2017

Pildigalerii: Kirjaniketuur 2017 Hiiumaal



Hiiu Valla raamatukoguhoidja Pilleriin Altermann 

Külalised

Igor Kotjuh


Carolina Pihelgas


Triin Soomets

Kaur Riismaa


Tänusõnad





Carolina Pihelgas (s. 1986) on Eesti luuletaja ja tõlkija. Ta tegutseb tõlkeluuleajakirja Ninniku toimetajana ja töötab noorte loomingut avaldava ajakirja „Värske Rõhk“ peatoimetajana. Carolina on avaldanud neli luuleteost: „Sõrmemuster“ (2006), „Metsas algavad hääled“ (2010), „Õnnekangastus“ (2011) ja „Kiri kodust“ (2014). Lisaks tegutseb Carolina tõlkijana. Eesti keelde on jõudnud Pablo Neruda „Kapteni laulud“ (2010), Miranda July „Siin oledki sa kõige rohkem oma“ (2012), Tor Ulven’i „Sinagi kuulud kiviaega“ (2012), Konstantinos Kavafis „Kogutud luuletused“ (2014) ja Nikola Madzirov’i „Valgus ja tolm“ (2016). Oma panuse on andnud Pihelgas koos Hasso Krulliga erinevate Osho teoste tõlkimisse. Carolina luulet ja tõlketöid on saanud erinevaid tunnustusi, 2012. aastal omistati talle Gustav Suitsu nimeline stipendium.

Igor Kotjuh (s. 1978) on luuletaja, ajakirjanik, esseist ja tõlkija. Ta on õppinud eesti keelt võõrkeelena, eesti kirjandust, kõrvalerialana suulist ning kirjalikku tõlget. Ta on kirjastuse Kite ja eestivene kirjandusportaali Tuulelohe asutaja ja toimetaja. Ta kirjutab nii eesti kui ka vene keeles. Eesti keeles on ilmunud luulekogud „Teises keeles“ (2007), „Usaldusliin“ (2010) ja „Kuidas kujutada päeva?“ (2015). Ta on saanud erinevaid luulepreemiaid ning 2015. aastal anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk.

Kaur Riismaa (s. 1986) on eesti luuletaja, dramaturg ning näitleja. Ta on avaldanud seitse luulekogumikku: „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ (2011), „Rebase matmine“ (2012), „Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat“ (2013), „Metamorfoosid“ (2013), „Teekond päeva lõppu“ (2014), „Merimetsa“ (2014) ja „Soekülm“ (2016). Lisaks luulele on Riismaa sulest ilmunud kaks proosateost: „Pühamägi“ (2015) ja „Pimede mehe aiad“ (2015). Tema luulet on tunnustanud kriitikud ning teosega „Pimeda mehe aiad“ võitis Riismaa Tänapäeva kirjastuse romaanivõistluse.

Triin Soomets (s. 1969) on luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmus 1990. aastal („Sinine linn“). Ta on pälvinud Juhan Liivi luuleauhinna ning on olnud Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ning 2014. aastal Riigi kultuuripreemia nominent. Soometsa sulest on ilmunud veel luulekogud „Janu masinas“ (1994), „Randmes unejanu“ (1994), „Pidurdusjälg“ (1999), „Soon: luuletusi 1989-1999“ (2000), „Toormaterjal“ (2004), „Leping nr. 2“ (2004), „Väljas“ (2006), „Varjatud ained“ (2009), „Asjade omadused“ (2013), „Hulgakesed“ (2015) ja „Valitud omadused: valitud luulet 1990-2015“ (2016). Lisaks on Soomets kirjutanud jutukesi ja luulet, laulusõnu lastele: „Miks sul pole saba?“ (2012), „Unerong“ (2013) ja „Hea ja kurja jutud“ (2015). 2017. aastal ilmus Soometsa jutukogu „Targa ja rumala jutud“.






esmaspäev, 6. november 2017

Ilusate asjade võlu



Must turmaliin
Ajapikku koguneb ellu asju. Ilusaid, kunstipäraseid, kvaliteetseid, armastusega tehtud ja erilise tähendusega asju, mida oleme endile siit-sealt hankinud või mis on meile kingitud. Mida küpsemas vanuses oleme, seda rohkem peaks meil teoreetiliselt ka asju olema. Kas me üldse vajame neid kõiki? Mõistagi vaieldav, palju siis lõppeks on vaja, et rahul olla või kui tark tegu üleüldse on rahulolu võtme paigutamine asjadesse? Või milleks üldse omada, kui kõik on nagunii kaduv, liivaks ja mullaks murenev ning tuulde lenduv?
Ometi on teatud esemetel võime pakkuda head enesetunnet, kasvõi üürikest aega. Seda me jahimegi. Rahulolu, rõõmu, turvatunnet, kübekest õnnenatukest, ja seda kõikmõeldavas võtmes. Ka ilusate asjade omamise läbi, nii halvasti, kui see ka kõlab. Esemed, mida me välja valime, peegeldavad meid endid. Ehete läbi, mida kanname, soovime edastada maailmale sõnumit enda olemusest. Soovime meeleheitlikult, et meid mõistetaks, hinnataks. Inimlik. Otsime enese peegeldust laiast ilmast ja tavaliselt tunneme selle õige eksimatult teiste sarnaste, igatpidi ilusate, ent täielikult mitteõigete seast ära. Mina küll. 


Igal esemega käib kaasas oma lugu. Pisut selle inimese lugu, kes selle riiulilt võtab ja naeratuse saatel mulle loovutab. Loomulikult mitte täielik selle inimese lugu, vaid killuke selle inimese eluhetkest, põgusast kokkupuutepunktist minu ja tema vahel, mis sünnib eseme üleandmise hetkel. Näiteks jäi meelde m
essikeskuse ees avatud telgis külmetav noor vene tüdruk, kelle ilme rääkis selget keelt, et ta oli kaotanud igasuguse lootuse, et keegi sel päeval temalt veel midagi ostab. Jäin seisma ja avastasin, et kõige ilusamat keraamikat leiab just siit. 
Või siis sõbralik vanem naine ülerahvastatud keskuse kolmandalt korruselt, kes arvas lahkel, ent meeldivalt pealetükkimatul moel, et see soe roosikarva kunstipärane peakate sobib mulle suurepäraselt. 
Mõned sellised silmapilgud jäävad eredalt meelde, teised unuvad kohe, nagu polekski neil otseselt mingit väärtust. Ega võib-olla ei olegi. Piir olulise ja mitteolulise vahel on vahel nii õhuke ja mõnikord suisa mittetunnetatav. Puhuti taipan olulist alles hiljem, kui mälupilt salvestub ja muutub alles distantsilt omal moel hinnaliseks.

Mõnikord ei hooli äratundmishetk vahemaast. Hiljuti pani noor tüdruk Californiast mulle teele hinnalise turmaliinkäevõru, soovides saadetisega kaasa armastust ja valgust. Armastust ja valgust? Siia pimedale ja külmetavale Eestimaale, kus see on enam-vähem sama haruldane, nagu kingiks saadav ehegi. Need kaks pisut ebamaist ja kohalikku konteksti täielikult ära eksinud sõna hõljuvad seniajani mu ümber, päriselt isegi teadmata, kuhu nad sattunud on. Olgugi, et tegu on ainult pelga viisakusega, mis ei tähenda tegelikult mitte midagi, mõjub sõnumi ootamatus vahel nuiahoobina. Millal me viimati soovisime üksteisele armastust ja valgust? Oleme me seda üldse kunagi teinud?

Asjad ei ole ainult asjad. Neis talletub nii mõndagi. Meie endi energia, mõtted ja mälestused, mida tahame omada, kaasas kanda ja oluliseks pidada. Kui me tahame neile tähenduse anda, siis neis ongi tähendus. Kui me usume, et need on kõigest õhk ja mõttetus, siis on ka see tõde. Nii lihtne see ongi. Armastust ja valgust, kallid lugejad!

Pilt on illustratiivne ja pärit lehelt etsy.com


 

pühapäev, 5. november 2017

Valminud on detsembrinovell "Kaks naist ja vana maja"




Ja jälle libiseb nädalalõpp käest. Kahtlemata kiiremini, kui seda sooviksin, sest teha on nii palju. Kuigi, teha on alati palju ja asjatu on selle pärast meelt heita. Päevad on täis pärlhalli ja ootamatu rutuga ligi hiilivat pimedust, mis on esiotsa nii harjumatu, kuigi võib ajapikku suisa meeldivaks kujuneda, sest olen pimeaega omal moel alati armastanud.

Nädalalõputegemiste hulgas leidus lõputut leheriisumist, rooside ettevalmistust talveks, autosõitu läbi suduse õhtu, pikki troostituvõitu metsasihte, detsembrinovelli lõpetamist ning toimetusele ära saatmist. Vastvalminud lühilugu "Kaks naist ja vana maja" saate lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrikuu väljaandest. Tegelastena figureerivad seekord põnevate nimedega isendid nagu Häli, Margaret, Aap ja Oolep. Mehed küll ainult aimamisi. Tegelikult ongi see lugu ainult kahest õest ja nende kadunud vanaemast ning sellest, kuidas ühe lähisugulase kadumine elust mõjutab allesjäänute käekäiku. Võib-olla on see ka lugu ühest vanast majast, mida võib samuti mõtteliselt tegelaskujuks nimetada.

Novembrikuu novell "Lõpetamata lugu" viib teid aga mõistatuslikule reisile üksildasele saarele, kus pole peale vanade sirelipõõsaste ja üksiku matsaka ajahambast järatud tuletorni suurt midagi. Seda enam on seal minevikku, mis saab omal moel järje olevikuhetkedes. Ütleks, et isegi magusavõitu hetkedes. Seetõttu ongi kirjutamine ainulaadne lõbu, võimalus luua üht inimsaatust, olgugi, et väljamõeldut, täpselt oma tahte järgi. Novembrinovell põhineb kaudselt tõsielul. 




Pilt: internet







Novembrinovell "Minu ema mehed" ajakirja veebiväljaandes



Kellel jäi novembrikuu novell "Minu ema mehed" kogemata kahe silma vahele ja tahaks seda nüüd veel kangesti lugeda, siis ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub võimalust tutvuda ülalmainitud loo katkendiga, mida saab teha järgneval lingil: http://www.saladused.ee/minu-ema-mehed
Täispika novelli lugemiseks annab ehk abi kohalik raamatukogu, mis teadupärast talletab teatud valikut müügilt kadunud ajakirju.






Pilt: internet







neljapäev, 2. november 2017

Ilmunud on novembrinovell "Lõpetamata lugu"



No ja otseloomulikult on kätte jõudnud uus kuu, kuigi ma justkui polegi seda enesele veel täielikult teadvustada jõudnud, kuna aeg lendab nii tohutult, talumatult kiiresti. Seoses lehekeeramisega kalendris ja uude kuusse sammumisega on ilmunud ka minu värskeim kirjatükk, "Lõpetamata lugu", mille leiab novembrikuu ajakirja "Saatus&Saladused" 12ndalt leheküljelt.
Katkendit saab lugeda siitsamast blogist, kui kerida tegumiriba paari postituse jagu allapoole või siis lingilt 

http://kiirisaar.blogspot.com.ee/2017/10/eeltutvustav-katkend-peagi-ilmuvast.html.  Täispika loo lugemiseks tuleks osta või laenutada ajakiri. Jah, hingele omamoodi armas lugu, millele on kuidagi soe mõelda. Tore siiski, et see trükki läks, kuigi kõhklesin enne selle pakkumist pikalt. Ma nimelt ei kirjuta kuigi meelsasti isiklikke lugusid, aga nüüd on see teie. 


Pilt: internet






Hilissügisesi hetki Tallinnast



Tallinna lauluväljakul käsitöömessil

Hilisõhtune linn

Korter kesklinnas

Säärane koridor

Ja vaade aknast

Vaade rõdult

Ning tagasi kodus