Luuletus

Kuna lugejaõhtul kerkis üles luule-temaatika, siis laen siia lihtsalt stiilinäitena üles ühe oma koolipõlveaegse luuletuse. Pildil nähtav roos pärineb minu koduaiast ja kannab üsna suurepärast nime "Nostalgia."

Olen kimp taevakarva kellukaid, mille kellegi väike liivane käsi päikesesoojale puutrepile maha on unustanud.

 
Olen härmalõnga sarnane uduvine sügavsinisel järveveel, millel õitseb sadu valgeid nõiduslikke vesiroose.


Olen sinetav helendus silmapiiri kohal, mis ootab esimest päiksekiirt, et terve laotus kullatoonides lõõmama panna.

Olen naeratus kellegi väsinud näol, mis toob sinna tagasi soojuse ja valguse.

Olen roheline klaasikild, mille teravad servad soolakas merevesi siledaks on lihvinud ja läbi mille vaadatuna paistab kogu maailm seesugusena, et hiljem on raske seda tavalisena näha.

Olen šokolaadikomm taskupõhjas, mille on sinna poetanud kellegi sõbralikud sõrmed.

Olen aken, mis vaatab alati päikese poole.

Olen vaevuaimatav jäljerida kastesel heinamaal, mis kulgeb vaikselt ja veendunult sinnapoole, kus asub õnn.