Kokkupanekul on novellikogu materjal

Tagasivaatavalt olen nüüdseks teinud ajakirjandusväljaannetele kaastööd juba peaaegu kolm aastat. Selle vältel on minu sulest igakuiselt ilmunud novelle kogunenud omajagu. Faktilise täpsustusena ilmus esimene neist toona veel ajakirja "Saladused" koosseisus maikuus, aastal 2012.) Suisa patt olnuks neid niisama laagerduma ja tolmu koguma jätta, sestap tundus õige mõte lugude paremikust kokku panna novellikogu, mille koostamisega ma hetkel tegelengi. Ideaalis võiks uue ilukirjandusteose sünd kujuneda üheks selle aasta väljakutseks. Kuigi käsikiri on hetkel veel natuke toorevõitu ja ootab minupoolset keelelist viimistlemist, millega üritan põhitöö ja koolituste kõrvalt jõudumööda tegeleda, on vähemasti ühel kirjastusel asja vastu juba huvi olemas.

Plaanisin materjali selekteerimisega algust teha suvepuhkuse ajal, mil aega rohkem, aga olude kokkulangevusel jõudsin sellega alustada juba jaanuarikuus. Lood on välja valitud ning väga võimalik, et kaastöö jätkudes lisandub materjali hulka veel mõni uuem ja värskem novell. Kindlasti võtab teostuse lõpptulemuseni jõudmine veel omajagu aega, kuna taotlen võimalikult head keelelist ja stiililist kvaliteeti, kuid samas pole mul otsest kiiret kuhugi.
Algse versioonina on novellikogumiku pealkirjaks "Haldjatants," mis võib toimetamise käigus muutuda ja arvatavasti muutubki, kuna mõttes otsin mingit peakirja natuke originaalsemat varianti. Kuid mida muud inimeksistents samas endast kujutabki, kui üht veidrat tantsu läbi elu ja inimsuhete, kus jalakeerutajaiks ja hingerüüstajaiks on meie endi sisemised haldjad, deemonid ja muud isevärki sulelised, mis meid kord ühele, kord teisele rajale kallutavad. 

Kogumik koosneb läbinisti realistlikest juttudest, mis visandavad väga erinevaid pilte inimeste eludest, kes elavad me kõrval, mööduvad meist tänaval ja kelle kirgi, kannatusi ning karme sisevõitlusi ei pruugi me aimatagi. Pealkiri "Haldjatants" pärineb samanimelisest novellist, mis näeb samuti raamatu kaante vahel trükivalgust ja mille tunnetuslikku alatooni pean ehk üheks õnnestunumaks.

Foto: veeb

Ilmumas on novell "Laud kolmele"

Vahepeal on valmis saanud ka märtsinumbri lugu, mis kannab pisut teatraalset pealkirja "Laud kolmele." Miks siis mitte kahele, vaid hoopis kolmele, kui iseenesestmõiseteavalt läheb teineteist leidnud paarike siiski kahekesi mõnusat õhtut veetma? Siinkohal on tegu taas minupoolse kerge irooniaga.
Peamiselt protestiks vanemate ignorantsuse ja tundekülmuse vastu on haritud ja hästi teeniv Mailiis tormanud pea ees suhtesse kasutu egomaniakist logardiga, kes tema õlul rõõmsasti liugu laseb. Tõde ta on, et halbades valikutes võime süüdistada vaid iseendid. Nõnda kujutab Mailiisi igapäevarutiin endast armastatud naiseks olemise asemel pigem usina kodumasinana funktsioneerimist, mida temake tõrkumata talub. Kui tölplik Märt Mailiisile ka tema sünnipäeval tähelepanu pöörata ei taipa, keeb naise kannatuse karikas lõpuks kohinal üle ääre. Ta leiab end autost, kesk lumist Tallinn-Tartu maanteed suunalt eikuhugi, pilgus tühjus ja südames meeleheide. Hetketuju ajel võtab ta ühendust vana kallimaga, kelle kunagi kergemeelselt hülgas.
Kas inimesed püsivad hoolimata aja möödumisest samadena ja vana kirg võib sõrmenipsu peale uuesti leegitsema lüüa, või on see järjekordne hüpe eksimuste ämbrisse? Kas ekskallim ongi tõepoolest nõnda sire ja saatuse poolt väljavalitu, nagu Mailiisi vanemad tütrele alailma ninale kirjutada tavatsesid, või on mehe särava pealiskihi ja ideaalinimese kuvandi varjus käärimas sootuks midagi muud?


"Laud kolmele" jõuab teieni ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.

Katkend novellist "Talvenägemus Tartumaal"

Tutvumiseks katkend värskelt ilmunud novellist "Talvenägemus Tartumaal."
Kuna talv pole kaugeltki mu lemmikaastaaeg, leidub ka mu fotovaramus häid talvepilte vähe. Seetõttu tuli postituse ilmestamiseks foto võtta taaskord veebist. 

Boršisupil oli minekut ja tükk aega olid kõik kõhutäitega ametis. See andis mulle võimaluse oma kaaslasi lähemalt silmitseda. Köögitüüp oli veidralt karuse olemisega – heledad pulstunud juuksed, hõre punakas habe, lai turi ja maakive meenutavad kämblad. Ta sõi isukalt nagu tõsine töömees kunagi ja ega lasknud end millestki kõrvalisest häirida.

Fotograaf oli sootuks teisest puust – suured unistajasilmad ja latiinopärased sitikmustad, õlgadeni ulatuvad laines juuksed. Temas oli mingit kunstiinimesele omast tundlikkust ja veetlust, mis andis talle peaaegu naiseliku olemise. Tüüp oli pilbaspeenike, hoidis end pisut küüru ja kandis veidrat värvilist kampsunit.

„Friik,“ ütlesid Merle silmad. „Ära tema peale aega raiska.“

„Pole kavaski,“ vastasin sõnatult.

Rene oli otsekui mosaiik neist kahest. Temas oli killukesi mõlemast mehest, kuid samas puudus tal igasugune sarm ja lõppkokkuvõttes ei meenutanud ta neist kumbagi. Mingis mõttes oli Rene väga tavaline, olemata otseselt ei ilus ega inetu, tüse ega sale, pigem seesugune tüüp, kes millegagi silma ei paista. Ta näis armastavat liiga liibuvaid riideid kanda, mis mõjusid ta seljas kohatult ja naeruväärselt. Mehele otsa vaadates imestasin isegi, mida ma temas olin leidnud. Tüüp tundus tõsise sotsiaalse häire all kannatavat.

Haudvaikuses oli kummaline toitu helpida, saatjaks vaid ragiseva raadio saksakeelne möla.

„Kust sa pärit oled?“ otsustas Merle jutujärje üles võtta ja vaatas köögitüübile avala naeratusega otsa. Sellel kulus hulk aega mõistmaks, et just nimelt teda oldi kõnetatud.

„Võrumaalt,“ kohmas tüüp viimaks. Ta hääl oli sama kare ja puine nagu ta isegi.

„Ja mis su nimi on?“ uuristas Merle edasi.

„Avo,“ tuli napp vastus.

„Avo Võrumaalt,“ kordas Merle peaaegu võidukalt. „Väga tore. Millega sa tegeled?“

„Puutööga,“ vastas mees ja lõi silmad maha, nagu oleks see midagi taunimisväärset. „Teen tellimustöid.“

„Mida siis?“ tundsin omakorda huvi.

„Kõike. Köögimööblit, elutoamööblit, laudu, kappe, mida iganes. Vahel pildistan ajaviiteks.“

„Armas,“ avaldasin siiralt.

Niisugune vahetu avaldus pani Avo kõrvad punalippudena lõkendama. Tõenäoliselt polnud keegi talle eales midagi head öelnud, kuna ta ei osanud sellele absoluutselt reageerida. Kas ta polnud varem inimeste seltskonnas viibinud? Kas Võrumaal ei räägitagi üksteisega? Võib-olla oli ta kusagil metsas hundipiima toel üles kasvanud nagu Mowgli?

„Ja sina?“ pöördus Merle fotograafi poole. Mu sõbranna ilmesse sugenes midagi valvast ja kiskjalikku nagu ikka, kui ta oli oma huviobjekti leidnud, eesmärgiga sellest iga hinna eest vajaminev info välja pigistada.

„Mis mina?“ küsis too külmalt vastu. Tüüp oli ära helpinud pool taldrikutäit suppi ja teine pool näis talle ilmselgelt üle jõu käivat.

„Mis su nimi on?“ kummardus Merle pisut ülepingutatud sõbralikkusega lähemale.

Puudutasin Merlet õlast. „Lase tal olla, ega sa pole tööintervjuul.“

Ent Skorpionile omase kangusega ei teinud mu sõbratar mind kuulmagi, vaid jäi mehele ootavalt otsa vaatama.

„Krister,“ vastas too vastu tahtmist ja lisas kiiresti: „Tallinnast.“

„Selge, Krister Tallinnast,“ kordas Merle. „Väga eksklusiivne nimi. Kas sa oled harrastusfotograaf?“

Krister põrnitses Merlet seesuguse näoga, nagu oleks too soovitanud tal oma võileiva vihmausside ja tõukudega katta.

„Tal on oma fotostuudio. Mees plaanib kuulsaks saada,“ sekkus nüüd vestlusesse Rene, kes oli selle kobava küsitluse kulgu mornil ilmel jälginud. „Teie, linnapreilid, peaksite teda ju teadma küll.“

Tegin kahetseva näo, kuid Krister ei märganud mu ponnistust meeldiva ja viisakana mõjuda, vaid õngitses edasise küsitluse vältimiseks kotist oma peegelkaamera välja ja hakkas tehtud fotosid kiiruga üle vaatama.

„Kuidas pildid õnnestusid?“ uuris Merle mu hoiatavast pilgust välja tegemata edasi. „Õues oli ju kottpime.“

„Normaalselt,“ nähvas Kristel peaaegu vihasena, mispeale Merle ta rahule jättis.

Seltskond hingas kergendatult. Oli viimane aeg tuua lauale magustoit.

Kartsin küpsetise täielikult ebaõnnestunud olevat, kuna me Merlega ei jõudnudki komponentide osas kokkuleppele ja nii kallasime teineteise peale vihastades taignasse, mida aga heaks arvasime – rosinaid, pähkleid, kookoshelbeid, mandlilaaste, kuivatatud aprikoose, vaniljet, kakaod ja kaneeli. Sellest hoolimata kadusid koogitükid vaagnalt kiiremini, kui need sinna olid asetatud. Isegi vähese söömaga Krister õngitses endale lisa. Kaasa toodud avatud veinipudelid jäid lauale laagerduma ja neil polnud suuremat minekut. Merle ei lasknud end meeste kasinast joomahimust häirida, vaid valas enda pokaali triiki täis.

„Ma tean küll, miks nad ei joo,“ sosistas ta mulle usalduslikul moel kõrva.

„Miks siis?“ Vein oli igati hea, mõnusa aromaatse kõrvalmaitsega.

Merle tõi kuuldavale närvilise itsituse. „Eks nad kõik ole ilmselt kangete rohtude peal.“

„Mis mõttes?“

Merle koputas sõrmega meelekohale. „Peast hullud, noh. Näed sa siin ainsatki normaalset inimest peale meie?“

Surusin huuled kokku, et mitte naerma prahvatada. „Sulle peaks siis ju sobima,“ luksatasin. „Saad mõne artikli tarbeks väärt materjali otse sündmuskohalt.“

Merle lõi käega ja rüüpas suure lohutava sõõmu. „Pigem võiks säärane kontingent mõnda psühhiaatrit paeluda. Ma tõesti loodan, et keegi neist täna õhtul paanikahoogu ei saa ja kiirabibrigaadi ei vaja.“

Muigasin, aga tabasin sealsamas Kristeri kivinenud pilgu ja mu lõbu hangus silmapilkselt.

 „Teinekord,“ kummardus Merle mulle lähemale, nii et tundsin oma näol veini hapukat lõhna,  „las mina panen reisiseltskonna kokku.“

Selle vastu polnud mul muidugi mitte vähimatki. „Anna minna. Aga sulle teadmiseks, et praegune rahvas polnud minu, vaid Rene valik.“

„Selle sotsiofoobi?“ imestas Merle. „Ime, et ta oma nimegi õigesti välja öeldud saab.“

Meile üle laua heidetud altkulmupilkude turmtulest mõistsin, et olime ebaviisakalt kauaks omavahel sosistama ja itsitama jäänud, seega otsustasin taas seltskonna poole pöörduda.

„Kas see on sinu suvituskoht?“ uurisin Renelt. Mees oli parajasti kaks koogitükki korraga suhu toppinud ja nägi nüüd välja nagu punnpõskne hamster.

„Ei, ühe tuttava oma,“ mõmises ta täis suuga ja pungitas silmi. Millegipärast näis tal korraga neelamisega raskusi olevat.

„Selge. Siin on päris kena.“

„Kena, neh.“

„Käid siin tihti?“

„Kuidas kunagi.“

Jutt me vahel ei sujunud. Rene näis otsekui meelega suletud lausetega vastavat, mistõttu oli raske uue teemaga edasi minna. Kirjaridade kaudu oli temaga kordi lihtsam mõtteid vahetada. Ma ei suutnudki lõplikult veenduda, oli ta hull, tõsiselt imelik või lihtsalt teeskles oma lõbuks peast põrunut. Tänu kirjavahetusele teadsin, et ta elab Tartu äärelinnas üksipäini ühetoalises korteris, ei oma lähedasi sõpru, vihkab lemmikloomi, joob kefiiri moosiga, kannab ainult tumesiniseid sokke ega tunne õieti millegi muu kui pildistamise vastu huvi. Kui aus olla, siis tänu Rene pildiblogile ma ta leidnud olingi. Tööd olid tal muidugi suurepärased – soojad, asjatundlikud, ausad ja tihtipeale huvitava nurga alt tabatud. Võib-olla oligi see kõik, mida mees maailmale öelda tahtis.

Nõusid pesime Merlega koos ja erinevalt söögitegemisest valitses meie vahele taas meeldiv teineteisemõistmine.

„Kus me öö veedame?“ küsis ta minult pisut kartlikul ilmel.

Kuivatasin taldrikut ja mõtlesin. „Märkasin tagatoas mitut voodit. Küll me kahekesi ühte ära mahume. Teised tehku, mis tahavad.“

Teised tegid tõepoolest, mida tahtsid. Avo ei andnud end pärast õhtusööki enam näole. Ta tegi aseme kööginurka, näppis natuke aega oma telefoni ja tõmbas siis tekiräbala üle pea. Rene ja Krister jäid küünlavalgel hommikuni elutuppa istuma ja rääkima. Läbi suletud ukse kandus magamistuppa ühtlane tasane kõnepomin, mis kogus vahepeal tuure ja siis jälle soikus. Mahtusime koos Merlega lahedalt ära tundmatu majaperemehe laia abieluvoodisse, mähkisime end vanade pleedide sisse ja tukkusime koiduni.

Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist!

Kommentaariks novellile "Talvenägemus Tartumaal"

Jaanuarikuu eelviimasel päeval potsatas mu postkasti värske trükilõhnaline ajakirja Saatus&Saladused veebruarinumber. Novelli "Talvenägemus Tartumaal" leiab 48ndalt leheküljelt.
Tunnistan, et loo pealkiri ei saanud sedapuhku ehk kõige parem, kuid samas siiski piisavalt tabav, seega ei hakanud ma meelega mingile seikluslikkusele rõhuma, millele viitamine oleks loo kunstipärast väärtust tublisti kahandanud. Jutustus ei hõlma mingit teisejärgulise kaliibriga seikluslikkust, pigem on loo puändiks teatav unenäoline seisund, mis loo peategelast valdab, kui ta hulga hiljem toimunule tagasi mõtleb ning selle üdini ebareaalse ja kummastava leiab olevat.
Inimesi on meie ümber tõesti isevärki ja ega nende veidrusest ning omapärast täielikult enne aimu saagi, kui mõne säärase eksemplariga pisut pikemaks viivuks (täpsemalt siis ööpäevaks) tahtevastaselt ninapidi kokku satutakse.
Äärmuseni erinevate karakterite vastandamine (a´ la suhtlusaltid linnatibinad ja sotsiofoobist metsmees, agressiivne ajakirjanik ja kidakeelne ülbevõitu kunstnik) loob muidugi soodsa pinnase huumoriks, kuid ei lähe samas üle piiri ega muutu inimeste üle irvitamiseks.
Loos on ka õdusaid hetki, mida pakub aja mahavõtt lumme mattunud maamajas kesk eikellegimaad, kus mugava linnaelu hüvede nautlemise asemel lähevad hinda hoopis kõikvõimalikud ellujäämisoskused. Ajutine eemaldumine tsivilisatsioonist võimaldab tegelastel enda vastupidavust ja sallivust proovile panna, samuti iseennast kõrvalt pisut selgema pilguga vaadata. Seda nii oma mõtetes kui ka läbi fotoobjektiivi kaamerasilma. 

Mu värske novell "Talvenägemus Tartumaal" jõuab ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel müüki veebruari esimesil päevil.


Foto: Talv Kalanas, Hiiumaal

Eeltutvustus novellile "Talvenägemus Tartumaal"

Mõne sõnaga lähemalt veebruarikuus ajakirja kaante vahel ilmuvast novellist "Talvenägemus Tartumaal."
Erandlik selle novelli puhul on kindlasti see, mida ma oma loomingu puhul kuigi tihti ei kasuta, et kirja pandu põhineb tõsielul. Kunagi sai koolipõlves tõepoolest koos sõbrannaga võetud ette talvine retk seltskonna poolvõõrastega, kellest suurt peale nime ei teadnudki, uuritud metsas loomajälgi, peatutud üksildases metsamajakeses kesk eikellegimaad, küpsetatud kooki ning veedetud üsna iseäralik ning meeldjääv õhtu küünlaid põletades ja juttu ajades.
Kirjanduslikus mõttes loo haaravamaks muutmise tõttu olen karaktereid iseloomustades muidugi vinti ja värvi kõvasti juurde keeranud. Peategelane oli tegelikult täitsa sümpaatne tüüp ning ülejäänud seltskonnal polnud samuti viga. Fotograafid polnud neist küll ükski, lihtsalt kenad vaiksed ülikoolis õppivad inimesed, kelle seltsis sai korra looduses käidud. Sinnapaika see seiklus toona jäigi, kuid hiljaaegu, ajakirja jaoks uue loo peale mõtlema hakates kerkis see ammune retk millegipärast mälusügavusest uuesti esile ning nõnda saigi pisut faktipõhist materjali ära kasutatud. Kui keegi end juhuslikult loos ära peaks tundma, siis loodan, et ta ei tunne end kuigivõrd puudutatuna, kuna kirja pandu on siiski suures osas fiktsioon. Eeltutvustusena postitan katkendi novelli algusest, ent pikemalt juba siis, kui lugu ilmunud.
"Talvenägemus Tartumaal" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbris.

„Kaua meil veel minna tuleb?“ uuris minult Merle.
„Ma ei tea,“ tunnistasin ausalt.

Merle lõi pilgu maha ja rühkis tardunud ilmel edasi. Rada oli kitsuke ning üürike talvepäev kustumas. Selja tagant kostvad reipad krudisevad sammud sundisid mu, hoolimata vägisi peale tikkuvast väsimusest, kiiremini liikvele. Ma ei tahtnud kellelegi jalgu jääda ja sisimas pelgasin pisut seda võõrast seltskonda, kelle seltsis ma hanerivis hääbuva loojangu poole kulgesin.

„Ma ei tunne enam oma sõrmi,“ kaebles Merle mõne aja pärast. „Öelnud siis varem, et kavatsed ekstreemspordiga rinda pista.“

„Kahju küll, aga ühtki ilukeskust siit tõenäoliselt leida ei õnnestu,“ aasisin ja luurasin umbusklikul pilgul ümbrust. Kõikjal terendas lõputu lumine maastik, mis näis oma sünguses väljasurnud ja ebasõbralik. Siin-seal turritasid lumepõuest välja üksikud tontlikud põõsatüükad, mis näisid otsekui kellegi halvaendeline unenägu. Silmapiiril mustav laas äratas aegamisi minus ellu unne suikunud lapsepõlvekartuse pimeda metsa järele.

„Küllap oleme varsti kohal,“ sundisin hääle muretuks. „Oleme juba nii kaua kõndinud, et metsamajake ei saa enam kuigi kaugel olla.“

Merle ei vastanud, kuid tajusin tema sügavas ohkes kasvavat rahulolematust.

Sihtisin pilguga eesrühkija mustas sulejopes ja imelikus hallis suusamütsis kogu ning surusin hambad huulde. Ma ei tundnud Rened kuigivõrd ja see, mille olin kirjaridades arvanud meeldivaks ning usaldust äratavaks, näis reaalsuses kuidagi äraspidine. Mees kõndis pikkade lohisevate sammudega loops-loops läbi puutumata lume ja näis nii minu kui ülejäänud seltskonna suhtes kummaliselt äraolev.

Mu pea oli varasest ärkamisest pisut paks ja hammustav pakane muutus iga hingetõmbega üha halastamatumaks. Kuigi ma seda Merlele välja näidata ei tahtnud, sugenes minusse aegamööda kõhklus, kas tegime üldse õigesti, et seltskonna võhivõõrastega kuhugi Lõuna-Eesti pärapõrgusse matkama otsustasime minna. Tuju kippus algsest optimismist ja seikluselootusest hoolimata nullini langema.

„Seal see ongi.“ Eeskõndija seisatas ja viipas käega metsatuka poole. Hämaras seletas silm suurivaevu hangede vahel tukkuvat üksildast majalobudikku, mis paistis sama hüljatud ja troostitu nagu kõik muugi meie ümber.

„Tore,“ surusin läbi hammaste. Palju kaugemale poleks ma minna jaksanudki. Linliku mugavusega harjununa, kus kõik eluks vajalik käeulatuses, kujutas säärane pikaajaline füüsiline pingutus tõelist vastupidavuskatset. Pealegi olin riides oludele mittesobivalt ja see süvendas mu ebamugavustunnet veelgi. Mu kallis poolvillane mantel lasi tuult läbi ja millegipärast tundsin kerget piinlikkust parfüümipiisa pärast, mille hommikul endale peale olin piserdanud. Oma disainerriietega mõjusin nende karuste tüüpide keskel toretseva võõrkehana, kes konteksti ei sobinud ja kellele kõõrdi vaadati.

„Tänu taevale!“ ohkas Merle. Mu sõbranna oli seda nägu, et oleks kõige parema meelega otsekohe taksosse istunud ja end pikema jututa oma mugava kesklinnakorteri treppi sõidutada lasknud, et silmapilk hiljem kuuma vahuvanni lohutust otsima sukelduda.

Mind haaras kahetsussööst, et olin Merle retkele kaasa nurunud. Ta ei tundnud end kõrgetel kontsadel kuigi reipana ja oli palju hapram ning vähem vastupidav, kui mina.

„Kuule tõesti, andeks, et oma matkajutuga üldse sinu jutule tulin,“ poetasin jääkülma õhku niruvõitu vabanduse. „Ei oleks pidanud seda tegema.“

Kuid Merle oli ellujääja. Ilma igasugu kahtluseta ei teeniks ta praegu leiba trendika naisteajakirja moetoimetajana, kui tal olnuks kombeks raskuste ilmnedes nuttes näoli lumme viskuda ja edasi kõndimast keelduda. Kaeblemine tähendas tema puhul kõigest enese kokkuvõtmist.

„Ei ole hullu, see saab kindlasti lõbus olema,“ kinnitas ta mulle. „Ära unusta, et ma ise tahtsin tulla. Sina pole mu otsuse eest vähimalgi määral vastutav.“

„Tahaks loota.“ Tänu kogetud vintsutustele polnud ma enam milleski kindel. See inimestest hüljatud paik tekitas minus üha süvenevat kõhedust ja mehed näisid kõike muud kui meeldivad. Lähimast bussijaamast lahutas meid üüratu hulk kilomeetreid ja enne hommikut ei pidavat siitmailt liikuma ükski buss. Öö lageda taeva all kujutaks endast aga kindlat surnuks külmumist.

Selja tagant ei kostnud sõnakestki. Näis, nagu oleksid me kaaslased rääkimise sootuks unustanud. Teadsin neist vaid niipaljukest, et tüübid pidada olema mingisugused fotograafid. Kas amatöörid või professionaalid, sellest polnud mul aimugi. Kui neil ka vastav tehnikavarustus kaasas oli, polnud ma neid kordagi pilte klõpsimas kuulnud. Pigem siis asjaarmastajad, järeldasin.

Tunni aja pärast nägi olukord juba märksa inimsõbralikum välja. Puuküttega pliit õhkas sooja, vana raudahi kogus samuti hoogu, loperguses malmpotis mulises boršisupp ja meie Merlega olime ametis koogitaigna segamisega. Selleks ajaks olime piisava selgusega mõistnud, et hoolimata heast omavahelisest klapist ei sobinud me absoluutselt koos süüa tegema. Iga minu ettepaneku peale vaidles Merle tulihingeliselt vastu ja lõpuks pidime peaaegu riidu minema.

Tüübid ei hiilanud endiselt jutukusega. Üks neist kadus enda väitel peagi metsa pildistama, teine viitis pliidisuu ees halgude peenikesteks pilbasteks lõhkumisega aega. Omadega ühele poole jõudnud, heitis ta kööginurka koera kombel pikali ja lasi silma looja.

„Loodan, et hundid seda pildistama läinud selli nahka ei pista,“ ütlesin Merlele.

„Siin pole hunte,“ kostis teki alt troostiv hääl. „Kõigest ilvesed ja karud.“

Väristasin õlgu ja lootsin, et tegu oli naljaga.

Pilt pärit netiavarustest.

Luulekogu "Võilillelein" jõuab peagi Tallinna ja Tartu lugejaini

Minu debüütluulekogumikku "Võilillelein" saab hetkel ehk kõige mugavamini laenutada Hiiu Valla Raamatukogust. Teaviku kohalolu vaata siit: http://raamat.kardla.ee/riksweb/index.asp?action=102&tid=60336
Varsti peaks luulekogu jõudma ka Tallinna ja Tartu lugejaini. Laenutada on võimalik Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogust ja Tartus Ülikooli Raamatukogust, kus teavikud on hetkel veel töötluses, aga peagi tutvumiseks saadaval. "Võililleleina" on nii Rahvusraamatukogus kui Tartu Ülikooli Raamatukogus saadaval kaks eksemplari. Vaata ESTERi elektronkataloogi püsilinki siit:
http://www.ester.ee/record=b4433425*est 
Pildil pisuke visuaalne ülevaade Hiiu Lehes reedel, 9ndal jaanuaril ilmunud artiklist "Kargest talveööst inspireeritud luule," mis räägib mu luulekogu saamisloo võludest ja valudest.
Aitäh kõigile, kes on minuga ühendust võtnud ja luulesõna eest tunnustust avaldanud. 

Minu debüütluulekogu "Võilillelein" saadaval

Keeruline, talviselt karge, ilusalt valutegev lõputa lugu Sinust ja Minust, ööst, udust, kaduvikust ja suutmatusest sellega leppida. Minategelane figureerib mu luulesõnas pigem kõrvaltvaataja kui otsese osalisena, kes on end meelega reaalsusest lahti rebinud.

Öö aitab ööskulgejat alati, pakkudes lepitust ja võimaldades vahel ka mõni saamata jäänud vastus leida. Läbi sadakonna luuletuse moodustab kogumik ühtse terviku, mis vaatab möödanikule järele mõtliku naeratusega.

Väljaandja: Anne-Mari Alver ja kirjastus Kentaur
Kunstnik ja kujundaja: Margus Leibak
Lehekülgi: 104, pehme köide

Kel soovi mu kogumiku järele ja pole seda kaubandusest jagunud, võib lahkesti ja julgesti pöörduda minu poole meiliaadressil:

kirjapiigakiiri@gmail.com

Artikkel "Kargest talveööst inspireeritud luule" Hiiu Lehes

Kui lehetoimetaja minult just nimelt selle foto avaldamiseks luba küsis, olin kergelt hämmeldunud ega osanud oma mingil suvalisel sügispäeval praamiakna peegeldusena sündinud fotost suurt midagi arvata. Olin selle toona laadinud wordpress-keskkonda mingit tol ajal asetleinud mõttevälgatust illustreerima ja sinnapaika see pilt minust jäigi. Pakkusin üht suvist portreed, ent kuna see oli lehes juba ilmunud ja ma kiiruga midagi etemat ei leidnud, siis nõnda jäigi. Artiklile pilku peale visates mõistsin, et pilt õnneks sobib, salli sinised värvitoonid harmoneeruvad kogumiku tumesinise taustaga ja pilt on, nagu mu luulekogumikki, mitte kiirelt ja üheselt tõlgendatav, vaid vajab sõnumi päralejõudmiseks vaatamist ja mõtlemist.
Nädalalõpu "Hiiu Lehes" minu luuleloomet tutvustava artikliga saad tutvust teha siin:

http://www.hiiuleht.ee/2015/01/kargest-talveoost-inspireeritud-luule/
Wordpressi-keskkonnast leiad mu pildi koos selle juurde kuuluva mõtisklusega siit: https://kiirisaar.wordpress.com/2014/05/27/peegelduse-peegeldus/

Luulekogu "Võilillelein" saamisloost

Mõne sõnaga siis lähemalt värskelt ilmunud luulekogust "Võilillelein". Kui ausalt rääkida, siis ma pole ühegi oma varasema ilmunud teose puhul nii kahtlev ja eelarvamuslik olnud. Kui, siis võib-olla ainult enne oma debüütromaani "Lepatriinupüüdja" sündi, mil kogu raamatu kirjastamise ümber pöörlev protsess oli mulle veel võõras ja tundmatu. Mingis mõttes on luuletajad ühed kõige julgemad inimesed ilma peal, sest nad söandavad oma sisemuse haavatavat palet näidata kogu maailmale. Õnneks olen kohanud oma trükki jõudnud luuleridadele seni vaid positiivset ja ülimalt sooja vastukaja, mis on mu eelarvamusi piisaval määral hajutanud. See on kahtlemata koht tänuks. Aitäh teile!

Eraldi tahaksin peatuda "Võililleleina" kaanekujunduse saamislool. Kujundus sündis koostöös kunstnik Margus Leibakiga, kel oli head tahet minupoolne kujundusnägemus vastutulelikult ära kuulata ja kõrva taha panna. Algul, kui kuulsin, et mu kogumiku kujundajaks saab mees, haaras mind tõsine eelarvamus, kas meesterahvas suudab piisavalt objektiivselt edasi anda vastassugupoole nägemust millestki taevas-teab-mis-ebamäärasest, kuna teada ja tuntud humoreskidki väidavad alailma, kui keeruline, lootusetu ja suisa võimatu on meestel aru saada naistest või sellest, mida nad lõppude lõpuks üldse tahavad. :) Soovisin, et kujundus visualiseeriks neid kargeid talveööhetki, mis inspireerisid mind kirjutama. Kunstiinimesena olen kõigi oma teoste puhul pidanud oluliseks kaanekujunduse loomisel kaasa rääkida ja kunstnikule oma nägemus esitada, millest siis kahe peale mingi ühine väärtus luua. Marguse auks peab ütlema, et ta sai hakkama. Pean „Võililleleina“ kujundust igati õnnestunuks ja kauneimaks kõigi mu seniilmunud teoste kujundustest, kuna raamatu välimus peegeldab suurepäraselt selle sisu, nagu ideaalis peakski olema ja on ühtlasi tasakaalus minu kui autori nägemusega.

Luulekogu kaante tumesinine värv sümboliseerib öösinist talvetaevast. Enamik mu luuletusi sündiski kargetel talveõhtutel, mil armastasin tihtipeale väljas jalutada, kõrvaklappidest muusikat kuulata ja tänavalampide külma valguse poole vaadata. Vaikusesse tardunud talvemiljöö, turvatunnet loov pimedus, valge lume hele kontrastsus ning põlispuude maapinnal liikuvad varjud tekitasid mu mõtetes rohkesti kujutluspilte, mida hiljem oli lihtne sõnadeks moondada. Taevast pudenevad harvad valged helbed, mis mu peale langesid, said mõtteliselt lendlevate võililleebemete võrdkujuks. Sümboolselt võib neid ka pisarateks nimetada. Võililleebemeid leiab ka kogumiku siselehtedelt luuletuste juurest. Selline kujunduselement annab teosele juurde õhulisust ja mõttekergust. Sellegipoolest pole mu esikteos mõeldud mõjuma kerge meelelahutusena, pigem eelistan loomes välja tuua tundesügavust, millele viitab ka kogumiku pealkiri. Sisu puhul on tegu teatava mõttelise leinaseisundiga, kindlameelse keeldumisega kõige ilusa kaduvust aktsepteerida. 

Hulga hiljemgi olen selle kaduvuse-temaatika peale päris palju mõelnud ja selle üle juurelnud. Inimloomusele on millegipärast omane kaunist ja kallist kümne küünega kinni hoida. Me sooviks väevõimuga jääda püsima hetkesse, kramplikult sellesse klammerduda ja muutuda osaks sellest, hoolimata elu seaduspärasusest, et kõik meie ümber on pidevas liikumises, muutumises ja arenemises. Miski ei jää samaks, vaid kõik kaob, ka hea ja ilus. Seetõttu võib minategelast pidada teataval viisil kangekaelseks ja trotslikuks karakteriks. Kannatavaks kahtlemata, kuigi ta seda kohmakalt allegooria varju peita üritab. Ühelt poolt teadvustab minategelane endale suurepäraselt, et tegu on otstarbetu võitlusega, milles ta on juba ette määratud kaotajaks jääma, teisalt aga keeldub kaduvuse ja muutuvuse printsiipi aktsepteerimast ja usub sisimas ikkagi, et on sellest mingil moel üle. Lein polegi lihtsustatuna öelduna midagi muud, kui keeldumine (sund)olukorraga leppimast. 

Kuna olemuselt pean end pigem proosakirjanikuks kui luuletajaks, ei julge ma järgmise luulekogu sündi küll niipea prognoosida, kuid samas ei taha ma midagi ka päris kategooriliselt välistada. Soodsate asjaolude kokkulangevusel ja vastava inspiratsioonisädeme tekkel võib siiski juhtuda, et uue kogumiku materjal hakkab märkamatult ilmet võtma. Parimatel päevadel polnud keeruline kirjutada kaks või enamgi luuletust.
Küllap on luuleridade seadmisega samamoodi, nagu kõige muugagi – hingega tehtud asjal on tavaks õnnestuda, kuid õige tunnetuse puudumisel pean targemaks mitte arvuti taha istuda, sest sõnade sunnitus paistab ridade vahelt välja. Selles mõttes on luule loomisega kümneid kordi keerulisem kui proosa kirjutamisega, sest õige tunnetuse olemasolu on mulle ülioluline. Proosat kirjutades tekib see töö käigus iseenesest, luule puhul aga vajab enne teatavat läbitunnetatust.

Kuna luulekeel on erakordselt väljendi- ja varjundirohke, on aidanud selle viljelemine mul ka proosatekste keeleliselt kaunimaks muuta. Kirjutada tahan ikka edasi, eelkõige seetõttu, et kirjutamine minu jaoks just see salapärane maitseaine, mis annab elule vajaliku vürtsi, värvi ja magususe.

Ülevaade minu debüütluulekogust "Võilillelein" peagi Hiiu Lehes

Ära tasub oodata nädalalõpu värviline Hiiu Leht, kus tuleb lähemalt juttu mu luulekogu "Võilillelein" sünnist, saamisloost ja olemusest. Muuhulgas räägin pisut ka sellest, kui lihtne või keeruline on praeguses Eestis välja anda debüütluulekogu.
Trükivalgust näeb luuletus "Kella viiene nägemus." Valiku tegin selle järgi, mis lugejaile kõige enam meeldis.
Nädalalõpu Hiiu Leht ilmub, nagu ikka, reedel.

Novell "Metsnelk lumes" täismahus

Kel ununes pühaderutus mu detsembrikuine novell "Metsnelk lumes" lugemata, kuna number on müügist juba kadunud, saab ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaandest lugeda seda nüüd täismahus!

http://www.saladused.ee/metsnelk-lumes

Meenutuseks sisukokkuvõte: 

On talvine karge pärastlõuna, mil loo peategelane Mehis satub juhuslikult mereranda, kus kohtab kummalist võõrast.
"Tihtipeale jõlkusin hilisööni väljas," tunnistab nooruk. "Sihtpunkt või muljed polnud mulle kunagi olulised. Tähtis oli olla eemal."
Ilmselgelt on Mehisel piisavalt põhjust kodust, mille neli seina meenutavad liigse eredusega möödanikku, eemal viibida. Olles õnnetuse läbi kaotanud perekonna, näib ta olevat kaotanud ka iseenda identiteedi – jätab pooleli ülikooli, kaotab huvi oma välimuse vastu, isoleerub ühiskonnast ja lõpetab pikaaegse suhte.
"Meie liit kujutas endast päriselu asemel pigem fassaadi, mille taga vilistas tühjus. Liina ei puigelnudki kuigivõrd, ilmselt oli tal minust ja mu apaatsusest ammuilma kõrini saanud. Kaastunde najal hingitsevat suhet ma ei tahtnud ja seda ma talle ka ütlesin."
Siiski on Mehisel olemas parima sõbra näol Olts, üle kelle üürika kulunud lävepaku võib ta igal suvalisel ajahetkel sadada, et enesekindluse närused riismed tasapisi taas kokkupoole kraapida. Ootamatult astub perekonna asemel tühjale kohale rannas kohatud kummaline võõras, kelle isik kätkeb endas enamat, kui esmapilgul paistab.

Foto pärit veebist. 

Ilmumas on novell "Talvenägemus Tartumaal"

Valminud on ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbri jaoks novell peakirjaga "Talvenägemus Tartumaal."
Lugu on tõsielusündmustel põhinev ja kirja pandu ka päriselt aset leidnud. Seetõttu oli loo kirjutamine mingis mõttes väga lihtne, kuna tegelasi polnud vaja välja mõelda, vaid karakterite veidrus ja omapära seisis selgelt silme ees. Julgen lubada, et lugu tuleb seekord vaheduseks üpris humoorikas. Tihtipeale me ei aimagi, kuivõrd kummalisi ja raskesti mõistetavaid eksemplare võib leiduda inimsoo hulgas. Nendega ühise katuse all viibimine ja ühise keele leidmine võib kujuneda tõeliseks kannatuste karikaks ja kadalipu läbimiseks.
Hoolimata tugevast meelelahutuslikust elemendist sisaldab novell ka sügavamat sisu ja mõtiskleb asjaolu üle: kes siis õigupoolest on suurem kunstnik? Kas see, kes vägisi kuulsaks saada tahab ja eesmärgile kogu oma energia suunab, või hoopis see, kes niisama hobikorras loomega tegeleb ja kellel enda andest vähimatki aimu pole?

Sisukokkuvõte:

Seltskond fotograafiahuvilisi noori võtab üheskoos ette kaunikesti ekstreemse talveretke Lõuna-Eesti pärapõrgusse. Kas äärmuseni erinevad inimesed nagu geenius, friik, metsmees ja kaks linnapiigat suudavad üldse ühe katuse all öö mööda saata, või pageb igaüks kannatuse katkedes kärekülmast talveööst hoolimata pigem ise suunda? 

Pilt tehtud mõned aastad tagasi Kassaris. 
"Talvenägemus Tartumaal" jõuab teieni veebruari algul. 

Aasta 2014 loominguline kokkuvõte

Sirvisin mõni aeg tagasi oma blogi ja märkasin, et olen igal aastalõpul mingisuguse loomingulise kokkuvõtte teinud. Sellest lähtuvalt peaksin ilmselt nüüdki mõne sellekohase sõna kirja panema.

Aasta 2014 on olnud hea ja tegevuserohke nii mitmeski mõttes. Seda nii kodukujunduse kui loomingulise põlemise mõttes. Peamise märksõnana, mis esmasena mööda saanud aastast meenub, on ilmselt "erakordselt töine." Kuigi ükski neist tegevustest pole olnud niisugune, mis oma rõhuvuses maadligi oleks vajutanud ja viimase võhma võtnud Pigem on olnud õnn tegeleda kõige meeldiva, edasiviiva ja ilu ning mugavust loovaga.
Suvepuhkusestki mäletan eelkõige töiseid tegemisi – seda küll märksa mugavas miljöös kui kusagil kontorilaua taga – sünnipäevakingiks valminud päikeseterassil, kirjude lõngakerade keskel. Kirg värvide vastu näib mind alati ja kõikjal saatvat. Värvid kui meeleoluloojad on mingil põhjusel mulle ikka olulised olnud. Käsitöö annab selleks teatava omapärase väljundi – lõngu kokku sobitades, nõelal välkuda lastes ja ühtse tervikuna mõjuma pannes. Midagi sooja ja ligitõmbavat on maavillastes kudumites ning mu kiindumus käsitöö vastu ei näi õnneks kustuvat. Seda kõike oli mul ilmselt põhikooli käsitöötunnis oma esimese õmblustöö kallal palehigis pusides peaaegu et võimatu uskuda.

Kirjutada jõudsin enam-vähem niipalju, kui planeerinud. Igakuine kaastöö perioodikaväljaandele neelas tihtipeale pikki nädalalõppe ja vabu hetki ka nädala seest, kuid oli samas loomingulise küpsemise mõttes ääretult oluline. Nii nagu värve, armastan ma ka oma lugusid. Igaühes neist olen loonud omanäolise väikese ja sooja maailma, milles rahuloluga kümmelda ja mida oma lugejatega aastaringselt jagada. Samuti, nagu käsitöö puhul, poleks ma eales arvanud, et võiksin end kunagi määratleda novellistina, kuna mu tegelik eelistus on alati olnud kirjutada täispikki romaane.

Suvel alustasin uue lasteraamatu käsikirjaga, mis vajab veel pisut tööd ja aega süvenemiseks, aga arvata on, et ta niisama arvutisügavusse tolmu koguma ei jää ja millalgi siiski valmis saab. Paralleelselt novellide kirjutamisega võtsin kolmandat korda osa Eesti Luuleliidu luulekonkursist "Luulekevad 2014" ja jõudsin saadetuga taas paremiku hulka, mis ka ära trükiti ning avaldati. Lisaks panin lõpuks kokku ka päris oma luulekogu materjali, mis oli kolme viimase aasta loomingu paremik. Jätsin välja vaid kõik ebaküpse ja pooliku. Luuletusi sai kokku sadakond, mida oli esimese kogumiku tarbeks meeldivalt ja üllatust äratavalt palju. Võimalusi read kaante vahele saada oli kaks – kas lasta luulekäsikiri Eesti Luuleliidul kirjastada ja leppida teose kujunduse tagasihoidlikuma (loe: olematu) kvaliteediga, mis mulle väga meelepärane polnud, või võtta risk mõne kirjastusega kaubale saada. Valisin viimase variandi ning kuigi Kultuurikapital päris pikalt pead kratsis ja peos senti veeretas, mis kõik protsessi tohutult aeglustas, ei tulnud mul tehtud otsust lõppkokkuvõttes kahetseda. Luulekogu "Võilillelein" andis välja kirjastus Kentaur ja tulemus sai ääretult ilus ning kvaliteetne. Prosaistina pole ma küll kuigi kindel, kas tahaksin veel kunagi mõnda luulekogu avaldada, kuid mõnus käeharjutus oli see sellegipoolest. Ja iial ära ütle iial, eks.

Kirjutada plaanin ma kahtlemata veel. Lõpetada lasteraamat, välja anda novellikogu, jätkata igakuist kaastööd ajakirjas. Kirjutamine on haruldane eesõigus, lõbu, õnn, kirg ja eneseteostus, mis muudab mind kui autorit jätkuvalt kõikvõimsaks mu enda loodud maailmas ja tagab sõnulseletamatu rahulolu.
Tänan, et olete jätkuvalt minuga, tänan, et loete ja tänan, kui mu kirjutatu teile korda läheb.



Pildil: "Punamütsike kakssada aastat hiljem" autorieksemplarid.

Novell "Kiri Sinule" on ilmunud

Uue aasta esimesil päevil jõudis ajakirja kaante vahele minu uusim novell pealkirjaga "Kiri Sinule."

Tegemist on kahe lühilooga, mis on omavahel kingitusena mõeldud kirjaks põimitud. Kaks möödanikutolmu varisenud, ent hingele endiselt kallist minevikupeegeldust. Tutvumiseks postitan neist siia keskkonda ühe. Täismahus artiklit loe ajakirja "Saatus&Saladused" 2015. a. jaanuarinumbrist, mis algab leheküljelt 44. Kuna mulle sedapuhku väga meeldis ajakirjas mu loo kujundus, lisan sellest ka foto, pisukese omapoolse täiendusega. :) Mingis mõttes on mul siiralt hea meel, et just need kaks lugu trükki jõudsid, kuna nad väärivad seda rohkem, kui nii mõnigi varem kirjutatu.
 

Randherneõhtu

15. mai, 2012

“Ma olen tegelikult alati tahtnud Sind siia tuua,” tunnistan vaikselt ja kuulatan, kuidas kuivanud sammal me jalge all sahiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina mõrkjat hõngu, mis puudutab põgusalt mu sõõrmeid ja neeldub siis mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe.
“Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga üle taeva libisevaid vahusarnaseid pilvi, mis kiiresti silmist kaovad.
“Sest mõttes olen ma Sinuga alati just siin juttu ajanud.” Soojalt hõõguv õhtuvalgus tantsiskleb puutüvedel, kuid märkan seda vaid aimamisi.
“Ja mida sa tahaksid teha nüüd, kui ma tõepoolest olen siin?”
Silmitsen Su muretut, sihvakat, ainiti merd jälgivat kogu, tumedail ripsmeil peegelduvat pehmet valgust, tuules laperdavat heledat triiksärki ja korraga tean, et Sa oled täpselt sama kaduv nagu kõik ülejäänu.
“Vaatan pilvi. Testin kinnisilmi looduse lõhnu, nagu Sa mind õpetasid. Püüan lahti mõistatada selle mustri, mille Sa mulle rannas mereveega käeseljale joonistasid. Seostan Su selle kohaga.” Peidan nukruse naeratusse. “Nüüd oled Sa osa sellest.”
“Tead, mis su probleem on?” sõnad Sa korraga, pilku mere sillerduselt lahti rebides ja mulle tähelepanelikult otsa vaadates. Märkan Su silmade põhjas merevärvide kõrval peaaegu märkamatut sambla rahustavat sügavrohelist ja millegipärast annab see mulle pisut lootust.
“Kui teaks, siis mul neid poleks.”
“Sa elad minevikus või tulevikus, aga mitte kunagi siin. Sa jätad mingil omamoodi moel juba praegu minuga hüvasti, kuigi ma pole eales sinuga rohkem tahtnud olla kui praegu.”
Jälgin lummatult, kuidas Su silmade samblarohelise kõrvale tekib täiesti ootamatult randherne intensiivne violetne toon – õrn helelilla, mis otse mu pilgu all õitsele puhkeb.
“Jah. Ma olen siin. Rohkem, kui kunagi varem,” ütlen ma pärast pikka vaikust ning pühin näolt soolase veepiisa.
Ja korraga tunnen ma seda uuesti – sedasama selget, puhast, merevärsket ja erakordselt intensiivset lillelõhna, mille tuul ennist mu juurest ära viis.

Jõululugu "Pühadel on lapsepõlve maitse"

31.detsembril 2014 Hiiu Lehes ilmunud artikkel "Pühadel on lapsepõlve maitse" minu poolt uuesti toimetatud ja pisut lühendatud kujul.

 Minu kõige ehedam jõulutunne pärineb kaugest lapsepõlveajast, mil jõule sai peetud vana eesti traditsiooni kohaselt maal. Kogu suur suguvõsa, nii kaugema kandi linnarahvas kui maainimesed kogunesid kokku esivanemate tallu. Kombeks oli tuppa tuua suur haljas kuusk, mis kaunistati vanamoeliste ehete, isetehtud piparkookide ja värviliste jõulutuledega. Kuuse särav valgus, mis kõikjale üle ruumi laotus, näis mulle kui lapsele alati kergelt müstiline ja võlulik. Lapsepõlve jõuludele mõeldes meenub nii mõndagi – küünlavaha sulamise lõhn, kausis toretsevad punapõsksed taliõunad ja jõuluvana ootamise suur elevus. Vanaemal oli kombeks ise piparkoogitainast valmistada ja tema piparkoogid tulid alati paksud, kohevad ning imemaitsvad. Nii lastele kui lastelastele oli tal tavaks kinkida isekootud kindaid-sokke. Minu pillimehegeeniga vanaisal oli kombeks kandlel jõululugusid mängida, millele vanaema heledal häälel kaasa laulis.

Vana aja pühadest mäletan valgeid kohevaid lumehangesid, aiatagusel tiigisilmal laiuvat paksu jääkaant, millel võis lõpmatuseni uisutada ja koos linnalastega lustida. Lõbutsesid kõik kokku tulnud, nii noored kui vanad. Veeti selga paksud lambanahast kasukad ning mindi järvejääle uisutama.

Jõulusid saatis alati elav seltsimelu, läbisegi jutlemine, rõõmus meeleolu ning naer. Täiskasvanud istusid pühadelauas ja rääkisid alati elavalt läbisegi suguvõsajutte, taustaks küdeva ahjusuu soe kuma ning kõhutäiteks vanaema lihtsad maitsvad maatoidud, mille magus lõhn täitis tervet elamist. Laste meelistegevuseks oli veeta aega perelemmikute – kassi ja koeraga, kes võtsid hea meelega kõigist mängudest osa. Minu koolivaheajad möödusidki enamasti vanaema juures, mille jooksul sai suure raamatusõbrana alati hulga raamatuid läbi loetud. Vana-aastaõhtuks oli tavaliselt kombeks linna sugulastele-tuttavaile külla minna. Lapsepõlve jõuludega seostub mul eelkõige seletamatu kodusoojus ja minevikuhelgus, nagu see on kõigega, mis märkamatult aegade hämarusse kadunud.

Praegu on jõuluaeg meie peres endiselt traditsiooniline perepüha, mille kombestik pole suurt muutunud. Istutakse pühadelauas, käiakse kirikus pühasõna kuulamas ja surnuaial küünlaid süütamas. Sajad valgusesilmad keset pilkast pimedust on iga aastalõpu meeldejääv ja südant soojendav vaatepilt. Pühadekaunistusteks olen mõnikord teinud kuuse-, männi ja kadakaokstest pärgi nii pühadelauale kui õueuksele. Vahel on neid jagunud kinkimisekski. Mõnel lumerohkel aastal on uksepärjale lisanud silmailu paks kohev lumekiht, mida pole raatsinud mahagi pühkida. Kombeks on olnud küpsetada pärmitaignast suur suhkrukringel, mida süüakse ahjusoojana ja mis on terve meie pere lemmik.

Jõuluajal pole kunagi käimata jäänud ka kingijagaja. Vahel on selleks olnud lõbus päkapikumees, mõnikord karvakasukasse maskeerunud jõulujänes. Pühaderõõmust saavad alati osa ka meie pere neljajalgsed lemmikud – saksa lambakoer Lordie ja lontkõrv-küülik Sophie, kellele leidub samuti kingikotis pakike. Salmidega pole meie pere veel hätta jäänud, kuna lapsena oli mu jõuluvana pisut range, kooliõpetajaliku olemisega ja sestap tuli luuleread alati hoolega pähe õppida. Nõnda seisavad need meeles tänaseni.

Uue aasta vastuvõtmine on tavaliselt alati pisut kärarikkam ja meeleolukam, kui perekeskne jõulupüha. Mõnikord käib mandrilt külalisi ja nende tulek toob endaga alati kaasa hulga uusi muljeid ning elevust. Vana aastat on kombeks ära saata Kärdla keskväljakul suure kuuse juures, saata pilguga laotuse alla lennutatud rakette, tervitada tuttavaid ja mõttes teele saata mõni uue aasta soov. Hiljem oleme ka oma aias põletanud säraküünlaid, riputanud neid õunapuuokstele ning süüdanud õueküünlad. Toaski loidab hulgaliselt valgusesilmi ning põleb kaminatuli. Selle soe sära sümboliseerib kombestiku kohaselt valguse võitu pimeduse üle ja peatset pimeaja taandumist.  

Kaunist pühadeaega!

Minu jõululugu "Pühadel on lapsepõlve maitse" Hiiu Lehes

Ilusat alanud aastat kõigile!

Kuigi mul pole kombeks meediale oma eraelust eriti pajatada, tegin Hiiu Lehe palvel seekord erandi ning kirjutasin sellest, kuidas minu peres on kombeks pidada jõule ja aastavahetust. Kuna need kõige ehedamad jõulumälestused jäävad sinna kaugesse lapsepõlveaega, keskendusingi muljete ja meenutuste vahendamisel peamiselt sellele ajajärgule. Sekka lisasin natuke ka tänapäevasemat olustikku ja traditsioone, alates uksepärgade tegemisest võikringli sulamagusa mekini välja. Minu pühadelugu "Jõuludel on lapsepõlve maitse" saab lugeda värskest Hiiu Lehe mahukast värvilisest aastalõpunumbrist.

Millest ma siis räägin? Tagatoas toretsevast suurest haljast kuusest, vanamoeliste ehete võlust, küünlavaha sulamise lõhnast ja isetehtud piparkookide hõrgust maitsest. Jõuluvana ootamise elevusest ja õdusast talvisest koolivaheajast, mis möödus vaheldumisi lugedes ja väljas tiigijää libedust proovides. Vahaema imekaunistest kindakirjamustritest, küdeva ahjusuu soojast paistest, mõnusatest maatoitudest ning minevikuhelgusest, mida ilmselgelt igaüks meist killukesena endaga tänapäevas kaasas kannab.

Pilt leitud FBst.