Ilmumas novell "Hetked unenäolinnuna"

Koos muru sees õitsema puhkenud märtsikellukestega on peagi käes taas uus kuu ning ühtlasi ilmumas ka ajakirjas "Saatus&Saladused mu värskeim novell, mis kannab sedapuhku pealkirja "Hetked unenäolinnuna." Pealkiri on ilmselgelt inspiratsiooni saanud mu luulekogust "Võilillelein," mille lõppviimistluse kallal hetkel töötan. Enam-vähem samanimelist pealkirja – "Hetked unenäolinnuga" - kannab üks mu luuletusi.

Mõne sõnaga siis novellist lähemalt. Kuna olen viimasel ajal end ehk enim sütitada lasknud Kausi loomingust, võivad mu looski kaudselt - seda küll tahtmatult - esineda mõned Kausi mõjutused.
Lugu valmis üpris kiiresti, praktiliselt kahe päevaga.

Kuna ma ei pea oma novellides oluliseks tegelaste rohkust, vaid pigem vähesust ja seda, mida kellelgi tegelikult öelda on, on neid nüüdki napilt, õigupoolest kolm. Üks neist, meestegelaskuju, võtab sõna üpris minimaalselt, olles peamiselt kõrvalseisja, kelle olemusest saab lugeja aimu kahe väga erineva naise silmade läbi.

Soovimata üldistada, visandab lugu tänapäeva tüüpilise suurlinnainimese karakteri, kelleks on granaatõunapunaste juustega Inga - sarmikas, tegus, isikupärane ja edukas, ent samas pinnapealne, hoolimatu ja sisemiselt pidetu. Tema sõbranna Kaarin on sootuks teisest puust - madalat profiili hoidev loovinimene, kes on pagendanud end meelega tahaplaanile. Ta hindab Inga sõprust, kuid teab samas suurepäraselt, et miski pole tingimusteta, isegi mitte sõprus. Kaarina vihkab end sisimas sundmõtte pärast, kelleks on Inga mõistatuslik abikaasa, ja üritab sellest kangelaslikult vabaneda. Suurlinnaelu tekitab temas ajapikku üha enam võõrandumist, loob maad illusioonidele ja painavatele unenägudele. Ent üllatuslikult saab mõni neist vahel ka teoks.


Pilt pärit siit. 

Lugemissoovituse blogi soovitab: "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Oma arvamuse mu uue romaani kohta, mida oli meeldiv eest leida, on kirja pannud Ülli Tõnissoo, Tartu Linnaraamatukogu osakonnajuhataja.

Postituse leiab Lugemissoovituse blogist siit.

See raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja André, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
Mehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. André võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.

“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab André neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.

Lõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrélt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.

Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”André võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.

“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära."

Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, ”Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  ”Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Kohtumine Kärdla Ühisgümnaasiumi kooliperega

10. märts. Saanud mõned nädalad tagasi Kärdla Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetajalt Tiiu Heldemalt kutse tulla kooliperele endast ja oma loomingust emakeelenädala raames pajatama, seisiski mul sel kevadpäeval kell 12.30 taas ees kohtumine raamatusõpradega.

"Mu raamatupakk on päris raskeks muutunud," muigan ja tõstan ükshaaval kotist välja oma seitse romaani, lisaks mõned luulekogud ja paar ajakirja ning asetan teosed lauanurgale püsti, et need kuulajaskonnale paremini näha oleks. Paraku osutub laud liiga tillukeseks, seega mahutan lasteraamatu "Keteriin Salaaias" mõlemad osad mustalt läikiva tiibklaveri servale.
Üksteise järel valguvad saali õpilased  - kaheksandikud, üheksandikud ja kümnes klass ning hetkeks näib neid isegi hirmutavalt palju. Pikast talvest pisut väsinud nägudega ning kevadvaheaja ootel. 

Avastan kiiresti, et tegelikult polegi isegi natuke sellisele kevadväsinud publikule kuigi keeruline rääkida taaskord oma lugu, kuidas ma kirjutamise juurde jõudsin. Sellest vihmasest sügispäevast Selveris aastal 2010, kui raamatuleti ees värskelt ilmunud teoseid sirvisin ning pähe tekkis mõte: mis siis, kui prooviks? Kasvõi enda lõbuks? 

Aeg möödub kiiresti, ent lõpetuseks jõuan siiski lugeda katkendi kirjastuse Argo poolt välja antud, viimati ilmunud romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem," mis pälvib siit-sealt lõbusaid naerupahvakuid.

Raamat jääb koolile kingituseks ja õpilased tõttavad edasi uuele üritusele, sedapuhku Ave Vita! keskusesse, järgmisele kirjandusüritusele.

Pisut huumorit

Kui kass on kahevahel, kas siis on kaks kassi?

-Mis sulle Prantsusmaal kõige rohkem meeldis?

-Prantsuse kassi-kõhh.

-??

Selgitus: (Ühes mägikülas viibides märkasime ühe maja ees paari kõhetu olemisega kassi, kellest üks kutsumata külaliste peale pahaselt sisises.)

Pilt: zastavki.com

Kohtumisõhtu Mihkel Rauaga

Kolmapäeva õhtu, 5. märts. Kell tiksub poole kuue kanti. Õhus on õhtupäikest, peale pikka talve suisa harjumatut sumedust. Üks esimesi seesuguseid päevasid, mis meelitab nii õues viibima kui ka kultuurimaja poole suunduma, et järjekordset kultuurielamust saada.
Kinosaali uks on kutsuvalt pärani, ent istmeread veel tühjad. Sean end istuma kohta, kust on hea pildistada ja mu ootav pilk jääb pidama bordoopunasel kardinal, jõulise kontrastina mõjuval sinise kattega laual ning sama värvi toolil. Algamas on kirjandusõhtu Mihkel Rauaga.

Aeg kulub kiiresti. Veel napp pooltund, mille vältel inimesed vaikselt kogunevad ja saali astubki vetruvates helebeežides moodsates jalanõudes, teksapükstes ning Black Sabbath´i logo kandvas helehallis dressipluusis Mihkel Raud, kes kuulama tulnuid koduselt tervitab. Sama koduses ja vahetus õhkkonnas kulgeb ka järgnev poolteist tundi.

Mihkel Raud räägib oma esikteosest "Musta pori näkku," mis kujunes Eesti kirjandusmaastikul üheks müüduimaks ja ühtlasi ka skandaalseimaks raamatuks.

"Mu algne plaan oli kirjutada ansambli "Singer Vinger" hiilgeaegadest, kuigi teos kujunes siiski pigem mu enda tol ajal asetleidnud sündmuste subjektiivseks nägemuseks," nendib bändis kitarristina tegutsenud ja siiani tegutsev Raud. Mõne sõnaga puudutab ta ka oma teist romaani "Sinine on sinu taevas", milles ta oma sõnul tahtlikult vältis pori loopimist, kirjutades teose sootuks teises, ühiskonnakriitilises žanris. Põgusalt puudutab Mihkel teletöö telgitaguseid, räägib "Superstaari"-saate kohtunikurollist, vastates lihtsalt ja ausalt ka isiklikumat laadi küsimustele.

Pärimise peale, kuidas on mõjutanud ta elu olla kuulsate vanemate järeltulija, vastab Raud talle omases kujunditerohkes kõnepruugis, et lapsena ei saanud ta sellest eriti arugi, kuigi ta lapsepõlv olla palistatud paljude kultuuriheerostega külaskäikudega.

Päevitunud Mihkel Raud, kes näeb välja nagu oleks äsja lõunamaareisilt naasnud lennukilt maha astunud, räägib oma kirglikust reisiarmastusest, mis viib teda peagi giidina tagasi New Yorki,   teatrilembusest kui ka sellest, et talle meeldib näidendeid lugeda.

"Ma otsin end ikka veel, ega tea, kes ma olen," väidab ta, pidamata ilmselgelt pelgalt tagasihoidlikkusest oma mitmekülgusust olla mitmel väga erineval alal andekas, eeliseks. "Ma olen väga enesekriitiline inimene."

Autogrammiküttide parvest läbi murdnud ja lõpuks koduteele suundunud, tõden, et vahetu Mihkel Raud on sootuks teistsugune kui teleekraanilt nähtud karm "Superstaari"-kohtunik – lihtne, loomulik ning meeldiv inimene. Keegi, kes on palju näinud, kogenud, inimene, kellest kiirgab jõulist loomingulisust ning kellega on huvitav ning rikastav suhelda.

Ilmunud on mu värskeim novell "Õnn algab homme"

Sombune, udune ja mõnusalt soe märtsikuu algus tõi mu postkasti ja ka poelettidele ajakirja "Saatus&Saladused" värske numbri.
Punavalgete kaante vahel nägi trükivalgust mu uus novell "Õnn algab homme."

Postitan tutvustuseks katkendi, mille leiab ajakirjast lehekülgedelt 10-11.
Täismahus lugu loe ajakirjast!

Ma sain kohe aru, et mulle meeldib siin. Toad olid avarad ja nägusad, vana ja uus omavahel võluvas harmoonias. Haistsin õhus levivat magusat ja vürtsikat kuivatatud taimede lõhna, mis näis olevat selle majesteetliku, rohelusse uppuva maamaja lahutamatu koostisosa. Eluruumidesse jõudnud, tegin paar sammu ja jäin lummatuna vahtima kööginurgas troonivat vanamoelist kummutit, mille siit-sealt kohati kooruv värv paljastas mitu erinevat värvikihti. Mööbliese nägi hommikupäikese soojas valguses välja nagu mingi eksootiline kunstitaies. Hetkeks valdas mind kiusatus kummutit puudutada, et selle ehtsuses veenduda, ent mõistagi ei söandanud ma seda teha. Mind ajas muigama entusiastlikult tööd rügav ja higistav Hannes ning mu rahulolu süvendas veelgi krabisev uhiuus kahekümneeurone, mis päeva lõpus me mõlema peopesale langes.

„Pole paha,“ jörises üllatunud Hannes rahatähte püksitaskusse toppides.

„Tööd on palju, tulge järgmisel nädalavahetusel jälle!“ hõikas naine meile järele.

Viipasin nõusoleku märgiks ja alles siis meenus mulle, et polnud taibanud küsidagi, mis on perenaise nimi.

Me käisime selles talus veel ja veel. Kui aknad said pestud, leidis Aura meile hulganisti muud tegemist – ehituskola sorteerimist, kuuride korrastamist, elupuude istutamist, vana varjualuse ümberehitust. Lõuna paiku kattis naine terrassile laua ning pakkus süüa, enamasti sooje juustusaiu, puuvilju ja mett. Kuigi maja mahutanuks vabalt ära rohkearvulise perekonna, ei kohanud me peale naise kunagi kedagi.

„Mõelda vaid, elabki siin üksipäini vä?“ ähkis töö lõpetanud Hannes õhtul ratta selga hüpates. Ta särk oli määrdunud ning nägu leemendas higist.

„Ei usu. Mulle tundub, nagu oleks ta rohkem pagenduses.“

„Kelle eest?“ imestas Hannes. „Mõne kõrilõikaja? Siinmail pesitseb neid tõesti tosinate viisi. See Viina-Helmut on küll väga ohtlik tüüp, eriti, kui tal paarsada grammi sees. Ja Luua-Linda samuti. Räägib su vabalt surnuks.“

Sõbra lõõp ajas mu muigama. „Kust mina tean, kõigest arvamus.“

Aeg läks. Me kõhetud rahataskud priskenesid tänu heldele tööandjale tervitatavalt, ent paari nädala pärast näis Hannes asja vastu huvi kaotavat.

„Ähh, ei viitsi mina enam orjata,“ pobises ta ühel pühapäevahommikul telefoni, kui teda taas varavalges maast lahti kangutada üritasin. „Magada tahaks.“

„Sa, mees, muud ei teekski, kui magaks,“ olin äraütlemise tõttu pahur.

„Tead, mis. Hoia sealt majast parem eemale,“ jätkas Hannes. Unisesse häälde sugenes hoiatav noot.

„Ei tea mille hea pärast? Vaata, palju seal tegemist on! Kuidas Aura sinu arust üksipäini hakkama peaks saama?“

„Võõras elu, võõras mure,“ mõmises Hannes ja katkestas kõne.

Põrnitsesin tummaks jäänud telefoni, saatsin mõttes lendu vandesõna, tümisesin trepist alla ja seadsin sammud Pihlaka talu poole.

„Noh, kuhu sa oma sõbra jätsid?“ imestas naine, kui nägi mind üksipäini väravast sisse astuvat.
 „Tal oli… ee… muud tegemist.“ Vahtisin kergelt punastades maha ja teadsin, et Aura sai aru, et ma valetan.

Sellegipoolest ei teinud ta teist nägugi, vaid jagas päevased ülesanded kätte ja ma asusin vaikides tööle. Üksipäini elupuid istutada ja majaesist lahmakat kiviktaimlat kõpitseda polnud pooltki nii lõbus kui koos Hannesega, mil enamik ajast kulges teineteist aasides. Ent  millegipärast oli mulle hakanud naise lähedus meeldima ja ma tahtsin temast rohkem teada.

„Kas sul kõhe ei ole siin niimoodi üksi elada?“ uurisin lõunasel puhkepausil end soojas päikeselaigus välja sirutades. Kohv oli imehea ning ma mekkisin seda naudinguga.

„Ei, miks peaks? Ivar on kõigest telefonikõne kaugusel.“

„Ivar?“

Naine naeratas ja litsus filtrini põlenud sigareti vastu tuhatoosi serva laiaks. „Minu mees.“
„Ah soo.“ Tegin näo, nagu ei läheks mingisugune Ivar mulle vähimatki korda. Kuid tõde sõnastus nõnda, et tegelikult läks küll. Aura oli mulle meeldima hakanud. Mind võlusid ta heledad lehvivad juuksed, mõtlik vaikne olek, mille taga paistis olevat märksa enamat, kui mulle avaldati. Polnud midagi lummavamat tema küpsest ilust.

„Natuke omaette olemist tuleb mulle kasuks.“

„Tõesti?“ Tõlgendasin väite suhtetüdimuseks. „No ja kas on tulnud?“

Aura kallutas pea viltu ja vaatas mulle otsavaatamise asemel üle punaste begooniapuhmaste kuhugi eemale. „Eks paistab. Loodetavasti.“

Ta rüüpas sõõmu kohvi, õngitses taskust välja väikese plastmasspurgi ja lasi helerohelisel tabletil peopesale pudeneda. Teisest topsist tuli nähtavale roosa kapsel. Need kadusid sõõmu apelsinimahlaga naise punaste huulte vahele.

„Sa oled haige?“ kohkusin.

„Mitte niimoodi, nagu sina mõtled,“ rahustas Aura. Naeratus tardus viivuks, ent muutus siis taas loomulikuks. „See on tõbi, mis laseb elada, aga ei lähe ilmselt kunagi päriselt üle.“

Ta vaatas veelkord mingi nukruseseguse varjundiga oma begooniaid, tõusis siis ja kadus oma salapärasest tõvest rohkem juttu tegemata siidkardinate sahinal toa jahedasse hämarusse. Mekkisin kohvitilga lõpuni, läksin tagasi elupuudega maadlema ja juurdlesin terve pärastlõuna mulle öeldu üle.