Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" illustreerimine edeneb jõudsalt

Lasteraamatu käsikirja "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" koha pealt võib tõesti heameelt tunda, kuna asjad edenevad ja illustreerimisega on järg juba esikaane käes, mille erinevaid versioonid olen põgusalt üle vaadanud. Koostöö Andres Kuuraga sujub suurepäraselt, kuna paljudes asjades on meil väga sarnane nägemus. Siinkohal võib julgesti öelda, et tegemist on koostööga selle kõige paremas mõttes. Pildid saavad olema igati pilkupüüdvad, värvirõõmsad, lustakad ning lastepärased. Midagi enamat ma praegu näidata ei saa, kuniks teos on välja antud. Meie mõlema suureks rõõmuks võin aga öelda niipaljukest, et asjad on jõudsalt selles suunas liikuma hakkanud. 

Pean võimalikuks, et kirjutan millalgi loomaraamatute sarjale ka kolmanda raamatu, valides ainestikuks mingi järgmise maailmajao ning mu koostöö Andresega, kes heal meelel mu lugusid illustreerima soostub, jätkub. Sarja avaraamat "Maailma parim dingo" (kirjastus Argo 2017, illustratsioonid Ruudu Remmelgas) räägib Austraalia asukatest, "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" annab ülevaate Aafrika loomariigist ning edasisi võimalusi on tegelikult ju palju. Kindlasti jätkan lugude absurdilikku ja lõbusat stiili, milles on väga tore kirjutada ja niisamuti pean oluliseks, et  õpetliku iva kõrval ajaks raamat lapsed naerma.

Pilt: internet

Valmimas on ajakirja juunilugu "Nõiaring"

Eilse päeva jooksul valmis ajakirja juuniloo "Nõiaring" käsikirja mustand. Nõidumisega on siinkohal õige vähe pistmist, pigem nõiaringist välja murdmisega. Sedapuhku kirjutasin elanikkonna seas üpris aktuaalsel teemal, milleks on vaesus. Lugu seab küsimuse alla tõsiasja, kas vaesus on paratamatus, millega parema puudumisel lihtsalt lepitakse ja elataksegi kehva ja väheseid võimalusi pakkuvat elu, või on niruvõitu elujärg meie endi poolt sissekodeeritud mõtteviisi tulemus, juurdunud mõttemall ning hoiak, mida tegelikult annab mugavustsoonist välja astudes muuta? 

Alati muidugi pole kõik nii lihtne ja mustvalge, piire seavad erinevad faktorid, näiteks vanus ja terviseprobleemid, mis ei võimalda eakamal generatsioonil noorte ja tervete kõrval piisaval määral konkurentsivõimelised olla. Teatavaid väljavaateid on võimalik siiski leida ka sellistel puhkudel. Oma loo räägivad Maarit ja Kalmar. Siinkohal täpsustuseks, et lugu ei ole autobiograafiline ja nagu ikka, on tegu ilukirjandusega.

Pilt: Joel Robison Photography

Sünnipäevahetk

Nüüd vist natuke seda nägu, et lõppeks ma siiski tean, kuidas elu käib. Et lõppude lõpuks, võimalik, et läbi oma arvukate lugude, mida aastaid ajakirjandusväljaannete tarbeks olen kirjutanud, olen ma selle ka iseenda jaoks selgeks mõelnud ja tunnen seeläbi teatavat kergendust, et kõik on arvatust palju-palju lihtsam. Või on mul siis eelkõige lihtsalt hea meel puhkuse ja ilusate ilmade üle ning selle üle, et olen saanud teha täpipealt seda, mida hing enim ihaldas. Ujuda. Sõita jalgrattaga maha pikki maid. Hingata sisse looduse lõhnu, teha mõni pilt. Suhelda nendega, kellega seni selleks aega nappis. Ja loomulikult kirjutada. Lõpetada pooleliolevat ja keskenduda uuele.

Valminud on uus ulmekäsikiri "Vana Maailma varjud"

Ise ka ei usu, aga käsikiri, mis aasta algusest ajanappusel poolikuna arvutis seisis, sai lõpuks vähem kui nädalaga valmis kirjutatud ning esimesse žanrilt sobivasse kirjastusse pakkumine tehtud. Sedapuhku sai mu enda seekordne (ja võrdlemisi tähtsusetu) sünnipäev veedetud enda jaoks momendil kõige rahuldustpakkuvamal viisil – varahommikust hilisõhtuni kirjutades. Kõike muud – ka elatud aastaid ja varasemaid sünnipäevi - on juba nii palju olnud, et peab siis alati ühtemoodi? Hakitud kartulisalatimäe ja lookas lauaga, väljasõitude ning tingli-tangliga? Mõistagi, ei pea. Kes käseb? Mitte keegi. Lisaks oli ilm sobivalt pilvine ega meelitanud õue (olematu) päikese kätte.

Seega sai täpipealt soovitud suunas mindud ja asjale punkt pandud. Oli mahti rahulikult kõiki otsi sõlmida ja kokku viia, hoomata käsikirja kui tervikut ning siit-sealt faktivigu välja noppida. Mida kõike üürikeste nädalalõppudega teha ei olekski olnud võimalik. Vähemalt mitte sellise kvaliteediga, nagu sai praegu. Ses mõttes on puhkus maksimaalselt asja ette läinud ning endale lubadus antud, et ühtegi uut ja pikka kirjatööd ma just seetõttu lähiajal ette ei võta, kuna pole võimalust ühte jutti järjepanu kirjutada. Kvaliteedis kaotamist ma endale lubada ei saa. Mis suvine puhkus toob, eks paistab, täiel määral seda millegi täiesti uue kirjutamise peale momendil kulutada ei plaani. Protsessis viibides meenus jälle see tuttavlik ning meeldiv intensiivne tõmme, mis hoiab kirjutajat lühikese lõa otsas ega soostu enne lahti laskma, kui käsikiri valmis. Siis justkui saabub mingisugune rahunemine ja jõuab pärale meeldiv teadmine, et olen midagi enda jaoks väärtuslikku korda saatnud.

Käsikiri ise... Ulmelugu üle pika aja, pealkirjaga "Vana Maailma varjud". Romaaniks on seda tõenäoliselt liialt suurustlev nimetada, ehk võiks tegu olla pigem pikemat sorti novelli või lühiromaaniga. Esiotsa oli mul plaan kirjutada ülalmainitud käsikiri hoopis ulmejutuvõistluse tarbeks, mille peale sattusin üsna juhuslikult. Kuid kuna jutuvõistluse etteantud maht oli rangelt piiritletud, täpselt ei meenugi, aga vist oli 4000 tähemärki, siis märkasin kirjutades õige pea, et läheb keeruliseks kätte oma lugu nii väikestesse raamidesse mahutada. Põhimõtteliselt oleksin pidanud oma loo kokku pressima ja päris palju olulist välja jätma. Seega lõin käega ja otsustasin, et kirjutan oma loo valmis täpselt nõnda, nagu see parasjagu tulla tahab, et iga liin jõuaks loogilise lõpuni ja ei jääks lugedes kuidagi lünklikku tunnet. Seega sai käsikiri lõppkokkuvõttes lühikesest jutukesest oluliselt mahukam. Pakkuma ma seda jutuvõistlusele enam mõistagi ei hakanud, kuna tähtaeg oli ammu kukkunud ja lugu nõutust palju pikem. Läksin hoopis teist teed ja koputasin kirjastuse uksele. Mil moel ja mis vormis see nüüd avaldatud saab, raamatuna või ajakirjas, on hetkel veel lahtine. Võimalusi on mitmeid ja seda näitab juba aeg ning õnn. 

Pilt: internet 

Valikute tegemise kunst

Oli üks hetk, mil õhk veel jahe, aga vesi juba suvesinine ning liiv kutsuvalt, lausa lõunamaiselt valge. Sõrmesirutuse kaugusel on pikad soojad õhtupoolikud, puulatvades helendab esimene õrnkerge rohetus ning kuluheina sees sahistab nurmenukkude tärkav pillerkaar. Isegi maa lõhn on nii hea, otsatult värske ning kohaliku kvaliteedimärgiga. Ja need esimesed karged ujumas käimised, päikesepaistest soe pikk pinduteta puusild, mis tuule taktis vee peal tasakesi õõtsub ning kauemakski istuma meelitab, kui hädapärast tarvis. Sest kiiret ju ei ole. Korrakski on nii, et ei ole kiire. Milline kergendus on lihtsalt niisama olla ja vaadata seda puhast ja avarat heledat vett, millel peegeldub sadu lubadusi eesootavaks suveks! 

Kuidas sa lähedki kõige selle keskelt ära? Selle keskelt, mis on kodu? Selle keskelt, mille oled ise koduks teinud, armastusega õitsema istutanud ja hoolega üle värvinud? Mujal on parem? Kas alati ongi? Enamasti ei ole. Mina küll ei usu. Kodu on ikka seal, kus süda ning kus hea olla. Rahul saab olla mitmel viisil. Ka selleta, et võiks ju tõesti olla tore töökoht kirjastuses. Olla raamatute väljaandmise protsessi juures osaline. Kirjutada lootustandvale kirjanikule, et jah, me tõesti soovime sinu käsikirja ja anname selle heal meelel välja, mitte olla ise see, kes vastuse ootel mis iganes kõhklushetki üle peab elama. Aga selle nimel kivilinna ära minna justkui ei ole ka tahtmist, võttes endalt võimaluse näha, kuidas suveroosid akna all üksteise järel õide puhkevad ja aeg-ajalt vanaema haual küünlaid süütamas käia. Nii on. Kõike ei saa, pead valima, ütles kunagi mu hea tuttav ja kulgedes läbi elu pole ma veel kogenud, et tal õigus ei oleks. 

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Valed inimesed"

Aprillikuu lõpuni saab lugeda minu uut suhtelugu "Valed inimesed" ajakirja "Saatus&Saladused" vahendusel. Kuu hakkab juba läbi saama ja ajakiri ise jõudis ka väga käänulisi teid pidi alles nüüd minuni. Aga siin ta on, keset metskannikesi ja kevadiselt lõhnavat sooja aeda, lihtsalt kui üks järjekordne käidud samm, tehtud töö, mis on juba otsapidi möödanikku varisemas. Raamatukogudest muidugi leiab ajakirja ka hiljem. 
Maikuu pakub minult lugemiseks uut lugu "Kolm meest, kolm lugu", ja millest saab lugeda juunis, selle üle alles hakkan lähiajal mõtisklema. 

Võõrasemade veetlus

Kevadisi kirjanduslikke hetketegemisi

Aprill on alanud, seega peaks müügile jõudnud olema ka ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumber, millest võite lugeda mu uut lugu "Valed inimesed". Katkendiga saab tutvuda siin.

Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" koha pealt  suhtlen aeg-ajalt kunstnikuga ja tema hinnangul ei lähe illustratsioonide valmimisega enam kuigi kaua. Siis tuleb veel leida sobiv kirjastus, kes raamatu väljaandmise koha pealt õla alla paneks. Mõtteid selles osas on, seda enam, et oleme mõlemad kaastööd teinud mitmete kirjastustega ja kunstniku optimistliku hinnangu kohaselt ilmub lasteraamat niikuinii. Tore on, et ikka leidub inimesi, kes meisse ja meie tegemistesse usuvad. Vahel, kui lootus kipub kaduma, on seda nii tervitatav ja südant soojendav kogeda.

Natuke murelik olen oma ulmeromaani "Vana maailma varjud" käsikirja koha pealt, kuna pole vahepeal olnud üldse aega seda edasi kirjutada. Hetkel, mil tekib tunne, et olen enam-vähem välja puhanud ja võiks vabalt käsikirjaga jätkata, algab taas uus töönädal, mille vältel tuleb hoopis muudesse tegemistesse maksimaalselt panustada ja kirjutamine kui tegelik kutsumus lükkub edasi määramatusse tulevikku. Avastasin, et ma ei taha kirjutada niimoodi, et killuke ühes nädalalõpus ja killuke teises. Siis ei teki mahukamast käsikirjast terviklikku üldpilti ja midagi olulist läheb selle kõige juures paratamatult kaduma. Võib-olla eelkõige see entusiasm ja rõõm, mis loomeprotsessi käigus kuidagi tahtmatult tekib ja mille laineharjal on väga lihtne luua. Mu kirjutamiskarjääri vältel on olnud päevi, mil olen ühe päeva jooksul kirjutanud nelikümmend lehekülge teksti, hetkel on kogu käsikirja maht seesugune. Ja olen sellega tegelenud juba mitmeid kuid.

Kõige parem olekski käsikiri ühe soojaga valmis kirjutada, kui selleks oleks, ütleme, aega üks kuu. Kuna seda pole kusagilt võtta, siis lepin ka vaba nädalaga aprilli lõpus, lootes selle ajaga võimalikult palju ära teha.
Selles mõttes on ajakirjale lühilugusid kirjutada momendil palju lihtsam tee, sest need ei nõua sedavõrd suurt ajakulu ja vaimset ressurssi, nagu mahuka romaani puhul, kõigest mõnda vaikset ja keskendumist võimaldavat nädalalõppu, mil mõneks tunniks maha istuda ja süžee paika panna, tegelaskujud välja mõelda ning nad omavahel mingisse dialoogi kaasata.
Nii need asjad on. Rõõmsat alanud naljakuud ja külluslikult kordaminekuid!

Pilt: internet

Valmimas on ajakirja maikuu novell "Kolm meest, kolm lugu"

Vahepeal on olnud kõike. Lõikavalt külma põhjatuult ja sulnist esimest kevadsoojust, mis on kinkinud aedapidi rändaja  talvekahvatutele põskedele esimese meeldivalt roosaka jume. Muru sees õitseb läbisegi lumi- ja märtsikellukeste sadu valgeid lootusrikkaid silmi. Maa taheneb ja metsa all leheprügi sees sinetab üllatavaid lillesiniseid laike, mida talvekülmaga harjunud silm poleks osanud veel oodatagi. Kollaste narmastena okstel rippuvad lepaurvad pakatavad õietolmust, aga puude leherohelist annab veel oodata. Suure maantee ääres on ehitusjärgus uus jalgrattatee, mille valmimist tervitab lõõgastusspordi harrastaja mõtlik meel rõõmuga. Aeg kaob kiiresti, olles jälle sealmaal, et tuleb mõelda, mida ajakirja hiliskevadisse numbrisse lugemiseks pakkuda. Teise ringi meestest olen juba kirjutanud, nüüd kirjutan teise ringi naistest, kellest igaüks on leidnud endale endast palju noorema elukaaslase. 

Valmimas on maikuu novell "Kolm meest, kolm lugu". Kaks neist jõudsin pühapäeva jooksul juba valmis kirjutada, kolmas jääb tõenäoliselt järgmiseks nädalavahetuseks. Oma loo räägivad Trevor ja Iris, Joonap ja Mae ning Hiie ja Evan. Lugu on edasi antud maskuliinsema soo esindajate silme läbi, kuigi põgusalt on võimalus oma sõna sekka öelda ka naispoolel, kel on kogu loost hoopis isesugune nägemus.
Trevori ja Irise suhe on tähtajaga armulugu, partnerlus üksiku, purunenud suhtest toibuva jõuka naise ja jahedalt olukorda enda kasuks kalkuleeriva tudengi vahel, millele ennustatakse lõppu hetkel, mil nooruk ülikooli lõpetab.
Lastekodust pärit Joonap, kel pole minevikust kaasa võtta mingisugust toimivat peremudelit, on oma kaaslases leidnud nii sõbratari kui ema ühes isikus, püüdes seeläbi  enesele korvata lapsepõlve vajakajäämisi. Milline lugu on rääkida Evanil, sellest hiljem. Mida noored, alles iseseisvat elu alustavad mehed suure eavahega suhtest leiavad ja mil moel see töötab, sellest lähemalt juba maikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".  Loo tarbeks leidsin inspiratsiooni poejärjekorras seistes ajatäiteks ühte netiartiklit lugedes, mis mind omal moel kõnetas. 

Pilt: internet