Postitan lugemiseks ajakirja "Saladused" müstiliste lugude eris 2012. aasta sügisel ilmunud loo. Kuna ühtki müstilisusega seotud lugu ei tahtnud toona kirjutada, vaid pigem realismi viljeleda, seostasin müstitsismi imearstindusega.
Selles loos on üht-teist tuttavlikku, näiteks tõin novelli sisse Lõuna-Eesti suviste tukkuvate väikelinnade unise ja õite järele lõhnava võlu, mingi erilise maaläheduse, mida kohtab vaid kusagil sääl kaugel, maailma äärel, kuppelmaastiku ja loendamatute järvesilmade vahel. Samuti on mind alati paelunud inimestevaheline tingimusteta sõprus, mille võrdkuju on selles loos Silver.
Ja kassikäpad... need tundusid mulle lapsepõlves tõepoolest tähelepanuväärsed.
Rännak
kassikäpamaale ehk Lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi
seisin
Tekst:
Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste
«Päris
uskumatu, et ma olengi lõpuks siin,» tunnistan vaikselt. Mu juustes
lehvib vananaistesuve petlikult soe tuul ja pea pööritab pisut
teadmisest, et ma tõepoolest olengi taas paigas, kuhu ma ühtaegu
kartsin ja ihkasin tulla – lapsepõlve kodulinnas.
«Miks
mitte?» kõlab vastuseks. «Vahel saavad ka kõige uskumatumad asjad
teoks, Triin.» Silveri käsi mu sõrmede ümber on soe ja selle
toetava puudutuse tõttu tunnen end pisut paremini.
Eksleme
mööda kitsukesi poollagunenud tänavaid ja vaatame umbe kasvanud
aedadesse. Üksteise järel libiseb me pilgu eest mööda terve rodu
väikeseid luitunud, peaaegu miniatuurseina mõjuvaid puumaju, sekka
mõni uuem ja värskem, näides kesk lopsakat rohelust unehõlmas
rahumeeli tukkuvat. Hoolimata soojast sügispäevast poob mu kurgus
nostalgiline nukrus, justkui oleks ma korraga taas sitsilise kleidi
ja maasikakriimuste põskedega plika, kes aastakümneid tagasi siin
mööda tolmuseid tänavaid ringi lippas.
«Tegelikult
on mul lausa piinlik, et ma õiget maja meenutada ei suuda,» lausun
viimaks kahetsusega. «Siin on vahepeal nii palju muutunud. Kogu
keskväljak on ümber ehitatud, kõikjal uued majad, suureks kasvanud
puud, võõraks jäänud tänavad.»
«Pole
hullu, meil pole ju kuhugi kiiret,» kostab Silver, paistmata põrmugi
häiritud, et mul ei ole õrna aimugi, kas see, mida ma siia otsima
olen tulnud, on üldse veel olemas või mitte.
Mõnda
aega kõndinud, laseb ta mu käest lahti, istub nagu muuseas ühe
vana maja kivitrepile päikeselaiku ja sirutab end mugavalt välja.
Jään teda kahevahel olles silmitsema.
«Mis
on?» märkab Silver mu pilku.
«Kuule,
sa ei saa lihtsalt heast peast inimeste treppidele istuda, nagu pähe
tuleb. Kunagi elas just selle ukse taga linna kõige õelam
klatšimoor.»
Heidan
kõhkleva pilgu pitskardinate poole. Aknalaual pruunis savipotis
troonib lopsakaid punaseid õisi poetav pelargoon, ent ülejäänu,
toa hämaras sisemuses toimuv jääb mu uuriva pilgu eest varjule.
«Saan
ikka,» ütleb Silver, kougib taskupõhjast lagedale piparmündinätsu
ja pistab selle muretult suhu. «Ma olen vaba inimene, Triin. Ma võin
teha mida iganes: istuda vanainimeste treppidel, närida nätsu kus
juhtub, anda järele maa alt välja ilmunud lemmiksõbranna palvele
kolada temaga kasvõi viimsepäeva laupäevani kõigis unustusehõlmas
tukkuvates Eesti väikelinnades ja otsida taga seda paganama
isehakanud imearsti, kes on kõige tõenäolisemalt üks järjekordne
soolapuhuja.»
«Ära
räägi mu isast niimoodi.»
Silver
kehitab vabandavalt õlgu. «Millal sa teda üldse viimati nägid?»
viib ta jutu mujale.
«Viieaastasena.»
«Sellest
on ju terve igavik. Kahtlane, kas ta su üldse äragi tunneb.»
«Ma
tõesti loodan, et mitte. Kõik, mis ma tahan, on lihtsalt korraks
teda näha.»
Silveri
pilk tõmbub tõsiseks. «Triin, kui me ka peaks ta üles leidma, ei
pruugi vaatepilt sulle meeldida. Minevikuga silmitsi seismine võib
olla ka muud kui meeldiv.»
«Ma
tean.»
Pitskardin
liigahtab ja kohates võõraid pruune silmi, mis mind varjamatu
uudishimuga piidlevad, põrkan mõningase piinlikkusega eemale.
«Lähme
parem edasi, siin on iga võõras nägu suursündmus. Karta on, et
meist räägitakse veel nädal aega hiljemgi kõige uskumatumaid
lugusid.»
Silver
silmitseb üle punase pelargooni kõrguvat lillelist kodukitlit, veab
end vastutahtsi püsti ja vaatab mulle muiates otsa. «Ma ei saa
öelda, et väikelinna daamid mulle just ülemäära heidutavatena
mõjuksid.»
«Ära
unusta, et ma olen kogu oma teadliku elu Stockholmis elanud.»
«See
ei loe. Meisse kõigisse jääb sisimas midagi sellest, kust me
pärineme.»
«Tõesti?»
Silmitsen
kahtlevalt meist paremat kätt vohavaid inimesekõrguseid nõgeseid,
lääpavajunud sammaldunud kaevu, lagunevat eterniitkatust,
kiivakiskunud aeda ja pean põgusalt aru, palju mul millegi taolisega
ühist võiks leiduda.
«Mida
sa oma isast üldse mäletad?» katkestab Silver mu mõtiskluse.
«Vähe.
Mootoriõli lõhna ta riietel; kumedat naeru, kui ta mind koju tulles
lae alla viskas; nurgas seisvat kitarri, mida ta vahel sõrmitses ja
mida ema mul kunagi puudutada ei lubanud. Sinist savitassi, millest
ta hommikuti kohvi jõi. Läbipaistva paberiga karamellkomme, mida ta
vahel mulle töölt tulles pihku pistis ja millest ma hiljem
nukkudele voodipesu meisterdasin.»
«Ühe
isa kohta on seda kahtlemata vähe,» nendib Silver kuivalt.
Vaatan
enda sõbra avalat lahket nägu ja löön korraga kõhklema.
«Mis
on?» märkab ta mu meelemuutust.
«Tõtt-öelda
keeraks ma praegu kõige parema meelega otsa ringi ja sõidaks koju
tagasi.»
Silveri
ilme muutub kergelt pilklikuks. «Triin, sa tead väga hästi, et sa
pole mingi allaandja. Kui sa nüüd põnnama lööd, kahetsed seda
pärast päris pikalt.»
«Arvata
on,» porisen tuhmilt ja tunnen end pisut häirituna, et Silver alati
minusse nagu lahtisesse raamatusse näeb. «Mida ma talle õigupoolest
ütlema peaks?»
Silver
takseerib mind hoolega ja nööge ta ilmes asendub tõsidusega.
«Miljoni dollari küsimus, eks ole? Mida öelda inimesele, kes on su
mingil mõistetamatul põhjusel külmalt kõrvale heitnud? Võib-olla
sobiks «tere» alustuseks päris hästi,» pakub ta ettevaatlikult.
«Ära
muretse, ma ei kavatse mingit stseeni korraldama hakata. Ma ei talu
mingit dramaatikat. Vaatan talle lihtsalt korraks silma ja kogu lugu.
Ainuke elus olev sugulane ikkagi.»
«Sa
oled sitke plika, Triin,» tunnustab Silver. »Küll sa hakkama
saad.»
«Ja
sina oledki ainult sitkete plikade sõber või?»
Silver
naerab. «Vaevalt küll. Tegelikult on mul lausa põrgulikult hea
meel, et sa mu üles otsisid ja kaasa kutsusid. Kaua me teineteist
näinud polegi?»
«Mm...
oma poolteist aastat vist. Ma ei satu Eestisse kuigi tihti. Mu rootsi
aktsent on kohutav, eks?»
Naeratus
laieneb. «Elab üle.»
Peale
veerandtunnilist sihitut uitamist, mille vältel Silveri koolapurk
tühjaks saab ja mu uued kingad ebamugavalt hõõruma hakata jõuavad,
veab meil lõpuks. Mu silmad jäävad pidama vanale jändrikule
pihlakale, mille punaste õõtsuvate marjakobarate taga kõrgub
tuttavlik pruun viilkatus. Selle nägemine tekitab minus otsekohe
põgusa äratundmissähvatuse.
«Seesama,»
kohman hingetult ja jään seisma.
«See
päkapikumaja?»
«Jah.»
Metallvärav
on uus ja avaneb hääletuna. Aed on lihtne, ent korras.
Heleroheliseks võõbatud maja kirjavad tumepunased aknaraamid, maja
seina ääres õilmitseb väike lillepeenar hiliste värvikirevate
astritega.
«Siin
sa siis elasidki?» nendib Silver, nagu oleks seda raske uskuda.
«Kõigest
esimesed viis eluaastat. Ma ei mäleta sellest suurt midagi. Kuid
siis oli siin kõik teisiti: kaev asus teises kohas, maja oli
tumekollane ja aed puidust, mitte selline eemalepeletav
metallikolakas.»
«Sinusugust
suurlinna äritibi on taolises lihtsas miljöös tõesti keeruline
ette kujutada.»
Naeran
kõveralt. «Selline siis ongi sinu visioon minust, jah?»
«Vaevalt
küll. Ma pole end kunagi pealispinna karmist kestast ülemäära
heidutada lasknud. Pigem usun, et oleksid omajagu pettunud, kui ma ei
suudaks sellest kaugemale näha.»
«Vahel
häirib mind hoopis, et sa näed liiga palju.»
«Kunagi
ei saa olla liiga palju.»
Peale
kolmandat uksekella trillerdust avaneb välisuks ja ühtäkki ma
seisangi silmitsi temaga. Enda isaga. Mehega, kes hülgas minu ja ema
kakskümmend viis aastat tagasi, nagu oleks me kõigest paar viledaks
kulunud sokke.
Poripruun
T-särk, kottis teksad, ühes käes tomat, teises nuga ja soolatops.
Harilik maamees, kelletaolisi iga päev alevikes ja külakaupluste
juures kohata võib. Märkan juustes nukrakstegevalt palju halli, ent
intensiivselt sädelevad sinised silmad, mis meile valvsalt vastu
vaatavad, tunnen ma otsekohe ära. Taipan häiritult, et mu põsed
tõmbuvad reetlikult punaseks ja ühekorraga pole mul õrna aimugi,
mida peaksin ütlema.
«Kas
teie olete see imearst?» lahendab Silver mu kimbatust mõistes
mängleva kergusega olukorra.
«Noh,
«imearst» on ehk palju öeldud,» kostab mees vaoshoitult,
«ravitseja pigem.» Ta hääl on kuiv ja kare. Tomativiil kaob suhu,
mehe silmad libisevad ükskõikselt üle Silveri ja jäävad seejärel
hindavalt minule pidama.
«Kurk,
eks ole?» ütleb ta korraga.
Pilgutan
hämmeldunult silmi. «Mis?»
«Sul
on kurguga probleeme, eks?» täpsustab mees. Hääles kõlab kerge
tüdimus, justkui oleks me tülikad sissetungijad, kes me tema silmis
arvatavasti olemegi. Ta lõikab uue tomativiilu, raputab sellele
soola, pistab suhu ja närib mõtlikult, justkui üritaks endamisi
otsusele jõuda, mida pühapäevarikkujatega peale hakata. Tajun, et
tunnen end mehe läheduses ebamugavalt. Minevik ja olevik ei näi mu
peas kuidagi kokku klappivat.
«Ee...
jah, mõnikord küll,» kogelen viimaks ja naeratan saamatult.
«Talviti just. Ma pole suurem asi paksude riiete sõber. Ikka lippan
pigem lahtiste mantlihõlmadega autosse või unustan salli
kontorisse.»
«See
pole külmetusest,» sõnab mees rabedalt, peaaegu ükskõikselt.
Ta
sööb mõõdetud aeglusega veel kaks tomativiilu, justkui ei
paistaks ei ta enda ega ta külaliste aeg talle suuremat korda
minevat, ja kutsub siis: «Tulge sisse!»
Maja
on tühi ja vaikne. Vaatan kõhklevalt ringi, kartes kogemata mõnele
valutegevale mälestusele komistada, ent enda üllatuseks ei leia ma
kusagilt midagi tuttavat eest. Heledaks lakitud laudpõrandal mängleb
ovaalne päikeselaik. Voodil laiutab triibuline päevatekk, nurgas
seisavad vanad mullased saapad, akna all madalal laual sinisel
vaagnal lebab näputäis kuivatatud maarohte, mis levitavad endast
kummalist mõrkjat lõhna. Jään neid millegipärast vaatama ja
tunnen viimaks ära kassikäpa. Tillukese roosakasvalge, peaaegu
märkamatu taime, mida kunagi ammu lapsepõlves siinkandi liivastel
nõmmedel pihutäite viisi korjamas käisin. Silmitsen taimi peaaegu
heitunult ja korraga meenub mulle muudki – ema hele naer, isa
rasked sammud, kui ta köögi ja sahvri vahet kõndis, et sealt mune
või moosipurk tuua, õhus heljuv kartulipraadimise rammus lõhn,
pliidi all praksuv hele tuli, ema kudumisasjad voodi kõrval korvi
sees, elutoa nurgas helendav mustvalge televiisor, mis näitas ainult
korra nädalas – pühapäeviti – lastefilmi, mis mind alati
vaatama naelutas.
Lasen
silmadel üle kapipealsete rännata, kuid ei tuvasta ainsatki fotot
minevikust, ei ühtki lapsepõlvest tuttavat eset, justkui oleks mu
isa end minevikust otsustavalt lahti lõiganud. Seda tajudes valgub
taas kurbus nagu raske must tekk üle minu.
«Istuge,»
ütleb mees ja osutab laua ümber paiknevatele lihtsatele
puutoolidele. Istun kohmakalt, peidan käed sülle ja tunnen endal
uuesti mehe pinevat pilku, mis vaatab minust läbi nagu
röntgeniaparaat. Ebamugavus kasvab ja Silveri toetav käsi tundub
kilomeetri kaugusel olevat.
«Sinus
on palju energiat,» alustab mu isa korraga mingil veidral
hüpnotiseerival häälel. «Sa võid sellega korda saata suuri asju
ja arvatavasti oled üht-teist juba saatnudki. Ent sellegipoolest
kahtled sa eneses pidevalt. Sa oled omapärane segu tugevusest ja
nõrkusest. Sa ei talu, kui sa ei oma asjade üle kontrolli ja selle
tõdemine nõrgestab su energiavälja. Sa oled ilmselge ülemõtleja.
Paljud su probleemid saavadki just sellest alguse.» Mees kummardub
pisut lähemale, nii et haistan temast hoovavat odava odekolonni
hõngu. «Kurk – see on otseses seoses inimese emotsionaalse
seisundiga.»
Imearstiks
hakanu aina räägib ja räägib, poetab endast sõnu, ikka sellel
hüpnotiseerival toonil, mida ma iga hetkega üha rohkem umbusaldan.
Kuulamise asemel taipan, et olen automaatselt lülitunud sootuks
muule – jälgin ta huulte liikumist, loendan kurde ta
silmanurkades, vaatan tugevat karedat lõuajoont, üle lauba jooksvat
kortsumustrit, mõhnalisi päevitunud maamehekäsi, ja mõistan
viimaks, et tõenäoliselt polegi see üldse minu asi, mis mu
vanemate vahel kunagi ammu juhtus, et nad justkui kaks jääpanka
teineteisest lõplikult eemale triivisid.
Hüpnotiseeriva
hääle vangistuses kangastub mulle vaimusilmas korraga millegipärast
ema matus. Mina pikas mustas mantlis, paljapäi ja ainsagi pisarata
lõõskavas talvises tuules. Võõrana võõraste keskel, kaugel
eemal kodumaast, üha tihenevas lumesajus, lõplikult pärale jõudnud
teadmisega, et olen siin maailmas täiesti üksipäini ja mu valu
pole peale minu mitte kellegi asi.
Ootamatult
ruumi sugenenud raske ja ebamugava vaikuse põhjal taipan lõpuks, et
mees on vait jäänud ja seanss ilmselt läbi saanud. Ajan end
kohmakalt püsti ja adun, et ei tunnegi mitte midagi peale
kergendustunde ja soovi olla juba tagasi oma kodus. Oma Stockholmi
turvalises avaras kesklinnakorteris, ümbritsetuna kõigist
lihtsatest ja mugavatest asjadest, mis lubavad mul selle umbekasvanud
väikelinna ja hoolimatu mehe, keda ma kutsusin kunagi isaks,
lõplikult unustada.
«Palju
ma teile võlgnengi?» uurin tuhmilt ja asun käekotis tuustima. Mul
on palav ja pea kumiseb pisut mõttest, kui heidutavalt võõrad me
isaga tegelikkuses oleme ja kui rumal üldse oli mu mõte siit midagi
ammukadunut otsima tulla.
Mees
paistab mõtlevat. Tema selja tagant, valgeks peitsitud riiulilt
vaatab mulle vastu värvirõõmus rivi küpseid tomateid. Läikivad
punased põsed näivad justkui isekeskis mu üle irvitavat.
«Ei
midagi,» jõuab mees otsusele ja lööb tüdinult käega.
«Kardan,
et nõnda siiski ei sobi.» Õngitsen kotist huupi kolmkümmend eurot
ja poetan lauale. «Suur tänu teile.» Manan kohmetuse varjamiseks
näole lepliku naeratuse. «Luban, et hoian end soojas, siis peaks
ilmselt kõik kombes olema.»
«Soovite
võib-olla kotitäit kaasa? Päris küpsed teised,» uurib mees
korraga, mu sõnadele ülearust tähelepanu pööramata. Ta näib
veel eemalolevam ja huvitum kui ennist.
«Mida?»
küsin taipamatult.
Mees
pöörab pilgu riiuli suunas. Tomatid irvitavad endiselt.
«Ei,
aitäh, ma ei soovi midagi,» kohman kiiresti. «Pealegi on mul
tomatite vastu allergia.»
«Allergia
on samamoodi iseendaga konfliktis olemise tulem,» teatab mees
veendunult.
Silver
kolksatab tooli laua alla, teeb mulle varjatult nägusid ja hakkab
välisukse poole suunduma.
Mu
pilk mõõdab Silveri triibulises särgis selga ja peatub uuesti
sinisel vaagnal «Kui just ...»
Ja
enne kui ma arugi saan, napsan sõrmede vahele paar tillukest
kuivanud taimekübet, mille roosakasvalged õied on kuivades pisut
longu vajunud. «Kas ma võin need võtta?»
Mees
näib hämmeldunud. «Soovite ravimtaimi osta? Mul leidub neid
purgitäite viisi: nõmm-liivatee, naistepuna, raudrohi, meliss ...»
Ta kõnnib kapi juurde, sammud täpselt sama tuttavad ja rasked nagu
lapsepõlves, avab üksteise järel kapiuksi ja hakkab purkides
sobrama. Sama jäik, kange ja ignorantne kõikvõimalike emotsioonide
suhtes.
«Ei-ei,
ma võtaks ainult need kassikäpad, kui tohib?» katkestan teda.
Mees
pöörab end ringi, seirab mind korraks mõistmatult, ent kehitab
siis õlgu. «Miks mitte. Neid kasvab siin nõmmedel külluses.«»
«Ma
tean,» ütlen talle mõttes.
«Noh,
kuidas sul on?» pärib Silver, kui me heidutava rohelise
päkapikumaja lõpuks selja taha oleme jätnud ja kiirustades värava
poole kõnnime.
«Normis,»
pillan külmalt. «Kuhu sa auto jätsidki? Sinna poe juurde?»
«Jah,
mis siis?»
«Mille
põrgu pärast me nii kaugele parkisime?»
«Sa
tahtsid jalutada.»
«Nüüd
ma tahan siit ära, Silver. Ja mida rutem, seda parem.»
«Loomulikult.»
Tema soojad sõrmed sulguvad taas toetavalt ümber mu randme. «Ma ju
ütlesin sulle, Triin, et sellest kõigest ei pruugi midagi head
tulla.»
«Pole
lugu. Nüüd ma lihtsalt tean.»
«Mida?»
«Et
ta on kõigest üks isekas tõbras. Ei ühtki fotot, ainsatki
mälestust meist, kujutad ette? Päris kummaline enda isa teietada,
kas pole?»
«Ja
mida sa siis õigupoolest loota leidsid? Altarit põlevate küünaldega
koos sinu ja ema piltidega? Ta ei ole seesugune mees. Elus on
hullematki, Triin. Me kõik oleme siin ilmas suuremal või vähemal
määral üksi. Võib-olla oleks aeg sellega lihtsalt leppida.»
Silveri
sõnad rebivad minus taas esile mälupildi ema haua ümber
keerlevatest valgetest lõpututest räitsakatest ja mu enda ähmase,
iga hetkega üha väiksemaks hääbuva illusiooni, et võib-olla,
võib-olla siiski ilmub just järgmisel silmapilgul künka tagant
nähtavale isa pikk kogu, haarab mu enda turvalisse embusesse nagu
kunagi ammu ja kõik on jälle enam-vähem talutav.
«Ma
tean.»
Tolmuselt
looklev kruusatee viib meid majast üha eemale ja lõpuks oleme taas
pihlapuu juures, mille erksalt punetavad marjad mõjuvad eresinisena
lõõmava sügistaeva taustal kummalise kontrastina.
«Preili!»
kuulen end korraga selja tagant hõigatavat. Pööran ringi ja
märkan, et poripruunis särgis kogu on üle metallvärava
kummardunud ja vehib midagi käega.
Kissitan
kõheldes silmi.
«Mine
vaata, mida ta tahab, ma ootan siin,» ütleb Silver vaikselt.
Noogutan,
ent mu jalad ei liigu paigast. Minevik ja olevik mu ümber on
endiselt karjuvas dissonantsis.
«Ma
ei taha.»
«Võib-olla
ta muutis meelt ja arvab, et sa maksid talle liiga vähe,» oletab
Silver.
«Jah,
ilmselt küll,» kohman kõlatult ja hakkan põgusa siseheitluse
järel tuldud teed vastumeelselt tagasi lonkima. Helerohelisele
majale lähenedes tajun end üha enam soovimas, et oleksin juba ometi
tagasi enda kodus, oma pehme pastelse pleedi all elutoadiivanil keras
ega peaks eales mingi soolapuhujaga silmitsi seisma.
«Mul
on sulle neid natuke veel,» ütleb mees, kui ma uuesti tema juurde
jõuan ja ulatab mulle üle aia väikese pruuni jõupaberisse pakitud
nutsaku.
Silmitsen
seda ainiti ja hakkan mehe ootava pilgu survele lõpuks järele andes
kangete sõrmedega pruuni tompu lahti kohmitsema.
Jõupaber
libiseb eemale ja mulle vaatab vastu pihutäis roosakasvalgeid õisi,
mis äratavad taas mälestusi.
«Täna
korjatud, peaksid mõnda aega päris hästi vaasis püsima,» ütleb
mees. «Hiljem võid muidugi ära kuivatada, seisavad sul terve talve
kenasti silmailuks.»
«Aitäh,»
ütlen midagi taipamata ja surun kassikäpakimbu instinktiivselt
vastu rinda.
«Sinu
poiss?» pärib ta seejärel Silveri poole kiigates.
Mehe
sõbralik toon ja ootamatu «sinale» üleminek ajab mu segadusse.
Vaatan Silverit, kes seisab kannatlikult teekäänakul nagu
mingisugune headuse kehastus, üks käsi muretult püksitaskus, teine
endiselt tühja koolapurki hoidmas, ja teeb hoolega nägu, nagu
pakuks talle pihlamarjade silmitsemine mingit erakordset lõbu.
«Ei,
kõigest sõber.»
«Ah
soo.» Päevitunud käsi sirutub uuesti minuni. «Sõbrad ongi
tihtipeale need kõige etemad. Vähemasti märksa etemad kui viletsad
kallimad. Mul on sulle veel midagi, Triin.»
Nõksatan
jahmatusega mehele otsa vaatama ja kaotan kõnevõime silmapilgul,
kui mu peopesale pudeneb väike kotitäis tuttavliku läbipaistva
paberiga klaaskompvekke.
«Sulle
meeldisid need kunagi, eks?»
Mu
kurgus poob taas, nii et korraks on mul raskusi sõnade
moodustamisega.
«Jah,»
ütlen viimaks. «Tänan.»
«Ega
sa ometi arvanud, et ma sind ära ei tunne?» lausub mees karedalt ja
sinised silmad puurivad mind ühtäkki nõnda intensiivselt, nagu
tahaks mu põlema pista. «Sa oled nii neetult oma ema nägu, et
korraks ma vaatasin tõepoolest, et Marie ise astus uksest sisse.»
Mees raputab pead ja korraga ei taipa ma vähimatki, on ta pahane või
mitte, et söandasin ta rahulikku elu torkima tulla. «Seesama
jonnakas suu, needsamad liivakarva juuksed, trotslik pilk, isegi
kõnnak täpipealt sama. Sa oled täpselt oma ema koopia.»
«Ja
sa vihkad mind seetõttu ilmselt samapalju nagu teda, eks?» libiseb
mul korraga kohatu märkus üle huulte. Mu hääles pole isegi
erilist etteheidet, kõigest lüüasaanu, teelt tõugatu abitu
leplikkus.
«Triin!»
Mehe toonis kõlab hämmeldus. «Muidugi mitte! Viha on üks kõige
tarbetumaid emotsioone. Minu ja Marie aeg sai lihtsalt läbi. Mariega
koos läksid ka sina. Kõigest paratamatus, ent kaugeltki mitte
põhjus vihata.» Ta kiikab uuesti Silverit vaatama. «Kauaks te
linna jääte?»
«Tõtt-öelda
mõtlesime kohe minema hakata,» lausun kiiresti, lootes, et mees ei
hakka mulle mingi sunnitud teejoomise või energiataastamise seansi
ettepanekuga peale käima. «Ma ei saa tööasjade juurest kuigi
kauaks eemale. Võtsin kõigest paar päeva puhkust ja Tallinnas on
veel enne äralendu asjaajamist.»
«Ah
soo,» kohmab mees, näimata õnneks vähimalgi moel pealetükkiv.
«Mis siis ikka.» Ta laseb väravast lahti ja pöörab pilgu mujale.
Märkan alles nüüd, et ta on kuidagi kühmu vajunud ja endisest
sõjaväelaslikust sirgest rühist pole enam kuigi palju järel.
Vana, kurb ja kinnine mees, kes tõrjub enda minevikupainajaid eemale
inimeste ravitsemisega.
Jälgin
ainiti, kuidas ta pikkamisi maja poole kõnnib ja kassikäpakimp
tundub mu sõrmede vahel põlevat.
Trepil
jääb mees seisma ja vaatab mulle uuesti pingsalt otsa.
«Sall
talvel kaela, eks, Tirts!» hõikab ta korraga sootuks teisel toonil,
peaaegu lõbusalt. «Sa saad kõigega hakkama, kui vaid tahad. Sinus
on Marie sitkus, mis veab su kõigest läbi. Lihtsalt ära ole enda
vastu nii karm. Kui sa lõpuks mõistad, et igast olukorrast ei peagi
alati võitjana väljuma, vaid teinekord on võitja ka teelt astuja,
leiad sa lõpuks rahu.»
«Jah,»
pomisen poolihääli, teadmata, kas mu lausutu üldse jõudis temani
või ei.
«Ja
ära arva, et olen su unustanud. Sinusuguseid tirtse ei unustata.»
«Ela
hästi, isa,» sosistan hääletult ja asun
talle rohkem otsa vaadata suutmata minekule.
Mind
lähenemas märgates rebib Silver pilgu pihlakatelt lahti, tõstab
käe silmadele varjuks ja silmitseb mind tähelepanelikult.
Kassikäpakimp ja kommikott kõvasti vastu rinda surutud, tunnen
talle otsa vaadates korraga, kuidas aastakümneid painanud ängistav
must tekk mu ümbert minema libiseb, just nagu poleks seda kunagi
olnudki.
«Oled
kombes?» uurib Silver murelikult mu nägu, kui temani jõuan.
Vaatan
talle otsa, ent ta hallide sõbrasilmade asemel näen korraga sootuks
muud. Mu vaimusilmas kangastub taas lumine surnuaed ja mina üksipäini
tuulisel künkal. Pühin räitsakaid näolt ja korraga näen, kuidas
künka tagant, suurte puude varjust astub nähtavale tuttavana tunduv
pikk must kogu, kes iga sammuga aina läheneb.
«Hei,
Tirts!» ütleb mu isa minu juurde astudes oma madalal tämbril ja
võtab mu käe enda suurde soojasse pihku. «Sa pole kaugeltki nii
üksi, kui arvad end olevat.»
Haistan
temast hoovavat vaevutajutavat mootoriõli lõhna ning taipan, et
naeratan üle hulga aja taas. Just nagu laps, kes sätib end
pühapäeva hommikul teleri ette lemmikfilmi vaatama. Minevik ja
olevik näivad lõpuks ometi mu meeltes oma kohtadele libisevat ja
ära leppivat.
Surun
sõrmed isale tugevasti pihku ja koos kõnnime – üks suur ja teine
väike – künka taha, tagasi linna poole. Me jalajälgedes
vihisevad talvised iilid, kalmupärgade värsketele valgetele õitele
langeb paksu kohevat lund ja mustad lindid lehvivad tuules.
