Valmis
on saanud ka selletalvine jõululugu Hiiu Valla lasteaiale.
Tavaliselt eelistan ma kirjutata selliseid lühemaid jutukesi ja
näidendeid nädalalõppudel, kuid kuna jõuluaeg juba suisa ukse ees
ja nii lastel kui täiskasvanud etlejatel läheb teksti õppimisega
omajagu aega, mis on ka loomulik, tuli lugu valmis kirjutada suisa
nädala sees, muude tegemiste kõrvalt ja arvelt. Lihtne see polnud,
eelkõige ajanappuse tõttu, aga valmis kirjatükk sai.
Nüüd on tekst
muusikapedagoog Rita Leplandi käes ning ootab lavastamist. Teksti
mahtu on viie lehekülje jagu ja see on kirjutatud pisut kergemas ja paremini
omistatavas vormis, kui möödundaastane näidend, mis iseenesest
samuti lasteaiaperele väga meeldis. Jõululugu kannab pealkirja "Kõige toredam jõulukingitus" ja räägib sõbra igatsusest, sõbra leidmisest ja tingimusteta sõprusest, mis võib vahel hakkama saada ka enneolematuga. Minul aga jääb üle jõuluajal
istuda taas saalis publiku seas, pidulikus jõuluhämaruses ja kogeda
autorina lavastusest isevärki äratundmisrõõmu.
Eeltutvustuseks
tilluke katkend. Täispika teksti laen üles siis, kui
jõululavastus on lasteaias toimunud.
Suve
hakul said jänes ja karu sõpradeks. Ega jänes seda täpselt isegi
teadnud, kuidas see juhtus, aga ühel päeval said nad metsas kokku,
jäid pisut pikemalt juttu ajama ja olid sellest ajast peale
lahutamatud.
„Nüüd ei tarvitse ma enam kedagi karta!“ mõtles
jänes õnnelikuna. „Mul on nii suur ja tugev sõber. Metsas on
koos temaga julge jalutada. Ma ei pea enam kunagi üksildust
tundma.“
Mida karu omakorda jäneses leidis, seda jänes ei
teadnud.
„Võib-olla meeldib talle mu kohev kasukas,“ oletas
kikk-kõrv. „Talvel muutub mu karvkate ilusaks valgeks nagu lumi.
Siis on see tõesti päris ilus.“
Tegelikult aga meeldis karule
jänese tasane ja sõbralik loomus. Nõnda olid nad üksteise seltsi
üle rõõmsad ja koos kulus aeg kiiresti. Iga päev kõndisid nad
mööda päikeselisi metsaradu, jahedaid ojaääri, uitasid allika
äärde ja vaatasid, kuidas suvest sai aegamööda sügis.
Ühel
päeval muutus jänes nukraks. Mets oli juba päris sügisene ja nägi
kõle välja. Päike polnud paistnud enam pikka aega ja puhus külm
tuul.
„Kui me võiks alati sõpradeks jääda!“ ohkas jänes
raskelt ja puges karu sooja kasuka vastu tuulevarju.
„Miks ei
või?“ mõmises karu.
„Ikka on nii, et kõik hea kestab
üürikest aega. Näed, suvigi on juba ammu möödas ja suur sügis
käes. Kaugel see talvgi oma lumetormidega enam on.“
Mida jänes
sellega öelda tahtis, seda karu ei mõistnud. Ta oli vahel üldse
pika taipamisega. Sellegipoolest oli mõmmik kõigega rahul. Ta
ampsas maast pohlavarre, sõi marjad ära ja pakkus sõbrale rohelisi
lehekesi.
Jänes näris pohlalehte ja jäi mõttesse. Karu kasuka
vastas oli meeldiv soe olla ja sõbra seltsis muutus tuju pikapeale
jälle heaks.
„Ei tasu vist üleliia muretseda,“ leidis ta.
„Tulgu pealegi talv, eks siis paistab, mis saab.“
Maal: Monet
