Märtsikuus esinen taas ja annan ülevaate oma loomingust

Emakeelepäeva raames tundus igati sobilik üks esinemiskutse vastu võtta. Aasta tagasi, samuti emakeelepäeval sai räägitud Kärdla Ühiskümnaasiumis kohalikule kooliperele. Nüüd olen 13. märtsil kell 13. 30 oma loomingust pajatamas Kärdla Sotsiaalkeskuses, lahkeks kutsujaks huvijuht Tiia Laanejõe. Hetkeseisuga on minult ilmunud kaheksa ilukirjandusteost, neist kaks rohkete illustratsioonidega lasteraamatut ja üks kaunis kuues luulekogumik.
Plaanin anda kõigist ilmunud teostest pisukese ülevaate ja soovi korral loen nii katkendeid kui annan autogramme.

Oled oodatud!

Pildil: "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaas. 

Novellikogu pealkirjaks saab "Õnn algab homme"

Täna, küünlakuu viimasel päeval panin punkti oma novellikogu toimetamisele ja lisasin paremikku veel paar lugu. Pärast pikka kaalumist otsustasin kogumikule nimeks anda ”Õnn algab homme,” samanimelise novelli järgi, mille emotsionaalsed värvid mulle ehk ühed kõige mõjusamad ja pealkiri ise ka piisavalt lühike ja meeldejääv tundus.
Hea on nentida, et kogu selle mahuka, intensiivset analüüsimist ja mõttetööd vajava, suvepuhkuseks planeeritud töö sain mingi ime läbi juba varakevadeks tehtud.

Mahult on kogumikku 207 lehekülge, mis trükikirjas raamatuna tuleb kindlasti veel märksa mahukam. Paksemaks ei tahtnud enam mahtu ajada ning värskemaid (alles hetkel juurde kirjutatavaid) lugusid sinna juurde mitte lisada. Kui, siis kunagi uue kogumiku näol, kui midagi sellist peaks kunagi ilmet võtma. Headeks abilisteks toimetamisel olid mulle Malle Toomiste ja Anne Mari Alver, kellest iseäranis Mallele jään suure tänu võlgu. Kui Sa seda postitust loed, siis aitäh!

Kaudselt võtan mõõtu novelli ”Õnn algab homme” naispeategelase Auraga, kelle päralt on majesteetliku maamaja avarus, piisavalt privaatsust ja külluslik suvi, mis muudab olemise vahel rahulolevalt unelevaks. Nõnda tavatsebki ennast enamasti näidata Aura. Ülalmainitud novell on kahe väga erineva inimese kummalisest sõprusest, mis jääb kirvendama seletamatu igatsusena. Samuti on see lugu keeruka kulu ja prognoosimatu suunaga tõvest, mis muudab mingis mõttes mõlema peategelase elu, annab jutulõngale juurde nii heledamaid kui tumedamaid toone. Võib-olla enim on selles siiski sügise karget metsviinapuupunast kirkust ja kahetsusesegust teadmist, et kõik me ümber on kaduv ja muutumises.

Kas õnn algab täna, homme või sai alguse juba eile, sellele oskavadki vastata ehk kõige paremini mu lugude peategelased. Mõned neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes eneseotsinguil või siis enese kaotamise teel niimõndagi. Igav nende seltsis kahtlemata ei hakka. 

Foto: Joel Robison Photography. 

Katkend novellist "Laud kolmele"

Lasin võtmetel esikulauale kõlksatada ja lükkasin kingad jalast.

„Ma olen kodus!“ hõikasin, kuigi teadsin, et ei saa tõenäoliselt mingit vastust.

„Mhmh,“ kostis elutoast pahur mõmin.
Poetasin oma pambud põrandale. Üks neist vajus ümber, granaatõun ja kaks mandariini vupsasid kotist välja ning veeresid kapi alla. Kummardusin segadusetekitajaid välja õngitsema ja kiiruga tagasi kotti toppima. Märdile polnud korralagedus meeltmööda, olgugi, et ta ise seda päevad läbi usinasti juurde tootis.

„Tõid midagi head ka?“ uuriti ühtäkki. Unise moe ja väljaveninud särgiga Märt seisis keset esikut ja kratsis kõhtu.
Ajasin end sirgu ja püüdsin tüdimuse veenva naeratuse taha maskeerida. „Ikka. Neid vaniljekohukesi, mida sa armastad.“

Granaatõun ühes, kaks kilekotitäit toidukraami teises käes, kiirustasin kööki. Märt tatsas karusammul kannul, jõudmata ära oodata, millal ma asjad köögilauale laotan, et sellest endale meelepärane välja sortida. Lemmikmaiust märganud, napsas mees kohukese kätte, rebis pakendi lahti ja kukkus kärsitult mugima.

„Süüa ka midagi on? Mul on kõht tühi,“ nurises ta.

„Kohe teen, kartulid koorisin juba enne poodiminekut ära.“

„Liiguta siis ruttu.“ Mees krahmas ülejäänud kohukesed kaasa ja kadus elutuppa teleri ette.

Vaatasin aknast välja, otsekui loodaks sealt mingit lohutust. Kuid väljas valitses ükskõikne hallus, millel polnud mu jõuetu vihaga vähimatki pistmist. Enam ammu ei tundnud Märt huvi, kuidas mul läheb, mida olin päeval teinud või kas kõik on korras. Vorstiviilud särtsatasid pannile ja nende sekka pudenes ka paar soolast pisarat.

 „Oled vahepeal töökuulutusi ka vaadanud?“ võtsin pärast õhtusööki ääri-veeri üles hingel kaua valutanud teema.

Märt vahtis tükk aega oma käsi, enne kui lõpuks vastas: „Ei.“

„Miks siis?“ Kärsituse allasurumine muutus üha raskemaks. Olin meest ligemale aasta aega nurisemata üleval pidanud ja mul hakkas sellest vaikselt villand saama.

„Pole ühtki head töökohta.“

„Ütle parem, et sulle ei meeldi tööl käia.“

„Ei meeldi jah. Kodus on palju parem. Ja üldse, see pole sinu asi, mida ma teen. Kas sa mu kollase triiksärgi triikisid ära?“

„Pole veel jõudnud.“

Märt matsutas viimast kohukest, mis talle ennist sisse polnud mahtunud. Piidlesin vargsi kaasa vöökohta, see oli talvega tublisti paisunud. Kuuldu ei paistnud mehele meeltmööda olevat. Krabisev paber maandus hooletult elutoalauale teiste sekka ja mehe kulm tõmbus rahulolematusest kipra.
„Kunagi ütlesid, et ma ei panusta suhtesse piisavalt,“ mõmises ta. „Mulle näib, et tegelikult on sul endal sellega probleeme.“

Ohkasin ja kõndisin triikrauda otsima.

Ilmselt jääb mulle alatiseks meelde ema hämmeldunud nägu, kui ma Märdi koguka vastupunniva kere esimest korda üle oma vanematekodu läve veeretasin. Ema pilgust võis välja lugeda, nagu kavatseksin ma gorillaga ühte heita.

„Mailiis, taevake,“ sosistas ta mulle tunnike hiljem köögipoolel, kui aitasin šokolaadiküpsiseid kandikule valada ja puuvilju viilutada. Nägin ta pruunides silmades ehmunud välgatust. „Ma olen küll alati öelnud, et mina su valikutesse ei sekku, aga kas see laialivalguv ja vähimagi energiasädemeta asi seal meie elutoas on tõepoolest sinu ettekujutus ideaalmehest?“

„Märt on väga tore,“ kaitsesin väljavalitut ja püüdsin mitte solvuda, et ema mu kallimat heast peast „asjaks“ nimetas. „Eks ta ole natuke priske jah, aga ma abiellun ikkagi tema, mitte ta kaalunumbriga.“

„Ära sa arva,“ alustas ema, kuid jäi poolelt sõnalt vait, mõtles natuke ja uuris teisel teemal: „On tal vähemasti magistrikraadki?“

„Märdil on keskharidus, kuid…“

„Keskharidus?“ Ema kulm kerkis kõrgeks kaareks ja nägu võttis ilme, nagu oleksin öelnud „munandivähk“. Lasin kõrvad lonti ja teadsin, et sellest hetkest hakkab kõik allamäge minema. Hea haridus oli meie peres alati olnud au sees. Mu mõlemad vanemad olid täie iseenesestmõistetavusega omandanud doktorikraadi ja ma ise kasvasin üles isa raamatukogus nukkudele juriidilist kirjandust ette lugedes.

„Noh, hea küll,“ võttis ema muretu tooni, millest mõistsin, et praegu mulle rohkem etteheiteid ei tehta. „Aita mul teetassid tuppa tuua. Loodetavasti Märdile maitseb ingveritee?“

„Küllap ikka,“ pomisesin. Mind haaras kahjutunne, et ema nõnda ruttu alla andis. Kõigis olulistes otsustes olin alati omapäi ja võib-olla just seetõttu valisingi Märdi. Selgrootu ning mugavust armastava tõreda kodulooma, kes ümmardamist ootas ja tänu kellele ma end vajalikuna tundsin.

Minu ja Märdi tutvus algas igati idülliliselt, nagu enamik tutvusi ikka. Märt erines kogu mu sõpruskonnast lausa kosmilisel kombel, aga see ei häirinud mind. Tundsin end vanematekodus üksildasena ja vajasin vaid ettekäänet, et minema putkata. Rahulik ja tasakaalukas Märt sobis selleks suurepäraselt. Muidugi oleksin juba toona pidanud märksa enam tähelepanu pöörama ilmselgetele märkidele, mida ma Märdi juures ignoreerisin või lihtsalt omapäraks pidasin, mis aga hiljem kurjasti kätte tasusid.

Märt ei osanud autoga sõita. Ta polnud kunagi väljaspool Eestit viibinud ja ta silmaring oli jahmama panevalt ahtake. Mehel oli ärritav vajadus päevade viisi omaette oleskleda ja tema valel ajal kõnetamine lõppes enamasti halvasti. Ta ei sallinud ühtki mu sõpra ja keeldus jäärapäiselt nendega suhtlemast. Tal puudus igasugune huvi raamatute, enesetäiendamise ja kultuuriürituste vastu. Samuti keeldus ta enamikul puhkudel minuga välja tulemast. Ta ainuke hobi oli arvutis istuda ja malet mängida.

Mu kahekümne viies sünnipäev kujutas endast sulaselget katastroofi. Muidugi polnud mul aimu, kuidas Märdi peres tähtpäevi peeti, aga ega ma küsima rutanudki. Olin tema vanematega kohtunud vaid korra, meie pulmas, ja rohkem polnud need kaks kriipssuuga kuivetut vanainimest meie elu vastu huvi tundnud. Võimalik, et nad polnud suutelised oma hinges seljatama pahameelt, et olin neilt nende võsukese röövinud.

Hommik tabas mind halli ja argisena nagu ikka, mil sisse juurdunud rutiini kohaselt põrandalt Märdi laiali loobitud riideid korjasin ja endale kiiruga kohvi keetsin. Õhtul pisukese elevuse ning töökaaslaste poolt kingitud lillesülemiga üle koduläve astunud ja Märdi poolt sümboolsetki tähelepanuavaldust eest leida lootnud, tuli mul muidugi pettuda. Mu mees oli end mugavalt teleka ette sättinud, ümberringi pesemata nõude ja laiali pillutatud riiete kirev mosaiik. Meelespidamisest polnud juttugi.

„Mul on sünnipäev, lähme istume kusagil,“ surusin solvumise alla ja toppisin kaks diivanilaual ketšupiloigus kümmelnud kampsunit kiiruga pesumasinasse. „Ma teen välja.“

„Miks?“ küsis Märt huvitul toonil.

„Just ütlesin, et mul on sünnipäev,“ võtsin meelega pisut valjema noodi. Ehk võisin vähemasti tähtpäeva puhul enda eest natuke söakamalt seista.

Märdi laisk pilk venis vastu tahtmist televiisori küljest lahti. „Nojah. Kui tahad minna, lase käia. Mul on film pooleli.“

Tuiutasin sõnatuna oma mehehakatist.  „Tõesti?“ prahvatasin siis ja viskasin lillesülemi täie meelepahaga lauale. Märt jäi seda mõistmatu näoga tunnistama.

Seejärel hüppasin teleka ette ja vehkisin demonstratiivselt kätega. „Sulle teadmiseks, et ma sain täna kahekümneviieseks ja tahan seda tähistada!“

Märdi pilk väljendas sulaselget mõistmatust. „Ma ju ütlesin, et mine, mina sulle takistusi ei tee. Kas sa tuleks nüüd teleka eest ära?“

Vihastasin ja vajutasin pildikasti kinni.

Mehe nägu venis pettumusest pikaks. Ta ilme rääkis sulaselget keelt, et tema arusaama kohaselt tegin talle praegu ilmselget ülekohut.

„Miks me üldse abiellusime, Märt?“ üritasin teda raevuka küsimusega ärkvele raputada.

Märt ei suutnud talle omases tuimuses hoomata küsimuse taga kohisevaid süngeid tagamaid, kuid paistis siiski mingil moel mõistvat, et ta heaolu on ohus. Sellegipoolest ei osanud mees silpigi kuuldavale tuua. Võib-olla oli mu otsekohesus temalt kõnevõime võtnud.
„Noh!“ nõudsin.

Märdi silmad vilksatasid kahtlevalt minule ja siis jälle teleri tummale ekraanile. „Noh,“ alustas ta saamatult ja vaatas kahetseva näoga puldi poole. See oli ta haardeulatusest kindlalt väljas. „Sellepärast, et…“

„Edasi!“

„Sellepärast, et me tahtsime,“ lõpetas mees võidukal noodil ja nägi välja nagu kutsikas, kes on triki veatult sooritanud ja ootab nüüd autasu.

„Seda soovid, jah?“ Krahmasin puldi pihku, virutasin vastu lauanurka tükkideks, nii et patareid põrandale paiskusid ja laiali veeresid. 

Jahmunud Märt asus neid kokku korjama. Seda ma enam ei näinud. Tuhisesin korterist välja ja virutasin ukse vahkvihas enda järel kinni.

Mul polnud aimugi, kuhu poole kulgeda. Autoakende taga kobrutas tühi ja kalk lumepilvedes õhtupimedus, millest polnud mingit troosti. Linn jäi kiiresti seljataha ja mu kibedate mõtete saatjaiks oli vaid tuisune maantee. Pisut rahunenud, võtsin telefoni ja otsisin lagedale nime, mida polnud millegipärast kustutada raatsinud.

Telefon kutsus kolm… neli… viis korda. Siis kostis klõpsatus ja reibas hääl teatas: „Jaa?“

„Tšau,“ ütlesin tasa. „Mina siin.“

Teisel pool valitses paarisekundiline paus. „Milline üllatus,“ kõlas siis mu kõrvu üllatunud hääl. „Keda ma selle eest tänama pean?“

Naeratasin ja tundsin tuju pisut paranevat. „Eks ikka mind, keda siis veel?“

Hääl naeris viisakalt. „Kuidas sul läheb?“

Takerdusin. See oli teema, millel ma peatuda ei tahtnud. „Normaalselt. Ja sul?“ esitasin kiiresti vastuküsimuse.

„Mul samuti, Mailiis. Töö, kodu, trenn, nagu ikka. Ma ei pea vist lisamagi, et tahaksin sind väga näha, eriti nüüd, mil saatus mulle selle võimaluse ise välja mängis. Mida arvad?“

„Millest?“

„Kokkusaamisest.“

Hanno oli alati meeldivalt otsekohene.

„Ma tulen,“ vastasin kiiresti.

„Tore, aga hakka siis kohe tegutsema, enne kui meelt muudad,“ lausus mees, nagu oleks mu mõtteid mõistnud.
Pidurdasin, pöörasin auto vuhinal ringi, nii et mu ümber kerkis korraks lumepritsmetest kõrge valge sein, ja hakkasin tagasi linna poole uhama. Selle säravad tuled näisid nüüd sõbralikud ja kutsuvad. Kõik polnud veel kaugeltki kadunud, kui maailmas oli olemas Hanno.

Mis edasi saab, sellest loe ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbri paberväljaandest!

Foto: B.Shaden

Ilmunud on novell "Laud kolmele"

Meeldiva üllatusena terendas veebruarikuu viimasel päeval mu postkastis juba värske ”Saatus&Saladused” märtsinumber. Poelettidele peaks ajakiri jõudma homme, märtsikuu esimesel päeval. Kaante vahelt leiab ka mu novelli ”Laud kolmele,” mis sai õnnelike asjaolude kokkulangevusel kirja pandud juba jaanuarikuus.

Looks ideed otsima hakates võtsin taaskord ette oma kunagi pooleli jäänud romaani käsikirja, et sealt inspiratsioonisädet leida. Arvasin piisavalt heaks kasutada sealt ühte väikest katkendit hetkest, kus loo peategelane, segaduses ja löödud Mailiis, kes lootis oma inimpelgliku ja tõredavõitu kaasaga veeta mõnusat õhtut ja tähistada oma sünnipäeva, satub veidrate olude kokkulangevusel hoopis ekskallima korterisse. Mulle meeldis ekskallima korteri sisustuse kirjeldus, mis kätkes endas läbinisti valget, puhast õhulist tooni, millele pakkus groteskset kontrasti kõigest üksainus ese – aknalaualt õue vahtiv robustne tumesinine, kunagi kingiks viidud klaasvaas.

Oma raskepärases robustsuses ei sobinud see sinna karvavõrdki, seetõttu üllatusin pisut, et mees seda, hoolimata oma täiuslikust disainitunnetusest, endiselt nähtaval kohal hoidis.

„Sul on see alles?“ imestasin.
„Miks ei peaks?“ lausus Hanno ja lükkas juuksed mu kaelalt ära.

Naaldusin lähemale ja hingasin joobnuna sisse seda kerget värsket kvaliteetlõhna, mis meest oreoolina ümbritses. Mu eneseteadvust kõditas meeliülendavalt teadmine, et kõik need aastad, mil ma end Märdiga asjatult leida üritasin, oli Hanno mind oodanud.

Saatus&Saladused lk. 18-20

Kõik muu selle sisekujundusstseeni ümber lõin mõistagi uueks. Nii inimsuhted, olukorrakirjeldused kui ka tegelased, mis kokkuvõtvalt saigi kompaktse novellina välja mängitud. 

Pealkiri ”Laud kolmele” sisaldab irooniat, suhtekolmnurka, kus kolmas on loomulikult üleliigne, seda muidugi täiesti enda teadmata. Mõistagi pole kõik kaugeltki nii lihtne, nagu Mailiis näha loodab.

Põgusalt puudutan ka peresuhteid. Miks helge pea ja paljutõotava tulevikuga naine valib endale kaasaks selgrootu ja mugavust armastava tõreda ning laisa kodulooma, kes alatasa ümmardamist ootab ega oma sarnasuse varjugi selle väimehe kuvandiga, kellena Mailiisi dokrorikraadiga ja haridust väärtustavad vanemad teda näha tahaksid? Mida on Märdil pakkuda Mailiisile ja miks naine sünnipäevaööl oma ekskallima uksele klopib, sellest loe ajakirja värskest märtsinumbrist!

Foto võtsin veebist.

Novelli "Talvenägmus Tartumaal" veebiversioon

Ajakirja Saatus&Saladused veebiversioon pakub lugemiseks katkendit mu viimasest novellist ”Talvenägemus Tartumaal.” Sellega saad tutvust teha siin.
Täispikka lugu loe ajakirja veebruarinumbri paberväljaandest.

Novellikogu toimetamine edeneb

Enamik vabu hetki selles taas külmaks pööranud küünlakuus on läinud novellikogu käsikirja toimetamise peale. Ligi kolmveerand novellidest on nüüdseks uuesti läbi vaadatud ja keeleliselt paremaks kohandatud. Sisukorravalikus võib veel üht-teist muutuda, kuid peamine on paigas ja kaante vahele minev paremik välja valitud.
Mu novellidega on paljud lugejad kindlasti juba tuttavad, kuid märksa mugavam on neid kiiresti letilt kaduvate ajakirjanumbrite asemel kompaktselt raamatu kaante vahelt leida, sellest ka kogumiku idee.
Mingis mõttes on mulle alati meeldinud raamatute sisukordi sirvida.
Sisukorrajärjestuselgi on oma sõnarütm, justkui muusika, mille takti peab hoolega jälgima ega või eksida, et ei tekiks ebakõlasid ning kohmakaid varvastel tammumisi. Peale pikka kaalumist otsustasin ”Haldjatantsu” pealkirjana siiski kõrvale jätta ja hetkeotsusest sündis pealkirjaeelistuseks ”Üksildaste südamete tänav.” Tegu pole küll novellikogumiku parima looga, kuid pealkiri ise on samas tabav ja kordumatu, mida ei saa ”Haldjatantsu” kohta öelda, kuna samanimelist pealkirja kannab kirjastuse Tänapäev poolt välja antud Katrin Reimuse noorteromaan.
Pole muidugi kindel, kas ”Üksildaste südamete tänav” on pealkirja lõplik versioon, pigem kõigest hetke-eelistus, kuniks leian ehk midagi lühemat ja veel tabavamat. "Kannikesetund" kõlaks samuti ilus, kuigi mõjuks ilmselt liiga poeetiliselt ja sobiks rohkem luulekogu kui jutukogumiku pealkirjaks. Pealegi pole mul hetkel veel ühtegi samanimelist lugu, mille tekitamine pole muidugi vajadusel ilmvõimatu. Mahult on jääb kogumik ilmselt kuhugi kahesaja lehekülje kanti, seega päris paras ports uut ilukirjandusteost.
Lisan tutvumiseks novellikogumiku hetkesisukorra. Kui teie lemmiklugu pole juhtumisi valikusse mahtunud, mida siiski väga kaante vahele sooviksite, võtke minuga meili teel ühendust ja kaalun asja. 

Sisukord

Haldjatants
Hetked unenäolinnuna
Saialilletüdruk
Õnn algab homme
Amelie
Lillherned lumes
Nagu lepatriinud vees
Nõiutud sõprus
Mustsõstratango
Novembrilõpuvalgus
Tuulest viidud õunapuuõnn
Rännak kassikäpamaale
Väsinud vihkamast
Aprillipimedus
Talv kassitapumetsas
Veebruarituisk
Metsnelk lumes
Üksildaste südamete tänav
Kuulsuse kuldne sära
Talvenägemus Tartumaal
Laud kolmele
Sirelisosinad
Rahel

Foto taaskord veebist korjatud.

Mõtteid sõbrapäeva eel

Kui kahtled endas ja ei tea, mida edasi teha, siis astu lihtsalt üks väike samm korraga.

Sõlmi oma minevikuga rahu, nii et see ei rikuks ära Su olevikku.

Ära kunagi võrdle oma elu teiste eluga. Sul pole õrna aimugi, mida nemad läbi elavad.

Vabane kõikidest ebavajalikest asjadest. Segadus rõhub Sind mitmel moel.

Kõigele, mida Sa tõeliselt armastad, ära ütle kunagi "ei".

Ebaõnne puhul küsi endalt: “Kas sellel on ka viie aasta pärast mingit tähtsust?”

Ükskõik kui hea või halb mingi olukord ka on, see muutub varsti.

Ära võta end liiga tõsiselt. Keegi teine ei tee seda nagunii.

Mis šokolaadi puudutab, siis vastupanu on mõttetu. Anna parem kohe alla.

Ilusat sõbrapäeva, kallid sõbrad!

Allikas: armastan.ee

Killuke uuemat luulet veebruarikuusse

Ilusat alanud veebruarikuud, mil õhus juba tuntavalt rohkem värve ja valgust. Postitan siia keskkonda ühe oma värskeima luuletuse, millest tekkis visioon mõtteisse pärast üht reisi. Keskkonnavahetus laeb alati uute mõtete ja värskema vaatenurgaga. Hämmastav, kuivõrd erinev on siiski tunnetus linnas ja maal... 

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Ja rohkem kui need tähenduseta tänavad
Mu mantlilõimedes tärkas suhkruhernevõrseid
Mu põues peksles vahust meresoolast vett

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Ja rohkem kui öötulede sinine sädelus
Mu saapasäärtes õõtsus kellukaid ja kasteheina
Ja juustes leekis pihlapuude punetavaid päid

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Rohkem kui need alasti aknapeegeldused
Rohkem kui sulalumevees kümblevad kõnniteed
Ja rohkem kui kõik helendavad reklaamlubadused

Ma tulin ja olin rohkem kui see linn
Rohkem kui kogu tormlev toredus
Mu küüntel küütles ülaseid
Ja taskust paiskus lendu hele-urvalind
Kui tulin ja olin rohkem kui see linn

Selle imelise foto ja enamatki leidsin siit.

Autor: Jeremy Mann "The Naked City"